What a wonderful world!

Eelmisel korral lugesin üles meie pere lemmikud õhtusöögid ja avastasin, et ma polegi teiega jaganud seda kõige lihtsamat, kiire chili con carne retsepti. See viga saab nüüd kohe parandatud. Ja kuna meile meeldib süüa seda chili con carnet nii tortilla-wrapi sees kui ka aurutatud riisiga, siis jagan teiega ka äsja minuni jõudnud nippi sõmera basmatiriisi valmistamiseks.  See lihtne chili con carne on ka üks meie laste lemmiktoite. Lihtne teha, valmib kiiresti ja seda saab teha korraga terve kuhja. Kui seda kuhja tahta siis mitme õhtu jooksul "hävitama" asuda, siis esineb selleks ka väga erinevaid võimalusi. Näiteks, kui esimesel õhtul sai chilit serveeritud riisi ja salatiga, siis võib järgmisel päeval pakkuda perele õhtusöögiks tortilla wrappe, mille sees lisaks chili con carnele veel  salat, salsa, võibolla riivjuust või marineeritud jalapenod. Või kui nii palju chilit üle ei ole, et sellest terve õhtusöök välja võluda, siis saab ülejäänu üles soojendada ja serveerida torti...

Kas te teate juba midagi Szechuani piprast ? Meie avastasime selle enda jaoks paari aasta eest ja oleme selle avastuse üle siiralt õnnelikud. Tegu on ühe eriti laheda pipraga - see ei ole üldse ülearu vürtsine, pigem mahe, maitselt tsitruseline, värvilt tumeroosa ja eripäraks kerge tuim tunne, mis pärast selle söömist suhu jääb. Szechuani (või Sichuani, Szechwuani, heal lapsel ikka mitu nime) köök on Hiina kõige maitseküllasem ja vürtsisem köök. Üks suuremaid maitseelamusi meie Hiinas käigu jooksul oli, kui üks tore Hiina pere meid endaga Szechuani restorani õhtusöögile kutsus. Siis ma veel ei teadnud, mis põnev vürts see on, mis meie õhtusöögi hiti, suure poti maitsvas kastmes kala, nii eriliseks teeb, aga nüüd ma tean. See see roosa tera oligi. Ah jaa, Umamis on meil üks tore klient, kes ütleb, et ta sööb neid pipraid õllekõrvaseks snäkiks õhtul telekat vaadates :). Ühesõnaga, üks tore tera! Kõige kuulsam toit, mis sealtkandist pärit ja kus Szechuani pipar prominentset rolli män...

Nüüd võib vist küll öelda, et lõpuks on see kauaoodatud suvi kohal. Suvega seoses kerkib vähemalt minul kohe silmade ette mahlakas roheline muru ja sellel tossav suur grillatribuut! Ja mitte ainult minul – Henri unistab juba pikemat aega sellest, kuidas enamus pere toidukordi otse särisevalt grillilt tulevad. Grillimõtteid keerleb minu peas juba igasuguseid ja vaatamata sellele, et selle õige grilli juurde alles paari nädala pärast jõuame, on mõned neist mõtetest juba ka reaalsuseks saanud. Tänagi jagan teiega ühte mõnusat grillretsepti, mis minu jaoks on pärit paari aasta tagusest ajast, kui mõnda aega Tais pesitsesime ja pea iga päev omale midagi tänavate äärtesse üles seatud särisevatelt grillidelt õhtu(või miks mitte ka hommiku)söögiks valisime, nimelt grillitud sealiha vardad ehk moo ping .   Aga sellest natukese aja pärast, pärast seda, kui olen paar sõna kirjutanud ka ühest teisest asjast, mis mul seoses ühe ilusa suvega kohe pähe tuleb ja see on piknik. Õnneks koosneb ...

