Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2010 postitused

Maailmareisi toiduelamused vol 1: Esimesed sammud Brasiilia toidumaastikul

Kujutis
Otsustasin hakata jupihaaval siia oma toidublogisse üles panema täispikk uses lugusid meie maailmareisi toiduelamustest. Algselt oli Oma Maitsega kokkulepitud igakuised nö kulinaarse päevaraamatu stiilis lood, seega nii need esimesed ka kirjutatud on. Kuna ajakirja jõuavad lood kõvasti kärbituna, siis hakkas mul kõigist neist elamustest lihtsalt kahju, mis mu arvutis, mustvalges failis peidus olid ja nii ma otsus tasingi neid teiega jagada. Brasiilia jutt on pikk, kuna esialgu pidi sellest t ulema kaks eraldi lugu. Loodan, et naudite! Esimene kulinaarne elamus Brasiilias ei olnud minu jaoks maitse. See oli tugev kohaliku kohvi aroom, mis meie esimesel Niteroi hommikul köögist minuni jõudis, kui terrassil imeilusat troopilist aeda imetlesin. Kohv proovitud, leidsime, et oleks aeg saada ka aimu kohalikust köögist. Hommikusööki brasiillased eriti oluliseks ei pea. Süüakse puuvilja või küpsiseid, aga kohvi juuakse enamasti palju. Hommikusöögi tähtsus(etus) väljendub ka keeles – Portugal

Karamelli-laimi kanatiivad ehk retsept, mis võistlusele ei jõudnudki

Kujutis
Mõne aja eest lugesin Rannamõisa linnuliha blogist suure rõõmuga, et on välja kuulutatud retseptivõisltus - mida head saab ettevõtta Rannamõisa linnulihatoodetega. Sukeldusin kohe Rannamõisa kodulehele, vaatasin, et neil on ilusad broileritiivad ja panin pea tööle. Juba mõnda aega olin tahtnud kokku panna ilusa kuldse karamelli ja mahlaka kana, nii sündiski käesolev retsept - karamelli-laimi kanatiivad. Motikale hääled sisse, poodi, turule ja koju küpsetama. Selle roa lihtsus ja võlu seisneb selles, et karamellikastet ei pea eraldi keetma - segad aga kraami kokku, valad kanale ja kõik muu toimub iseenesest. Ma olin tulemusega nii rahul, et asusin kohe vaatama, kuidas retsept teele panna. Ja siis avastasin, et ma ei olnud võistlustingimusi korralikult läbi lugenud - osalemiseks peab pildil olema Rannamõisa logoga tootepakend või peab alles olema tšekk, mis tõestab Rannamõisa toote ostu. No seda mul ei ole muidugi, millegipärast ei müüda meie kohalikus poes siin Hua Hinis Rannamõisa jah

Rappuv loomaliha (Bo Luc Lac) ehk lugu sellest, kuidas ma hakkasin armastama Vietnami kööki

Kujutis
Bo Luc Lac ehk otsetõlkes rappuv loomaliha on minu teine Vietnami köögi katsetus peale reisi. Eesmärk endiselt sama - tekitada endale piisav arusaam selle maa köögist ja otsustada, kuidas see mulle meeldib. Esimesena valmisid mõne aja eest karamellikrevetid ( Tom Rim ), mis olid äärmiselt maitsvad, aga ohoo-efekti otseselt ei toimunud. Peale seda loomaliha aga võin juba suhteliselt kindlalt öelda, et mulle Vietnami köök meeldib. Võrratu, kõik sobib suurepäraselt kokku - kvaliteetne loomaliha imelises marinaadis (see marinaad meeldib sulle ma usun juba ilma maitsmatagi, nii ilus värv ja kontsistents on tal), tuba täitvad aroomid, heleroosa hapukas sibul, värsked vesikressilehed ja mahlakad tomatid ning täpiks I peal muidugi dipikaste soolast, piprast ja laimimahlast! Kui sa tahad selle hõrgutisega lähemalt tuttavaks saada, vajuta pildi all olevat linki. Vaja läheb: Lihamarinaad: 2 spl hakitud küüslauku 1,5 spl suhkrut 2 spl austrikastet 1 spl kalakastet 1 spl sees

Päriselt päevitanud tomatid

Kujutis
Mida te alloleval pildil näete? Päiksekuivatatud tomateid, eksole! Ei ole mingi eriline vaatepilt, kuna sama võib enamus live -ettekandes näha ka avades oma külmkapi ukse. Mis need petersellipestoga ühte purki pistetud väikesed meetomatikesed eriliseks teeb, on see, et nad päevitasid end kaunilt krimpsuliseks päris päikese käes minu oma aias. Kui tahad lähemalt lugeda, vajuta pildi all olevale lingile!

