What a wonderful world!

Meil on siin Luxembourgis täna mantlipühapäev. See tähendab, et erandkorras on igal aastal kõigi pühakute päevale eelneval pühapäeval kõik poed lahti kl 14-18. Kõigi pühakute ja kõigi hingede päevad on järgmise nädala esmaspäeval ja teisipäeval, mistõttu meil ka töölt vabad päevad on. Koolilapsed puhkavad järgmisel nädalal niikuinii, sest neil on 1.-7. nov sügisene koolivaheaeg. Selle mantlipäeva taustast ei saagi ma hästi aru. Lugesin wikipediast, et vanasti olla maainimesed Pühakute päevale eelneval pühapäeval linna mantlit ostma minna. Ja et kirikule see pühapäevane poodide avamine sugugi ei meeldinud. Tänapäeval tähendab see avatud poode ja allahindluseid. Eestis olijate lohutuseks võin öelda, et sügis on ka siia jõudnud. Ühel hommikul oli maa hallast valge ja eelmisel nädalal sadas korra lausa rahet. Välja on otsitud kindad ja mütsid ning aegajalt vihiseb kõrvus jääkülm tuul. Tore on aga see, et iga päev näeb ikka veidi ka sinist taevast ja päikest. Tänase päikselise hommiku puhu

Minuga juhtub aegajalt, et mu peas valitseb suur auk kõiges, mis puudutab salateid. Sellepärast olen eriti rõõmus iga kord, kui mõne uue maitsva praekõrvase avastan. Ühel päeval saabus minu kallis abikaasa poest ja tõi mulle kaks väikest kokaraamatut - ühe tapase ja meze teemalise (esimene siis hispaaniapärased suupisted, teine Kreeka moodi suupisted) ning teise Vahemere toitude teemalise. Esimesel sirvimisel jäi kohe silma Lähis-Ida köögist tuntud Tabbouleh retsept. Mitte, et ma temast enne midagi teadnud poleks... vahel ei tule geniaalsed lahendused lihtsalt õigel ajal meelde. Taboulleh eripäraks on eestlase jaoks võibolla bulguri kasutamine, mis on tegelikult purustatud nisuterad ja väga tervislik. Lisaks ohtrale värskele petersellile ja rohelisele sibulale, käib salatisse ka suur punt värsket münti, mis omakorda salati veidi teistsuguseks muudab. Pean jälle lisama... et ühe mõnusa šašlõki kõrval suvisel grillipeol... mmmm. Aga vahepeal on muudki toimunud. Meil nimelt käisid esimese

Mulle meeldib viimasel ajal teha igal õhtul toite uuest maailma otsast. See toob ellu nii kaudses kui otseses mõttes vürtsi juurde. Igal nädalal leiab tee meie toidulauale paar Tai rooga (enamasti küll Tom Yum , millest meie pere vist suisa sõltuvuses on), aegajalt midagi Indiast, siis midagi kodumaist, siis jälle siitsamast lähedalt Prantsusmaalt, üleeile oli Mehhiko kord... ja nüüd siis Lähis-Ida ja Kreeka. Lähis-Ida köögist võtsin vürtsikate lihapallide Kefte idee ja Kreekast sinna juurde kurgi-jogurtikastme Tzatziki. Kõrvale soojendasin pitaleibasid. Kes neid ise tahab teha, siis üks hea lahendus on siin Mari-Liisi blogis. Vürtsikad lihapallid sobivad jahutava tzatzikiga lihtsalt suurepäraselt. Viimasel ajal on mulle vürtsköömne maitse metsikult meeldima hakanud, nii et sedasorti roogasid võib lähiajal veelgi oodata :). Kefta jaoks läheb vaja: 500 gr loomahakkliha 1 sibul (peeneks hakitud) 3 küüslauguküünt (peeneks hakitud) 1 tl vürtsköömet (jahvatatud) 2 spl värsket paterselli 1

Ühel ilusal päeval, lõunapausi ajal, võtsin tööl lõunaks vegetaarsena välja kuulutatud roa, mis pealtnäha oli lihtsalt juustuga kartulivorm. Niikui ma ta ära proovisin, hakkasin vormi seest otsima puravikke, mille maitset nii mõnusalt kreemises roas tunda oli. Ja siis sain alles aru, et puravikke pole, seenemaitse tuleb otse ohtrast juustukattest. Kahtlustasin, et tegu on kuulsa Reblochoniga. Ühel teisel ilusal päeval kodumaistes blogiavarustes uidates, sattusin Meriti blogi heatoit.com peale. Viimane postitus rääkis omamoodi tartiflette´st, kus oli kasutatud kana, spinatit ja Eestimaise juustuvaliku kehvuse tõttu Reblochoni asemel Bried või midagi muud kättesaadavamat (vähemalt selline tunne mulle lugu lugedes jäi). Peale seda hakkas mul suu vett jooksma ja ma tormasin poodi Reblochoni ja suitsupeekoni järele. Infoks niipalju, et Reblochon on Prantsuse juust, mis on pärit Alpidest, Savoi piirkonnast. Juustu valmistatakse lehmapiimast. Kasutatakse päeva teise lüpsi piima. Juustukera lä