Ma olen viimasel ajal kilode viisi rabarbereid erinevateks magusroogadeks küpsetanud. Kunagi, varsti-varsti, kavatsen ma teile kõigest sellest ka kirjutada. Või no võibolla mitte päris kõigest, sest rabarbriga valge šokolaadi mousse´i, rabarbri tarte tatini, rabarbri syllabubi ja rabarbri clafoutis kõrval keetsin ka veidi rabarbri moosi ja valmistasin ühe juba eelmisel aastal lemmikuks saanud kreemise koogi . Aga seda kõike peab veidi veel ootama, sest ma lubasin oma eelmises postituses, et seekord panen siia üles Tai hakklihasalati ehk laabi, mida ma Lusika saates külas käies valmistasin! Laab on soe ja vürtsine Tai salat, mida tehakse alati hakklihast, olgu see siis kana, veise või sea hakkliha. Minu meelest täiesti geniaalne viis teha tavalisest hakklihast midagi täiesti erilist. Vaja läheb: 500 g sea hakkliha 3 küüslaugu küünt 1 suurem šalottsibul Maitse järgi värsket tšillit 1-2 laimi mahl + lisa serveerimiseks 3-4 spl kalakastet 1-2 tl ( palmi ) suhkrut 2...

Tunneli lõpust paistab valus! Selle sügavamõttelise lause tõlge on: ajalehe tagalehel olev ilmateade lubab, et nädalalõpus on juba 10 kraadi sooja! Raadios ollakse veelgi optimistlikumad, nemad lubavad lausa 14. Loodetavasti kütab nende optimism ilma tõepoolest mõne pügala võrra soojemaks. Minul on igatahes ametlikult kõigist saabastest kõrini! Ja hirmsasti tahaks juba selga ajada oma kirevad kevadriided. Kuna nädalavahetusel paistis päike ja meie rõdul oli juba päris soe, siis arvasimegi ekslikult, et kevad on saabunud ja aeg oleks teha esimesed väljasõidud. Laupäeval võtsime suuna Belgia poole ning sattusime läbi piimja paksu udu endale teed tehes ilusasse väiksesse linna, millel on eriti uhke nimi Neufchateau ehk siis üheksa lossi ( tähelepanelik lugeja Mercredi täpsustas, et tegelikult on siinkohal tõlkeks siiski "uus loss"! Põnevam oleks olnud 9 lossi minu meelest :) !). Tegelikult pole seal isegi mitte ühte lossi, aga keskajal oli olnud ja sellest ka selline nimi. Linn ...

Kuidagi jahe on! Sügisene päike on küll ilus, aga sooja ta enam suurt ei anna. Minu keha on seda ka märganud ja ei taha enam kuidagi pelga salatinäksimisega rahule jääda. On aeg minna üle tummisematele roogadele ja unustada mõneks ajaks jahutatud rosé´d - käes on soojendavate punaveinide aeg. Et hooaeg pidulikult avada ja oma kallile sealihasõbrast abikaasale rõõmu valmistada, sai ühel jahedal pühapäeval ahju pistetud põrsakülg. Lasin tal seal paraja kuumuse käes kohe mitu tundi koos erinevate juurviljadega ja salveilehtedega küpseda. Tulemuseks krõbe kamar ja pehmemast pehmem liha. Kõrvale sobis suurepäraselt ka üks pudel burgunlast! Vaja läheb: 1,5 kg sea- või põrsakülge (ingl k belly of pork , pr k poitrine de porc(ine) ) 1 spl oliiviõli 4 sibulat (kooritud ja sektoriteks lõigatud) 6 porgandit (kooritud ja tükkideks lõigatud) 4 väiksemat peeti (kooritud ja sektoriteks lõigatud) 6 kartulit (kooritud ja sektoriteks lõigatud) 6 värsket salveilehte (tükkideks rebitud) soola ja pipart Ku...

