What a wonderful world!

Millest teile järgmisena kirjutada... just selline küsimus vaevab mind praegu. No ei ole ju normaalne ühte postitusse 11 uut retsepti jutti panna. Sest just niipalju mul neid siin ootel hetkel on... Aga tõesti tundub, et mind on tabanud toidukatsetuste palavik. Mulle tundub, et minu energia on minu juurde tagasi tulnud ja teate, see on hiiglama hea tunne. Kust siis alustada... Võibolla sellest, mis on siinses blogis aastate jooksul kõige vähem tähelepanu saanud. Ma arvan, et kui valikus on lambaliha, munad, karrid, passionivili ja suupisted, siis esikoht kõige vähem tähelepanu saamises läheb lambalihale. Seega, küpsetame seekord kõigepealt koos ühte mõnusalt ürdist punemarinaadis lambakintsu ja siis kui midagi kintsukondi peale veel alles peaks jääma, siis jagan teiega ka mõnusat kauaküpsenud leftover-lambakarri retsepti. Ahjaa, tegelikult pean siiski ka Türgi hommikumunadest rääkima, sest lamba juurde käiv külm kaste sai alguse neist munadest. Nüüd on siis plaan paigas seekordsete ret...

Kes nüüd mu pealkirjast ära ehmus, siis võite kohe kergemalt hingata. Must, must ja must oli minu selle nädala toitude värvus. Elu ise õnneks oli palju värvikam (no tegelikult on ka koroona uudised hetkel siiski pigem musta värvi kahjuks)! Olete te kunagi kuulnud keelatud riisist? Minu meelest on see nii põnev lugu. Jutt käib siis mustast kleepuvast riisist, mis oli vanasti Hiinas lubatud ainult keisrile endale (sellest ka nimi "keelatud riis"). Põhjuseks see, et nii tervislikku asja võis kulutada ainult keisri enda peale. Arvati, et selle riisi söömine annab keisrile pikaealisuse ja tugeva tervise. Hiina meditsiinis soovitatakse musta kleepuvat riisi vere, maksa, neerude ja mao tugevdamiseks. Lugesin kunagi ajalehest The Telegraph, et Dr Zhimin Xu Louisiana ülikoolist ütles: “kõigest lusikatäis purustatud musta riisi sisaldab rohkem tervislikke antioksüdante kui lusikatäis mustikaid, samas sisaldab see vähem suhkruid ja rohkem kiudaineid ja E-vitamiini”. No mina ise katseid ...

Inimene on ikka imelik olevus. Selle tähelepanekuni jõuan ma tavaliselt ikka iseennast jälgides. No näiteks tundub mulle, et just nüüd, kui reisida ei saa, kasvab minus aina suurem isu kuhugi põnevasse kohta seiklema minna. Ja ideid, kuhu kohe minema võiks hakata, ka aina voolab. Hetkel kummitab mul mõte, et oleks vaja Sichuani piirkonda Hiinas külastada. Sichuani köök on mu lemmik Hiina köök ja ma tahaksin seda kangesti koha peal testida ja sealse köögi alal targemaks saada. Oma osa selles Sichuani isus on ka sellel kurgisalatil, mille imelihtsat retsepti ma kohe teiega jagan. Asi sai alguse sellest, et minu armas õde Eva läks Tallinnas sööma sellisesse Sichuani toite pakkuvasse kohta nagu Han´s restoran . Ja muu hea-parema kõrval sai ta seal seda kurgisalatit. Kurgisalat jättis talle nii kustumatu mulje, et ta läks koju ja asus kohe Umamist vajaminevat hankima. Ühtlasti saatis ta mulle lausa kaks korda kirja, et ma peaksin tingimata seda salatit proovima. Kui üks lihtne salat nii pal...

