What a wonderful world!

Kui mul oleks oma kohvik, siis olen täiesti kindel, et selle kohviku tunnusmagustoit oleks just see, crème brûlée ehk brüleekreem grenadilliga. Selle vanillise, troopilise, karamellise, mahlase ja kreemise magusroa pärast tuldaks sinna ikka ja jälle tagasi! Loodetavasti muidugi mitte ainult selle pärast. Pean siinkohal kohe lisama, et oma kohvikut mul ei ole ja suure tõenäosusega ei tule ka. Ma natuke kardan igasuguseid väiteid, mis algavad "iialgi ei tee ma ...". Elu on näidanud, et kõnekäänd "ära iial ütle iial" on tekkinud põhjusega! Tegelikult on minult lugematu arv kordi küsitud, et mis nüüd edasi, kas teed oma söögikoha. Usun, et sama lugu on ka kõigi teiste toidublogijatega, kes oma kirge toidu vastu internetiveergudel avalikkusega jagavad. Üllatunud näod ning suured silmad on mulle vastu vaadanud, kui olen vastanud, et mul puudub igasugune ambitsioon ja unistus oma kohvikut või restorani pidada. Põhjuseid on ohtralt, neist osa kavatsen ma kohe siin üles loe

Tunneli lõpust paistab valus! Selle sügavamõttelise lause tõlge on: ajalehe tagalehel olev ilmateade lubab, et nädalalõpus on juba 10 kraadi sooja! Raadios ollakse veelgi optimistlikumad, nemad lubavad lausa 14. Loodetavasti kütab nende optimism ilma tõepoolest mõne pügala võrra soojemaks. Minul on igatahes ametlikult kõigist saabastest kõrini! Ja hirmsasti tahaks juba selga ajada oma kirevad kevadriided. Kuna nädalavahetusel paistis päike ja meie rõdul oli juba päris soe, siis arvasimegi ekslikult, et kevad on saabunud ja aeg oleks teha esimesed väljasõidud. Laupäeval võtsime suuna Belgia poole ning sattusime läbi piimja paksu udu endale teed tehes ilusasse väiksesse linna, millel on eriti uhke nimi Neufchateau ehk siis üheksa lossi ( tähelepanelik lugeja Mercredi täpsustas, et tegelikult on siinkohal tõlkeks siiski "uus loss"! Põnevam oleks olnud 9 lossi minu meelest :) !). Tegelikult pole seal isegi mitte ühte lossi, aga keskajal oli olnud ja sellest ka selline nimi. Linn

Tegelikult sööme muidugi Gruusia pkhali´t, aga niimoodi läks pealkiri (samuti valesti kirjutatud) sõnaga "karnevaali" paremini riimi! Nii et vabandused sellise emakeele soperdamise eest, eriti veel vahetult enne vabariigi aastapäeva! Et siis, nagu juba mainitud, on meil taaskord käes karnevali aeg! Sel nädalal toimuvad karnevalipeod ja kõik lapsed saabuvad kooli kõikmõeldavates kostüümides. Minul sel aastal vedas, sest meie Mann otsustas olla baleriin! Kleit oli juba varem olemas (imekombel läheb ümbermaailmareisi asjal Hong Kongi tänavaturult ostetud roosa baleriinikleit endiselt selga ja on vaatamata ohtrale ekspluatatsioonile ka täiesti viisakas olukorras), H&M-st sai ostetud ilusad heleroosad ballerina-kingad (mida saab ju terve kevad-suve niisama kasutada) ja juurde tuli osta vaid paar meetrit roosat siidipaela, et ümber säärte kingapaelad tekitada. Krunn pähe ja baleriin oligi valmis! Tegelikult on traditsiooniline karnevalitoit siin hoopis beignets ehk maakeeli pon

