Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2010 postitused

Tapenade ja madeleine´d

Kujutis
Täna hakkan kohe pihta toidujuttudega ja jätan muud heietused hiljemaks. Mõlemad retseptid, üks soolane ja teine magus, on pärit Prantsusmaalt. Magus lausa siitsamast lähedalt, Lorraine maakonnast. Aga alustame algusest. Olen suur tapenade austaja – nii palju maitset nii väikses koguses. Põhimõtteliselt on tegu Lõuna-Prantsusmaal populaarse oliividest tehtud leivamäärdega. Eriti maitsva tapenade saad, kui seda ise teed ja teha on seda äärmiselt lihtne. Minu meelest on tapenade ´l nii palju kasutusvõimalusi. Määri õhuke kiht röstsaiale; sega väikeste ümmarguste keedukartulitega maitsva salati jaoks; küpseta sellega üle ahjukala; määri hommikusele keedumunale; määri lehetaignale, keera rulli, lõika kettad ja küpseta maitsvad suupisted; lisa veidi serveerimisel püreesupile... või pane purki, kaunista purk ära ja kingi hea maitsega sõbrale jõuluks! :) Vaja läheb: 120 gr musti (kreeka) oliive 1-2 küüslauguküünt 2 väikest anšoovisefileed 1,5 tl värsket tüümiani 2 tl kappareid Musta pipart

Trühvliomlett ja muud prantsuse köögi hõrgutised

Kujutis
Metzi jõululaat (foto võetud jõululaada veebilehelt) Kõik sai alguse sellest, et esmaspäeva hommikul prantsuse keele tunnis oli õpetaja esimene küsimus meile, et millisel jõuluturul me nädalavahetusel käisime. Teised olis siin-seal käinud, aga mina mitte kuskil. Mõtlesin Luxemburgi omale küll millalgi minna, aga ei näinud selles midagi väga erilist. Õpetaja kiitis siis Metzi oma, kus ta käinud oli ja teised kiitsid takka, et Metzi oma on tõepoolest sõitu väärt. Nädala jooksul küsiti minu käest veel mitu korda, et millal ma siis ikka jõuluturule kavatsen minna, paljud kolleegid olid juba mitu korda meie oma jõuluturule jõudnud. Sain aru, et tegu on vist väärt ettevõtmisega ja et siin on kohalikel kombeks kohale ka minna, kui midagi korraldatakse. Võtsime ka meie siis plaani paljukiidetud Metzi turu külastamise. Laupäeval, vaatamata sellele, et õues oli üle 5 külmakraadi, toppisime nii palju vammuseid selga, kui olemas oli ja istusime Metzi rongile. Metzi linnast olen rääkinud juba vare

Le Beaujolais Nouveau ja maailma parimad kulinaarid

Kujutis
Nii palju põnevat on vahepeal toidumaailmas toimunud, aga minul pole üldse aega olnud, et seda kõike teiega jagada. Nüüd püüan siis taganjärele kõik kirja panna. Esiteks oli nädala eest novembri kolmas neljapäev. Mis iseenesest pole ju midagi erilist, aga veinimaailmas küll. Just sel päeval, igal aastal, lastakse müügile sama aasta vein Beaujolais Nouveau. Üks igavene suur turundustrikk iseenesest, aga samas on ka päris põnev sellist noort kerget punast maitsta. Poodidesse, baaridesse ja restoranidesse ilmuvad välja sildid: " Le Beaujolais Nouveau est arrivee " (Beaujolais Nouveau on saabunud). Meie maitsesime Beaujolais Nouveau ala kõige tuntuma veinimeistri Georges Duboeuf´i kireva sildiga veini. (Beaujolais Nouveau sildid ongi enamasti värvilised ja rõõmsameelsed). Keda see noorvein lähemalt huvitab, siis siin Tigu blogis on Kristel sellest ilusti ja eestikeelselt pikemalt kirjutanud. Wikipediast lugesin, et keegi tuntud veinikriitik olevat öelnud, et Beaujolais Nouveau on

