What a wonderful world!

Eelmine nädal oli nagu päikeseline unistus, kas polnud? Täitsa mitmes seltskonnas sai arutatud, et suvekuumusest võiks isegi loobuda kui aasta läbi selline mõnusa olemise ilm oleks. Mõned talvesõbrad vaidlesid vastu, aga mina olen mõnusa suveilma poolt iga kell! Päikesepaiste praadis sügisesed puud kaunilt kollase-punase kirjuks, nii et hea oli olla ja ilus oli vaadata. Milline õnn septembri lõpus aina aiapidusid nautida, seega käisime kohe mitmel, kõigepealt mõnusal kunsti ja kunstnikehõngulisel lõkkeõhtul ühes väga tšillis Tähtvere aias, kus jäid pildile need võrratult värvilised Ojasilla Talu sügisannid, mis siin all näha on.  Ojasilla talu sügisesed maitsed Ja kohe järgmisel päeval täiesti retrohõngulisel grill-lõunal vanade Luksemburgi sõprade juures ühes Variku aias, kus koos retro veiniklaasidega jäid pildile perenaise küpsetatud imeliselt sügisesed prosciutto-viigimarja pirukad.  Kristina võrratud prosciutto-viigimarja pirukad Lisaks kasutasime juhust ja testisime üksjagu oma

Mul on Karlova kiiks. Tunnistan seda endale juba aastaid. Minu meelest on Tartus Karlova linnaosas midagi nii idüllilist ja hubast. Kui me endale Tartusse uut pesa otsima hakkasime kui eelmine väikseks jäi (Emily sündis 7 aasta eest, seega väikseks jäi see vähemalt 7 aastat tagasi), siis mõtlesime välja, millistele tingimustele meie uus pesa vastama peaks. Tingimusi sai üksjagu. Tulemus oli selline, et üks kinnisvaramaakler ütles meile, et soovime leida korterit, mis oleks kesklinnas mere ääres. Ideaalis plaanisimegi leida endale koha Karlovasse. Aegajalt viskasime pilgu peale ka mõnes teises linnajaos asuvatele korteritele ja majadele, aga hing hakkas kohe sees kisama, et tegelikult tahaks ikka Karlovasse rohkem. Ja lõpuks me oma Karlova pesa leidsimegi. Mida rohkem Karlovasse toredaid kohakesi tekkis, seda värvikamaks kujutlus minu Karlova idüllist mu peas läks. Ja üks selline idülliline mõte oli see, et magad nädalavahetusel kaua ja magusalt ja seejärel jalutad ilusa päiksepaiste sa