Nende veidi teistmoodi mini-pavlovadega soovin ma teile sel aastal Head sõbrapäeva! Šokolaad on sel päeval niikuinii omal kohal! Aga mulle tundub, et seest punane apelsin ja väike tilk kangemat teevad selle küpsetise veelgi erilisemaks ning oma kõige kallimale pakkumiseks sobilikumaks! Ja kel Valentinipäevaks juba muud plaanid, siis lisaks sobivad need väiksed pavlovad ka vasltakukleid asendama. Välja näevad ju nagu ühed pidulikud kuklid vahukooremütsiga :) Vaja läheb: 75 g hakitud tumedat šokolaadi + veidi lisaks kaunistamiseks 2 toasooja munavalget 100 g suhkrut 0,5 tl vanilliekstrakti 0,5 tl valge veini äädikat 0,5 tl maisitärklist 200 ml vahukoort 75 g suhkrut 2 (veri)apelsini veidi Cointreau´d või mõnda kangemat apelsinilikööri Tee nii: Kuumuta ahi 160 kraadini. Kata suur ahjupann küpsetuspaberiga. Sulata šokolaad kuumaveevannil, tõsta kõrvale ja lase pisut jahtuda. Vahusta munavalged pehmeks vahuks. Lisa suhkur kolmes osas, iga kord enne järgmise osa lisamist vahusta eelmine osa

Täna ma plaanisin teile kirjutada sellest, kuidas me kaheksajalga töötlesime ja kalmaarirõngaid nautisime. Aga hommikul tuli välja, et alustada tuleb hoopis muust. Nimelt valis Perenaine.ee välja 2011. aasta parimaid kodumaised toidublogid (nagu ta varem on teinud ka 2010 . ning 2009 . aasta kohta) ja taaskord on mul suur õnn ning au olla esikümne ridades. Sel korral siis jagamas 8.-9. kohta alati vaimuka ning stiilse blogiga " Mitmekesi köögis korraga ". Esikoht läks teist aastat järjest Mari-Liisile ning tema Siit nurgast ja sealt nurgast blogile ja teine koht Marjule ning tema imelilusale Tassikesele . Palju õnne meile kõigile ning suurimad tänud auväärt žüriile! Aga et tunnustuse vääriliselt esineda, jätkan nüüd ühele korralikule toidublogile omaselt toidulainel. Juttu tuleb kahest kapriissest mereelukast - kalmaarist ja kaheksajalast Mul on senimaani meeles oma esimene kalmaarirõnga "elamus". Elamus oli ere, aga mitte sugugi meeldiv. See juhtus aastaid tagasi

Kevad oli meil juba peaaegu käes, lumikellukesed ja krookused õitsesid, aga talv, pagan, tuli tagasi. Juba nädal aega on kõvad miinused (muidugi kaugeltki mitte nii kõvad, kui teil seal kaugel põhjamaal) ja mul tekib küsimus, et mis kasu on Luksemburgis elamisest, kui Eesti talv kaasa tuleb!!! Täna hommikul oli igatahes külmakraade lausa 15. Eriti külm hakkab veel, kui piiluda endal seljas olevate ohtrate kampsunite-jopede-sallide-mütside vahelt välja ja jälgida britte, kes külmast kõverdatuna endiselt palja pea, lillade sõrmede ja sügismantliga ringi värisevad. Ma usun, et olete minuga ühel nõul, et hirmsa külmaga pole midagi mõnusamat, kui oma soojas toas istuda, ahi sisse lülitada, sellega tuba veelgi soojemaks kütta ning lisaks kogu maja magusa koogihõnguga täita! Mina võtsin seekord ette maasikate, vaarikate, mustikate ja põldmarjadega mandlitaignakorvikesed mandlikreemiga! Vaja läheb: 400 g marju (põldmarjad, maasikad, mustikad, vaarikad, sobivad nii külmutatud kui värsked)

Saltimboccat , õigemini selle pisut ebatraditsioonilist variatsiooni, vamistades, mõtisklesin roogadele antud nimede üle. Jõudsin järeldusele, et üks ilus, isuäratav ja põnevust tekitav nimi annab toidu võidukäigule suure plussi juurde. Võtame näiteks sellesama saltimbocca , mis kujutab endast originaalis õhukest vasikalihaviilu, millele on kinnitatud viil prosciuttot ja leht salveid ning mis saab seejärel kiirelt või sees mõlemalt poolt praetud. Kooslus on kahtlemata tõeliselt maitsev, aga ma kahtlen, kas see ikka niisama kuulus Itaalia roog oleks, kui ta ei kannaks kõlavat nime " saltimbocca ", mis pealegi tuleb itaalia keelsest isuäratavast fraasist tähendusega "hüppab suhu"! (Etterutates ütlen, et muidugi hüppab suhu, erilise kiiruga veel ja kõik teised saltimboccad hüppavad esimesele veel suurema kiiruga järgi). Eelmise nädala laupäeva hommikul vaatasin Lusika saadet, mida juhib Tuuli ning mida sel korral külastas Mari-Liis ! Ja Mari-Liis valmistas oma juba leg