Portugali kreemikoogid, pastéis de nata

Kujutis
Siit tuleb nüüd küll üks lootusetult hilinenud isadepäevajutt. Isadepäevaks tehtud koogid, portugalipärased pastéis de nata ´d valmisid küll siiski õnneks õigel päeval. Pühapäeva hommikuks oli üle pika aja taevas täiesti sinine ja päike soojendas mõnusalt. Päeval oli vist lausa 16 kraadi sooja olnud. Mannike laulis Henri "Lumi tuli maha ja valgeks läks maa..." abil üles ja kinkis talle karbikese vajalike vidinatega, peal silt "superissi toolbox". Mina omaltpoolt püüdsin tähtpäevale kaasa aidata millegi magusaga. Juba mõne aja eest oli mulle minu uues Jamie "30 minute meals" raamatus silma jäänud tema kiirelt valmivate pastéis de nata ´de retsept. Oligi plaan need ette võtta. Ärkasin veidi liiga vara üles ja kuna nii vara voodist välja ei viitsinud ronida, hakkasin öökapil olevaid toiduajakirju uurima. Silma jäi eelmises Cuisine et Vins de France numbris olnud pastéis de nata ´de retsept. Mõlemas oli midagi, millest ma loobuda ei tahtnud ja nii sai kahest

Langustiinid laimi-seesamikastmes, ülisuur ülihea üllatus

Kujutis
Oh ma ei viitsi praegu süüa eriti teha. Kas pole imelik esimene lause ühele toidublogi postitusele?! Igal õhtul ütlen kodus oma kallile perele, et mis te arvate, teeks homme nii, et süüa ei teekski :). Ja nemad on nii toredad ja on kohe kahe käega poolt. Eks me midagi ikka sööme - puuvilju, juustu, viinamarju, millalgi said mingid kanatiivad ahju pandud, Mann tellib riisi sojakastmega... Aga sellist igaõhtust suurt söömaaega pole peale seda eelmist Jamie õhtusööki olnudki. Eile tegin suuuuuuure potitäie Tom Yum Gaid, et jätkuks terveks nädalavahetuseks. Aga mõne päeva eest saabus Henri poest, kus parasjagu oli käimas mereanninädal või -päev või mis iganes, hunniku langustiinidega. Võin kohe ära öelda, et ma nende elukatega enne kokku puutunud polnud. Välja näevad nad nagu suurema kreveti suurused väiksed vähid. Ja hinnatakse neid maitsva valge liha pärast. Asusuin siis netiavarustest uurima, mis nendega ette võtta. Mulle meeldis idee risottost, aga kuna see pole Henri lemmiksöök just,

Jamie kiire õhtusöök nr 1 - anšoovise-brokoli pasta, prosciutto meloniga ja suvikõrvitsa-mozzarella salat

Kujutis
Plaanisime veeta kulinaarse nädalalõpu Brüsselis. Süüa mõnes ilusas restoranis rannakarpe ( moules ) koos päris kartulitest tehtud friikartulitega, juua kõrvale sidrunilõiguga külma nisuõlut, maiustada hommikul pehmete Belgia vahvlitega koos kõigi lisadega - vahukoore, värskete maasikate ja vedela šokolaadiga, lõunatada ühes loendamatutest kebabikohtadest jne jne. Aga alati ei lähe kõik nii nagu planeeritud. Võib öelda, et positiivse suhtumise säilitamiseks oli vaja kogu tolerantsust, mis me aastate jooksul kogunud oleme :). Otse halvasti polnud suurt midagi, aga päris hästi ka midagi ei läinud. Kõik sai alguse sellest, et võtsin reedel pool päeva töölt vabaks, et varem Brüsselisse kohale jõuda. Lõunatasime meie kodumaja lähedal ühes popis sushikohas nimega Takajo, mis on ainult lõuna ajal lahti. Jäime väga rahule. Nii head sashimit saime viimati igatahes Jaapanis. Kõht täis, jõudsime Luxi rongijaama ja siis öeldi kassast, et järgmised 3 rongi (tunnis läheb 1) ei välju tehniliste prob