Ribiliha ja musti ube, nagu Brasiilias. Mäletan ühtesid suussulavaid veiseribisid ( costelas ), mida sõime Petropolise lähedal ühe järjekordse churrascaria käigus. Kokk oli neid spetsiaalses ahjus küpsetanud lausa 9 tundi. Ribid, mida täna teiega jagan, ei küpse õnneks nii kaua ja ühele tõelisele grill-liha sõbrale võivad need rohkemgi maitseda - saab ikka närida ka! :) Aga selles suhtes on brasiillased küll geniaalsed, et mustad oad sobivad grill-liha kõrvale suurepäraselt. Õnneks on meil siin Luksemburgis suur portugaallaste kogukond ja seega mustad oad ( feijão preto ) lihtsalt kättesaadavad. Kuna mul survepotti pole ja kuna ma tundide viisi mustade ubade pehmeks keetmisega tegeleda ei soovi, siis ostame vahel eelkeedetud musti ube konservpurgis. Maitsestan neid meie Niterois elava sõbra Katya õpetuste järgi oliiviõlis praetud sibula ja küüslaugu ning loorberi, pune ja peterselliga ning keedan läbi. Väga maitsev kiirsöök ja ma kujutan ette, et üsna tervislik. Eesti suvi sai vist ...

Ühel ilusal päeval, lõunapausi ajal, võtsin tööl lõunaks vegetaarsena välja kuulutatud roa, mis pealtnäha oli lihtsalt juustuga kartulivorm. Niikui ma ta ära proovisin, hakkasin vormi seest otsima puravikke, mille maitset nii mõnusalt kreemises roas tunda oli. Ja siis sain alles aru, et puravikke pole, seenemaitse tuleb otse ohtrast juustukattest. Kahtlustasin, et tegu on kuulsa Reblochoniga. Ühel teisel ilusal päeval kodumaistes blogiavarustes uidates, sattusin Meriti blogi heatoit.com peale. Viimane postitus rääkis omamoodi tartiflette´st, kus oli kasutatud kana, spinatit ja Eestimaise juustuvaliku kehvuse tõttu Reblochoni asemel Bried või midagi muud kättesaadavamat (vähemalt selline tunne mulle lugu lugedes jäi). Peale seda hakkas mul suu vett jooksma ja ma tormasin poodi Reblochoni ja suitsupeekoni järele. Infoks niipalju, et Reblochon on Prantsuse juust, mis on pärit Alpidest, Savoi piirkonnast. Juustu valmistatakse lehmapiimast. Kasutatakse päeva teise lüpsi piima. Juustukera lä...

Tööinimesena olen järsku sattunud olukorda, kus õhtusööke peab iseloomustama üks uus märksõna: "kiire". Samas ei ole meie perel mingit isu teha järeleandmisi oma õhtusöökide põnevuses või maitsvuses. Nii juhtuski, et juba peale esimest nädalat oli minu pea ideedest tühi. Õnneks on mul Londonis kallis õde, kes sellises olukorras hädast välja aitab. Nimelt, kuna tema tellib oma käte praeguse pikkusega täiesi rahul oleva inimesena nädala toidukraami otse koju, siis peab ta ka oma nädalamenüüd varem valmis mõtlema. Ja minul oli suurepärane võimalus tellida nende pere nädalamenüüd endale otse mailboxi. Leidsin mitmeid häid ideid. Ühe, sellesama sealiha, spinati ja minimaisiga karri võtsin kohe esimeses järjekorras ette, kuna esiteks olin selle kohta juba mitmeid kordi kiidusõnu kuulnud ja teiseks kuna me leidsime siit Luxemburgist lihtsalt võrratu Aasia toidupoe, kus oli kõike, mida me vajada võime nii Tai, Vietnami, Malaisia, Indoneesia, Hiina kui ka Jaapani toitude valmistamisek...

Võin ausalt öelda, et pea terve suve ei tekkinud mul isu pasta järele. Ikka midagi kergemat, midagi köögiviljasemat oleks tahtnud. Aga sel nädalal on õhus tunda sügist. Tormituuled ja äiksevihmad on terrassile puistanud hõredalt kollaseid kaselehti. Päike paistab ka selge ilmaga läbi augustivine. Õhtul kaovad aasad paksu udu sisse. Majaesises metsatukas on valminud punased pohlakobarad ning niiskel hommikul pistavad sambla vahelt oma pea välja pisikesed puravikud. Ja õhk lõhnab küpsuse järgi. Täna sai esimest korda üle mitme kuu õhtul terrassil kuuma teed rüübatud. Peale öist megaäikest võisin omaenda aeda hommikul tõsiselt seenele minna. Pisikesed puravikud puhastatud, tekkis üle mitme kuu isu ühe mõnusa kreemise pasta järele. Sisse mahlane sealiha, puravikud ja hulk värsket tüümiani. Vaja läheb: 400 gr spagette 300 ml puhastatud puravikke 300 gr head pehmet sealiha, nt kaelakarbonaadi (kuubikuteks lõigatuna) 200 ml vahukoort 1 väike sibul 3 küünt värsket küüslauku soola ja musta pip...