"Samba, sake ja tsillikaun - maid ja maitseid avastamas" on minu pea pooleteise aasta pikkuse töö vili. See on retseptidega reisiromaan, mis on äärest ääreni täis meie ümbermaailmareisi seikluseid (muuhulgas meenutused öödest Rio de Janeiro slummis automaadivalangute saatel, džunglimatkad Austraalia vihmametsades ja Malaisia metsikutel jõgedel, unustamatu sünnipäevapidu Bangkoki kuumas öös, kohtumine maoga omaenda kodus ja ujumine hiigelkilpkonnaga Suurel Vallrahul, Tai pulm, elu moslemiperes, külaskäik Vietnami mägirahvaste juurde, pidu Tōkyō kesklinna minikorteris, elamine Samoal seinteta majas jne jne), teel kohatud põnevaid inimesi, kogetud emotsioone ja muidugi parimaid maitseelamusi Brasiiliast, Arentiinast, Tsiilist, Samoalt, Uus Meremaalt, Austraaliast, Malaisiast, Hong Kongist, Taist, Hiinast, Vietnamist ja Jaapanist. Retsepte jagasid meiega meie kallid sõbrad üle maailma ja neid sai kogutud terve teekonna jooksul! Kõik retseptid, kokku ligi 50 erinevat, said hiljem...

Kallid sõbrad! Mul on kohutavalt hea meel, et saan teiega lähiajal jagada lausa KOLME SUURT UUDIST, mille kõige pärast ma ise juba ütlemata põnevil olen. Aga alustame algusest. Nimelt avasime täna eksootilise toidukauba e-poe UMAMI . Mõtet midagi sellist Eestisse teha olime mõlgutanud juba ammustest aegadest ja seda teadagi miks - iga kord, kui olin oma kallis kodulinnas Tartus veetnud terve päeva mõne retsepti koostisosi poodidest taga ajades ja ikkagi veel pooled puudu olid, igatsesin millegi sellise järele. Samuti siis, kui maailma eri paikadest mõnd põnevat retsepti teiega jagades tekkis kommentaarides arutelu selle üle, kust saada vajaminevaid koostiosi või millega neid asendada. Niisiin, nagu ütleb üks tore kõnekäänd - kus viga näed laita, seal tule ja aita. Püüdsime Umami "letid" sisustada kastmete, vürtside, ürtide ja pastadega, mille järele Eestis kokates ise kõige enam puudust oleme tundnud. Lisasime ka tooted, mida läheb vaja meie endi üle maailma kokku kogutud lem...

Internetiajastu on teinud võimalikuks sellise kummalise asja, et sul on sõbrad, keda sa iial kohanud ei ole. Minuga just nii juhtuski, sest hulk toredaid kodumaiseid toidublogijaid olid mulle (ja mina neile) veebiveergudelt juba päris-päris tuttavaks saanud, aga live´s me kohtunud polnudki. Kuidagi läks nii, et suurem toidublogardite seltsielu läks lahti just siis, kui mina Luksemburgi kolisin ja terve talve ning kevade võisin ainult eemalt suud vesistada, kui järjekorde restorani ühiskülastus või blogikohvik toimumas oli. Vesistamine läks juba üpris väljakannatamatuks ja nii ma tegingi suve alguses ettepaneku korraldada mõni tore üritus ka ajaks, mil mina Eestis suvepuhkusel olen. Tuuli ja Mari-Liis võtsidki minu suureks rõõmuks sõnasabast kinni ning kokku sai lepitud kohtumine pea keset Eestis, Põhjaka mõisas , kuhu ma juba ammu niikuinii soovinud minna olin. Nii et mitu kärbest ühe hoobiga. Ja veel millist kärbest! Meie Lõuna-Eesti ekipaaž (minu ja Triinu näol) jõudis kohale esimese...

Tänasest Äripäevast saab lugeda: Hõbelusika 2008. aasta nominendid on parima gurmeerestorani kategoorias Tschaikovsky, Ammende Villa ja Stenhus . Parima restorani tiitlile kandideerivad restoranid Chedi, Ribe ja Ö . Uutest restoranidest taotlevad parima nimetust Volga, Muuseum, Chedi ja Korsaar . Kohvikutest on kolm väljavalitut NOP, C'est la vie ja Le Bonaparte . Head valikud ka minu meelest. Aga eriti hoian ma pöialt Ribele ja Nopile. Sest nad esindavad just seda, et kui inimesed midagi hinge ja südamega teevad, siis saadab neid ka edu! Kuigi olen ka suur Ö ja Chedi austaja, jääb Ribe kuidagi rohkem südamesse, seal on lisaks suurepärasele toidule ka soojust ja personaalset lähenemist, mis tuleb südamest, mitte ettekirjutatud reeglitest. No ja see, et Nop võistleb sellise kohvikute raskekahurväe vastu, nagu Bonaparte, räägib juba enese eest, et Nopis peitub palju. Pöidlad pihku ja 6.märtsi ootama! PS! Pilt Hõbelusika kodulehelt