Sõbrad sügiseses Luxis ja oliivi-focaccia

Kujutis
Käesolev nädal on nagu pool puhkust. Meil oli esmaspäeval nimelt siin Kõigi Pühakute päev ja teisipäeval Kõigi Hingede päev ning seetõttu kohe 4 vaba päeva järjest. Mida me ka suurepäraselt ära kasutasime, sest meil käisid külas kallid sõbrad - minu õde Eva oma laste Agnese ja Robertiga otse Londonist :). Nüüd kavatsen veidike pätti teha ja suunata teid selle lookese asjus E va blogisse , kus tema imeilusaid fotosid täiendab tema suurepärane jutustamisoskus. Sealt saab näha, milline sügisene Lux välja näeb ja kui vahvalt me siin need 3 päeva aega veetsime. Kõrvitsate, Halloweeni ja värviliste lehtede aeg Ise oskan lisada vaid mõned väiksed märkused. Kuna siinkohal on enamasti tegu siiski toidublogiga, siis täpsustan, et tuhatriibuga juust oli Morbier ja pealt kollakas kera, mida Burgundia Marciga kasteti, oli Trou du cru. Esimest oli meie pere juba varem proovinud, meeldis hästi. Aga teine oli tõeline hea üllatus, seda hakkame nüüd kindlasti aegajalt ostma. Kallid sõbrad saabusid ot

Mantlipühapäeva apelsinikook

Kujutis
Meil on siin Luxembourgis täna mantlipühapäev. See tähendab, et erandkorras on igal aastal kõigi pühakute päevale eelneval pühapäeval kõik poed lahti kl 14-18. Kõigi pühakute ja kõigi hingede päevad on järgmise nädala esmaspäeval ja teisipäeval, mistõttu meil ka töölt vabad päevad on. Koolilapsed puhkavad järgmisel nädalal niikuinii, sest neil on 1.-7. nov sügisene koolivaheaeg. Selle mantlipäeva taustast ei saagi ma hästi aru. Lugesin wikipediast, et vanasti olla maainimesed Pühakute päevale eelneval pühapäeval linna mantlit ostma minna. Ja et kirikule see pühapäevane poodide avamine sugugi ei meeldinud. Tänapäeval tähendab see avatud poode ja allahindluseid. Eestis olijate lohutuseks võin öelda, et sügis on ka siia jõudnud. Ühel hommikul oli maa hallast valge ja eelmisel nädalal sadas korra lausa rahet. Välja on otsitud kindad ja mütsid ning aegajalt vihiseb kõrvus jääkülm tuul. Tore on aga see, et iga päev näeb ikka veidi ka sinist taevast ja päikest. Tänase päikselise hommiku puhu

Tabbouleh salat, esimesed külalised ja esimesed sohvasurfajad

Kujutis
Minuga juhtub aegajalt, et mu peas valitseb suur auk kõiges, mis puudutab salateid. Sellepärast olen eriti rõõmus iga kord, kui mõne uue maitsva praekõrvase avastan. Ühel päeval saabus minu kallis abikaasa poest ja tõi mulle kaks väikest kokaraamatut - ühe tapase ja meze teemalise (esimene siis hispaaniapärased suupisted, teine Kreeka moodi suupisted) ning teise Vahemere toitude teemalise. Esimesel sirvimisel jäi kohe silma Lähis-Ida köögist tuntud Tabbouleh retsept. Mitte, et ma temast enne midagi teadnud poleks... vahel ei tule geniaalsed lahendused lihtsalt õigel ajal meelde. Taboulleh eripäraks on eestlase jaoks võibolla bulguri kasutamine, mis on tegelikult purustatud nisuterad ja väga tervislik. Lisaks ohtrale värskele petersellile ja rohelisele sibulale, käib salatisse ka suur punt värsket münti, mis omakorda salati veidi teistsuguseks muudab. Pean jälle lisama... et ühe mõnusa šašlõki kõrval suvisel grillipeol... mmmm. Aga vahepeal on muudki toimunud. Meil nimelt käisid esimese