Saabusin äsja tagasi paaripäevaselt ürituselt, mis sai asjaosaliste seas endale auväärt tiitli "parimaid Jaanipäevi ajaloos". No ei tea, mis selle hea sünergia tekitas, kas ilus ilm, Eestimaa kaunis loodus, toredad inimesed, laste korraldatud taidlusetendus, maitsvad road või kõik kokku, aga see polegi oluline. Miks ma sellest siin, oma toidublogis kirjutan, on see, et meie muidu üdini kodumaine Jaanipidu, oli sel korral väikese Itaalia touch ´iga, nagu vanameister Imre Kose tavatseb öelda. Nimelt olid suve kõige tähtsamale üritusele saabunud kohale ka kallid sugulased Itaaliast ja seda koos sealsete hõrgutiste ning hasartse toidussesuhtumisega. Eesotsas perepea Lucaga, kelle käe all ka kõige tavalisem sidrun tõeliseks gurmeesalatiks võlutud sai. Lisaks oli onupoeg Ants oma lambakasvatusest tähtsa päeva puhul ühe 5 kuuse tallekese eraldanud ning suitsetas teda pikalt puju sees kohalikus suitsuahjus. Tulemuseks tõeliselt mahlakas suitsuliha, mida ka need, kes lambalihast tav...

Kuna turulettidel ilutsevad juba nädala jagu need kõige oodatumad, pisikesed õhukese koorega värsked kartulikaunitarid, siis tuleb ju sellest, mis eelmisest hooajast keldrisoppi jäänud, kiiremas korras midagi maitsvat valmis meisterdada. Viimane aeg! Mõned päevad tagasi tegime sama asja ka eelmise hooaja külmutatud kukeseentega, mis said koos maalt saadud paksu hapukoore ja kaelakarbonaaditükkidega kastmeks keedetud, et neid siis tilliga üle puistatud värskete kartulimugulatega nautida. Aga nüüd on kartuli kord. Ja milleks muuks eelmise hooaja kartulid ikka head on, kui kartulipüreeks. Ja see omakorda üheks maitsvaks karjasepirukaks. Ega mingit retsepti polegi ju. Igaüks teeb oma viitsimise ja südametunnistuse järgi - kas vahuline läbi sõela aetud kartulipüree vahukoore ja võiga (mmm... aga ainult neile, kel südametunnistus piinama ei hakka) või saumikseriga see liimisarnane variant bikiinivormisõbralikult lahja piimaga, praetud vabalt valitud looma hakkliha meeldivate vürtsidega maits...

Jaapan on ühe kulinaari jaoks tõeline paradiis. Selles pole enam kahtlust. Soov kõike proovida oli nii suur, et kodusele kokkamisele sel korral aega eriti ei jäänudki. Aga ühel õhtul siiski, kui meie Tokyos elav sõber Tadashi meile oma retsepti järgi maitsvaid sobanuudleid (ehk jaapani traditsioonilisi tatranuudleid) sealihaga valmistas. Vaja läheb: 300 gr sobanuudleid 300 gr sealihalõike 1/2 kapsast peotäis seeni 1 spl + 3 spl sojakastet 3 spl mirin´it (Jaapani riisiveini sort, mida kasutatakse toiduvalmistamisel) maitse järgi dashi graanuleid (Jaapani puljongite põhikomponent) veidi vett õli praadimiseks Prae kapsas õlis kergelt pehmeks. Tõsta pannilt. Prae samal pannil sealiha kuldseks, lisa seened ja prae läbi. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa kapsas, sega läbi. Sega kokku 3 spl sojakastet, 1 spl vett ja maitse järgi dashigraanuleid. Maitsesta kapsa-lihasegu 2 spl segatud dashikastme, 1 spl sojakastme ja 3 spl miriniga. Keeda nuudlid vastavalt juhendile pakendil. Kurna, vala peale...

