What a wonderful world!

Selle nädala postituse peategelane on nuikapsas. Mina tutvusin nuikapsaga esmakordselt kümne aasta eest Luksemburgis elades. Ei mäletagi täpselt, kes see minu sealsetest headest sõpradest oli (tervitused teile kõigile, kui te seda postitust lugema peaksite :)), kelle lauale oli minu elu esimene nuikapsas mõnusateks suupärasteks ampsudeks lõigatud. Seal ma seda siis proovisin ja avastasin, millise suurepärase maitse ja mahlakusega viljaga on tegu. Tore on see, et nuikapsas on nüüdseks isegi väiksemate toidupoodide juurviljalettidel täiesti olemas. Ja sel nädalal tegin ma ühe suuremat sorti nuikapsa-avastuse.  Avastus on ühesõnaga see, et nuikapsas sobib lihtsalt imeliselt asendama rohelist papaiat või mangot, mida Tais selle ikoonilise salati tegemiseks. Meie pere jaoks on see täielik halleluja hetk, sest som tam on üks neist Tai roogadest, mida meie Tai köögi hulludest pere alati Tais olles tellib. Selles on nii palju maitset, krõmpsu, värskust ja muidugi ka vürtsi, kui seda Tai moodi

Kes nüüd mu pealkirjast ära ehmus, siis võite kohe kergemalt hingata. Must, must ja must oli minu selle nädala toitude värvus. Elu ise õnneks oli palju värvikam (no tegelikult on ka koroona uudised hetkel siiski pigem musta värvi kahjuks)! Olete te kunagi kuulnud keelatud riisist? Minu meelest on see nii põnev lugu. Jutt käib siis mustast kleepuvast riisist, mis oli vanasti Hiinas lubatud ainult keisrile endale (sellest ka nimi "keelatud riis"). Põhjuseks see, et nii tervislikku asja võis kulutada ainult keisri enda peale. Arvati, et selle riisi söömine annab keisrile pikaealisuse ja tugeva tervise. Hiina meditsiinis soovitatakse musta kleepuvat riisi vere, maksa, neerude ja mao tugevdamiseks. Lugesin kunagi ajalehest The Telegraph, et Dr Zhimin Xu Louisiana ülikoolist ütles: “kõigest lusikatäis purustatud musta riisi sisaldab rohkem tervislikke antioksüdante kui lusikatäis mustikaid, samas sisaldab see vähem suhkruid ja rohkem kiudaineid ja E-vitamiini”. No mina ise katseid

Inimene on ikka imelik olevus. Selle tähelepanekuni jõuan ma tavaliselt ikka iseennast jälgides. No näiteks tundub mulle, et just nüüd, kui reisida ei saa, kasvab minus aina suurem isu kuhugi põnevasse kohta seiklema minna. Ja ideid, kuhu kohe minema võiks hakata, ka aina voolab. Hetkel kummitab mul mõte, et oleks vaja Sichuani piirkonda Hiinas külastada. Sichuani köök on mu lemmik Hiina köök ja ma tahaksin seda kangesti koha peal testida ja sealse köögi alal targemaks saada. Oma osa selles Sichuani isus on ka sellel kurgisalatil, mille imelihtsat retsepti ma kohe teiega jagan. Asi sai alguse sellest, et minu armas õde Eva läks Tallinnas sööma sellisesse Sichuani toite pakkuvasse kohta nagu Han´s restoran . Ja muu hea-parema kõrval sai ta seal seda kurgisalatit. Kurgisalat jättis talle nii kustumatu mulje, et ta läks koju ja asus kohe Umamist vajaminevat hankima. Ühtlasti saatis ta mulle lausa kaks korda kirja, et ma peaksin tingimata seda salatit proovima. Kui üks lihtne salat nii pal