Kefta lihapallid tzatziki kastmega

Kujutis
Mulle meeldib viimasel ajal teha igal õhtul toite uuest maailma otsast. See toob ellu nii kaudses kui otseses mõttes vürtsi juurde. Igal nädalal leiab tee meie toidulauale paar Tai rooga (enamasti küll Tom Yum , millest meie pere vist suisa sõltuvuses on), aegajalt midagi Indiast, siis midagi kodumaist, siis jälle siitsamast lähedalt Prantsusmaalt, üleeile oli Mehhiko kord... ja nüüd siis Lähis-Ida ja Kreeka. Lähis-Ida köögist võtsin vürtsikate lihapallide Kefte idee ja Kreekast sinna juurde kurgi-jogurtikastme Tzatziki. Kõrvale soojendasin pitaleibasid. Kes neid ise tahab teha, siis üks hea lahendus on siin Mari-Liisi blogis. Vürtsikad lihapallid sobivad jahutava tzatzikiga lihtsalt suurepäraselt. Viimasel ajal on mulle vürtsköömne maitse metsikult meeldima hakanud, nii et sedasorti roogasid võib lähiajal veelgi oodata :). Kefta jaoks läheb vaja: 500 gr loomahakkliha 1 sibul (peeneks hakitud) 3 küüslauguküünt (peeneks hakitud) 1 tl vürtsköömet (jahvatatud) 2 spl värsket paterselli 1

Tartiflette, see päris, Reblochoniga

Kujutis
Ühel ilusal päeval, lõunapausi ajal, võtsin tööl lõunaks vegetaarsena välja kuulutatud roa, mis pealtnäha oli lihtsalt juustuga kartulivorm. Niikui ma ta ära proovisin, hakkasin vormi seest otsima puravikke, mille maitset nii mõnusalt kreemises roas tunda oli. Ja siis sain alles aru, et puravikke pole, seenemaitse tuleb otse ohtrast juustukattest. Kahtlustasin, et tegu on kuulsa Reblochoniga. Ühel teisel ilusal päeval kodumaistes blogiavarustes uidates, sattusin Meriti blogi heatoit.com peale. Viimane postitus rääkis omamoodi tartiflette´st, kus oli kasutatud kana, spinatit ja Eestimaise juustuvaliku kehvuse tõttu Reblochoni asemel Bried või midagi muud kättesaadavamat (vähemalt selline tunne mulle lugu lugedes jäi). Peale seda hakkas mul suu vett jooksma ja ma tormasin poodi Reblochoni ja suitsupeekoni järele. Infoks niipalju, et Reblochon on Prantsuse juust, mis on pärit Alpidest, Savoi piirkonnast. Juustu valmistatakse lehmapiimast. Kasutatakse päeva teise lüpsi piima. Juustukera lä

Moseli oru viinamarjaväljad ja sügiseselt soojendav kana tikka masala

Kujutis
Nüüd lipsas küll mu kirjutistesse igavesti pikk vahe sisse. Põhjus peamiselt selles, et me üritasime võimalikult kiiresti end oma uues kodus sisse seada. Mis tähendas seda, et meie mõnusad vabad õhtupoolikud asendusid poetrettidega ja mõnus avastuslaupäev 8 ja poole tunnise IKEA-tuuriga (mis sisaldas 2 korda Belgiasse sõitu ja lugematu arv kordi mööbliga kolmandale korrusele rühkimisi). Aga põhiline on, et nüüd on see tehtud ja meil on eluks hädavajalik olemas. Ja see, et oma pühapäeva me rügamise peale ei raisanud. Kuulsime nimelt, et Moseli oru viinamarjad on valmis. Näinud, et loodus on äärmiselt kauneid sooje sügistoone võtma asunud, mõtlesime, et tuleks seal Moseli ääres kiiremas korras ära käia ja viinamarju maitsta. Siin pidi olema selline kirjutamata seadus, et kui viinamarjapõldude vahel jalutad, siis võid kohapeal söömiseks üks haaval kobaratest viinamarju võtta, aga terveid kobaraid ei tohi võtta ja kaasa ei tohi korjata. Kui korje on üle käinud, võid aga järelejäänud marju