What a wonderful world!

Saabusin äsja tagasi paaripäevaselt ürituselt, mis sai asjaosaliste seas endale auväärt tiitli "parimaid Jaanipäevi ajaloos". No ei tea, mis selle hea sünergia tekitas, kas ilus ilm, Eestimaa kaunis loodus, toredad inimesed, laste korraldatud taidlusetendus, maitsvad road või kõik kokku, aga see polegi oluline. Miks ma sellest siin, oma toidublogis kirjutan, on see, et meie muidu üdini kodumaine Jaanipidu, oli sel korral väikese Itaalia touch ´iga, nagu vanameister Imre Kose tavatseb öelda. Nimelt olid suve kõige tähtsamale üritusele saabunud kohale ka kallid sugulased Itaaliast ja seda koos sealsete hõrgutiste ning hasartse toidussesuhtumisega. Eesotsas perepea Lucaga, kelle käe all ka kõige tavalisem sidrun tõeliseks gurmeesalatiks võlutud sai. Lisaks oli onupoeg Ants oma lambakasvatusest tähtsa päeva puhul ühe 5 kuuse tallekese eraldanud ning suitsetas teda pikalt puju sees kohalikus suitsuahjus. Tulemuseks tõeliselt mahlakas suitsuliha, mida ka need, kes lambalihast tav...

Mõne aja eest lugesin Marlena di Blasi raamatut Toskaana elust ja nii muuseas, jutu sees, mainis Marlena, kuidas mingil kohalikul pidustusel oli tulel hiigelsuur pada, mille sees haudusid borlotti oad, punane vein, tomatid, küüslauk ja salvei. Selsamal hetkel, kl 24 paiku öösel, hakkas mul suu vett jooksma ja mõtted selle toidu ümber tiirlema. Ja nii iga päev, ikka mõlkus meeles see itaaliapärane oahautis. Kui ma siis oma itaalia kokaraamatut lugedes jõudsin tšillipiparde hingeelu lahkamiseni ja seal mainiti kohalikku oahautist tofeia 't, mille sisse käib tšilli ja mida terrakotapotis hautatakse, oli asi selge - tuleb see piin lõpetada ja savipott ahju pista. Itaallaste väidetavalt parimad, borlotti oad, maksavad poes umbes 10 korda sama palju kui tavalised punased oad. Seega otsustasin, et säästuajal nagu praegu, tuleb leida alternatiive. Nii saidki kasutusele võetud kuivatatud punased oad ja kirjud borlottid jäetud poodi paremaid aegu ootama. Vaja läheb: läbikasvanud sealiha (vii...

Enne reisi olin kindel, et ennekõike jääb mulle Itaaliast meelde Itaalia köök. Tegelikult see päris nii ei olnud! Esimene ja kõige meelierutavam on hoopis Toskaana võimas loodus. Ma olin ju näinud imeilusaid pilte küpressialleedest, mäekünkaküladest ja sirgetest joontest viinamarjapõllul. Aga olin samas alati arvanud, et need vaated on üksikud õnnelikud leiud. Toskaana ongi päriselt selline - ükskõik kuhu vaatad on imelised vaated oliivisaludele, lambakarjadele, viinamarjaväludele, küpressidele, piiniatele, ajahambast puretud hoonetele, soojades toonides küladele, lähemalt vaadates näed lopsakaid sügavsiniseid ja helerohelisi viinamarjakobaraid, valminud viigimarju, priskeid granaatõunu ja tunned metsikult kasvavate ürtide lõhnasid. Eriti meeldib mulle Lõuna-Toskaana, sest minu jaoks on sellised hiiglaslikud metsaga kaetud tumedad mäed, nagu Põhja-Toskaanas, alati veidi kõhedad tundunud. Toskaana looduse ilule lisas kaalu ka uskumatu kogemus, kui sõitsime tagasi Rooma poole – laskusim...