Meie pere iidne mure - kuidas teha sealihast midagi uut ja huvitavat, et ta ei maitseks nagu lihtsalt sealiha. Mure on tegelikult pigem minupoolne, sest H sööks sealiha igatmoodi ja igal ajal. Ja siis ühel hommikul vaatasime oma lemmikut, Travel channelit , kus üks härra käis mööda Hiinat, maitses ja tegi järgi. Ühes Hiina külakeses valmis viievürtsi sealiha. Viievürtsisegu oli meil olemas ja varsti valmis ka roog. Maitseb õrnalt magus, päris vürtsine ja väga hea. Hiina viievürtsisegu kasutatakse nagu nimigi ütleb palju hiina köögis. See sisaldab endas 5 põhilist hiina köögi maitset - magus, hapu, kibe, soolane ja vürtsikas. Segu koosneb sežuani piprast , tähtaniisist , nelgist , apteegitilli seemnetest ja hiina kaneelist . Vaja läheb: 500 gr läbikasvanud sealiha (aga mitte väga pekist) 3 spl Hiina viievürtsi segu 2 spl õli 3-4 cm ingverijuurt (kooritud ja viilutatud) 1 punane tšillikaun (peenelt viilutatud) 3 suurt küüslauguküünt (viiluitatud) 2 spl demerara suhkrut 0,5 ml kuiva šerr...

Kui tahad kodust toitu, seda kõige kõige kodusemalt maitsvat toitu, siis on minu Manni 78-aastane vanavanaema just õige inimene, kelle juurde minna. Ta on nagu eestimaise toidu sammas, perfektse mäluga, võib siiani üles loetleda detailselt, mida tema ema omal ajal lõunaks või õhtuks valmistas. Siiamaani jookseb ta köögi ja söögitoa vahel kergelt nagu polekski varsti 8 kümmet täis. Hoog on veel sees suur, kuna peale pensionile jäämist töötas ta üle 10 aasta kohvikus kokana - hommikul turule, kotid liha täis, bussiga esimesena kohale, päev auravas köögis ja viimasena koju. Vot nii elataksegi kaua! Igatahes, täna pakun teile tema moodi valmistatud pannišašlõkki, vaja läheb: 300-400 gr sealihatükke (ca 4*4 cm, parem veidi läbikasvanud, nt küljetükist) 1 suur salatisibul õli soola pipart 150 ml äädika-vee segu (lahjenda endale sobiva kangusega marinaadiks) keedetud vett Lõika sibul õhukesteks rõngasteks, pane kaussi. Tõsta sibula peale lihatükid. Maitsesta soola ja pipraga. Vala peale äädik...

Mõne aja eest lugesin Marlena di Blasi raamatut Toskaana elust ja nii muuseas, jutu sees, mainis Marlena, kuidas mingil kohalikul pidustusel oli tulel hiigelsuur pada, mille sees haudusid borlotti oad, punane vein, tomatid, küüslauk ja salvei. Selsamal hetkel, kl 24 paiku öösel, hakkas mul suu vett jooksma ja mõtted selle toidu ümber tiirlema. Ja nii iga päev, ikka mõlkus meeles see itaaliapärane oahautis. Kui ma siis oma itaalia kokaraamatut lugedes jõudsin tšillipiparde hingeelu lahkamiseni ja seal mainiti kohalikku oahautist tofeia 't, mille sisse käib tšilli ja mida terrakotapotis hautatakse, oli asi selge - tuleb see piin lõpetada ja savipott ahju pista. Itaallaste väidetavalt parimad, borlotti oad, maksavad poes umbes 10 korda sama palju kui tavalised punased oad. Seega otsustasin, et säästuajal nagu praegu, tuleb leida alternatiive. Nii saidki kasutusele võetud kuivatatud punased oad ja kirjud borlottid jäetud poodi paremaid aegu ootama. Vaja läheb: läbikasvanud sealiha (vii...