What a wonderful world!

Loodan, et teie pühad möödusid meeleolukalt ja maitsvalt! Ja soovin muidugi ka head aastalõppu kõigile! Meie pühad läksid nii tegusaks, et pole paar nädalat midagi kirja panna jõudnud. Enne pühi sai aga nii mõndagi katsetatud ja küpsetatud. Seega jagan tänases postituses teiega lausa kahte erinevat passionivilja koogi retsepti (passionihull nagu ma olen) :). Mõeldes neljapäevasele pidulauale, siis äkki keegi saab inspiratsiooni või nii.  Meil juhtus seekord nii, et nii jõululaupäevane pidu Henri perega kui esimese jõulupüha pidu minu perega toimusid meie juures. Meil on ruumi kõige rohkem ja laud kõige pikem :). Mis tähendas üksjagu sättimist ja toimetamist. Oli väga tore ja meeleolukas, päkapikud olid hiiglama helded, aga pärast olin läbi nagu käbi. Oleksin võinud vist kaks päeva jutti magada :). Esimese püha hommikul tervitas meid ka jõululumi, mis tegi meeleolu kohe eriti jõuluseks. Neid lumepilte on nüüd küll juba nii Facebook kui Instagram pungil täis, nii et sellel ma rohkem ei p

Millest teile järgmisena kirjutada... just selline küsimus vaevab mind praegu. No ei ole ju normaalne ühte postitusse 11 uut retsepti jutti panna. Sest just niipalju mul neid siin ootel hetkel on... Aga tõesti tundub, et mind on tabanud toidukatsetuste palavik. Mulle tundub, et minu energia on minu juurde tagasi tulnud ja teate, see on hiiglama hea tunne. Kust siis alustada... Võibolla sellest, mis on siinses blogis aastate jooksul kõige vähem tähelepanu saanud. Ma arvan, et kui valikus on lambaliha, munad, karrid, passionivili ja suupisted, siis esikoht kõige vähem tähelepanu saamises läheb lambalihale. Seega, küpsetame seekord kõigepealt koos ühte mõnusalt ürdist punemarinaadis lambakintsu ja siis kui midagi kintsukondi peale veel alles peaks jääma, siis jagan teiega ka mõnusat kauaküpsenud leftover-lambakarri retsepti. Ahjaa, tegelikult pean siiski ka Türgi hommikumunadest rääkima, sest lamba juurde käiv külm kaste sai alguse neist munadest. Nüüd on siis plaan paigas seekordsete ret

Nädala eest avastasin, et detsember on kohal, aga mida mul pole, on jõulutunne. Sõidad mööda linna, näed küll, et kõik kohad on ilusaid tulukesi täis, aga tunnet ei teki. Proovisime siis ühe jõulufilmi ära vaadata Netflixist (Christmas chronicles 2), oli igav ja tunnet ikka ei kuskil. Võtsin asja käsile ja nüüd juba hakkab vaikselt hiilima. Kohe räägin sellest lähemalt, aga enne pean endale virtuaalse pai tegema, sest ma olen eelmise nädala jooksul kõvasti kokanud ja katsetanud. Lisaks kirjutasin Umami blogisse postituse (või õigemini intervjuu) nuudlite teemal (vt SIIA ). Köögikatsetustest oli minu enda jaoks kõige suurem wau-elamus ´ndujaga valged oad. No kuidas saab üks lihtne roog nii maitsev olla, see mulle pähe ei mahu! Idee on pärit Serious Eats lehelt.  Valged oad ´nduja ja gremolata pankoga ´Nduja on vürtsikas Calabria vorts, tegelikult küll pigem vorstinaha sisse pistetud vürtsikas sealihapasteet, mis sobib suurepäraselt nii pastadesse kui pizzadele. Olen siin blogis ´ndujat