Kreveti - kammkarbi ceviche... lubasin endale veidi luksust

Kujutis
Ceviche tegemine on mul plaanis olnud juba sellest ajast, kui me Santiagos, Tšiilis, olles ühel õhtusöögil segacevichet süües kooris oigasime: "Jeerum, kui hea!". Kui üks mõte mitu kuud peas laagerdab, siis ta ikka muutub veidi, vastavalt oludele ja aina paremaks. :) Nii ma valmistasingi seekord cevichet hoopis oma kahest lemmikmereannist - krevettidest ja kammkarpidest, maitseks veidi kollast mangot ning tibatillukesi, aga võimsaid, punaseid tšillisid. Marineerimiseks puhas laimimahl. Jälle pean oigama: "Jeerum, kui hea!", see roog on lihtsalt kerguse ja värskuse tipp! Lisaks šikk ja luksuslik. Hmm, Eestis ma ei raatsiks just suurt kausitäis teda valmistada, aga valmistamata ka ei jätaks. Eriti mõnus oleks see roog suvel, ilusa ilmaga, terrassil, kõrvale klaasike jahedat valget veini! Vaja läheb: 300 gr puhastatud kammkarpe 300 gr kooritud krevette 4 väikest šalottsibulat 7-8 laimi mahl 1 pisike punane tšilli 1/4 kl hakitud punast paprikat 1/4 kl hakitu

Vietnami maitseid - Tom Rim ehk karamellikrevetid

Kujutis
Nagu ma siin varem juba ühe postituse juures mainisin, ei tunne ma, et oleksin päriselt Vietnami köögist aru saanud. Minu kogemused tunduvad kaootilised, nii ei oska ma ka näiteks hinnangut anda, kas mulle Vietnami köök meeldib või mitte. Otsustasin, et tulen tagasi ja valmistan ise nii palju Vietnami roogasid, et tunne tekiks. Ühte asja olen kunagi varem ka valmistanud ja siin blogis teiega jaganud - friteeritud kevadrulle ( nem ). Omatehtud kevadrullid olid väga maitsvad, aga mulle tegi muret nende välimus, kippusid katki minema ja pealt säbruliseks, mitte ei olnud siledad, nagu mina ette kujutasin. Vietnamis, kevadrullide kodumaal, sain ma aga meeldiva üllatuse osaliseks - kõigi sealsete kokkade kevadrullid olid täpselt samasugused säbrulised ja pragudega, nagu minu omad :). Aga tänase roa, Tom Rimi, leidsin juba enne reisi ühe oma Aasia lemmikblogija RasaMalaysia blogist, retsepti sai ainult veidi muudetud. Kavatsesin neid krevette Vietnamis kohapeal proovida, aga tegu on rohke

Jupike Jaapanit - soe enokiseente salat sojakastme ja hernevõrsetega

Kujutis
Vahel tuleb inspiratsioon nagu välk selgest taevast. Hetkel, kui ma oma palavalt armastatud enoki seened poes kätte võtsin, oli selge, mis nendega teha tuleb. Nii et enne, kui asun Vietnami tom rim e ja luc lac e meisterdama, tuleb hoopis üks jaapanipärane roog - soe enokiseente salat sojakastme ja hernevõrsetega. Ega ta päris kohatu sel hetkel polegi. Juba paari kuu pärast oleme ise Jaapanis kohal ning ettevalmistused selleks käivad juba täie hooga. Jääb vaid loota, et meil piisavalt ressursse jagub kõigi sealsete hõrgutiste proovimiseks (kuigi, kuulsa mürgikala fugu jätab vabatahtlikult proovimata, selles pidi niikuinii rohkem adrenaliini kui maitset olema). Sooja seenesalatit, mida teile täna pakun, sobib hästi süüa kergeks lõunaks, kuid veel enam sobib see ma usun ühele aasiahõngulisele õhtusöögile marineeritud kala- või kanavarraste kõrvale! Vaja läheb: Vaja läheb (2 inimesele): 2 keskmise suurusega kartulit 100 gr enoki seeni 1 keskmise suurusega sibul musta pipart 4 spl sojakas