Selle nädala postituse peategelane on nuikapsas. Mina tutvusin nuikapsaga esmakordselt kümne aasta eest Luksemburgis elades. Ei mäletagi täpselt, kes see minu sealsetest headest sõpradest oli (tervitused teile kõigile, kui te seda postitust lugema peaksite :)), kelle lauale oli minu elu esimene nuikapsas mõnusateks suupärasteks ampsudeks lõigatud. Seal ma seda siis proovisin ja avastasin, millise suurepärase maitse ja mahlakusega viljaga on tegu. Tore on see, et nuikapsas on nüüdseks isegi väiksemate toidupoodide juurviljalettidel täiesti olemas. Ja sel nädalal tegin ma ühe suuremat sorti nuikapsa-avastuse.  Avastus on ühesõnaga see, et nuikapsas sobib lihtsalt imeliselt asendama rohelist papaiat või mangot, mida Tais selle ikoonilise salati tegemiseks. Meie pere jaoks on see täielik halleluja hetk, sest som tam on üks neist Tai roogadest, mida meie Tai köögi hulludest pere alati Tais olles tellib. Selles on nii palju maitset, krõmpsu, värskust ja muidugi ka vürtsi, kui seda Tai moodi

Kes nüüd mu pealkirjast ära ehmus, siis võite kohe kergemalt hingata. Must, must ja must oli minu selle nädala toitude värvus. Elu ise õnneks oli palju värvikam (no tegelikult on ka koroona uudised hetkel siiski pigem musta värvi kahjuks)! Olete te kunagi kuulnud keelatud riisist? Minu meelest on see nii põnev lugu. Jutt käib siis mustast kleepuvast riisist, mis oli vanasti Hiinas lubatud ainult keisrile endale (sellest ka nimi "keelatud riis"). Põhjuseks see, et nii tervislikku asja võis kulutada ainult keisri enda peale. Arvati, et selle riisi söömine annab keisrile pikaealisuse ja tugeva tervise. Hiina meditsiinis soovitatakse musta kleepuvat riisi vere, maksa, neerude ja mao tugevdamiseks. Lugesin kunagi ajalehest The Telegraph, et Dr Zhimin Xu Louisiana ülikoolist ütles: “kõigest lusikatäis purustatud musta riisi sisaldab rohkem tervislikke antioksüdante kui lusikatäis mustikaid, samas sisaldab see vähem suhkruid ja rohkem kiudaineid ja E-vitamiini”. No mina ise katseid

Inimene on ikka imelik olevus. Selle tähelepanekuni jõuan ma tavaliselt ikka iseennast jälgides. No näiteks tundub mulle, et just nüüd, kui reisida ei saa, kasvab minus aina suurem isu kuhugi põnevasse kohta seiklema minna. Ja ideid, kuhu kohe minema võiks hakata, ka aina voolab. Hetkel kummitab mul mõte, et oleks vaja Sichuani piirkonda Hiinas külastada. Sichuani köök on mu lemmik Hiina köök ja ma tahaksin seda kangesti koha peal testida ja sealse köögi alal targemaks saada. Oma osa selles Sichuani isus on ka sellel kurgisalatil, mille imelihtsat retsepti ma kohe teiega jagan. Asi sai alguse sellest, et minu armas õde Eva läks Tallinnas sööma sellisesse Sichuani toite pakkuvasse kohta nagu Han´s restoran . Ja muu hea-parema kõrval sai ta seal seda kurgisalatit. Kurgisalat jättis talle nii kustumatu mulje, et ta läks koju ja asus kohe Umamist vajaminevat hankima. Ühtlasti saatis ta mulle lausa kaks korda kirja, et ma peaksin tingimata seda salatit proovima. Kui üks lihtne salat nii pal

Mäletan väga selgelt, kuidas mõne nädala eest ütlesin sõbrannale, et mina ei küpseta praktiliselt üldse ja magustoite ka ei tee. Nüüd vaatan oma viimase kolme nädala kokkamise ja mida ma näen, üks küpsetis või dessert ajab teist taga. Samal lainel jätkasin ka sel nädalal, mis tähendab, et jagan teiega sügisest versiooni klassikalisest panna cottast ehk siis vanilli panna cotta retsepti vürtsidega marjakastmega.  Kui panna cotta on itaallaste klassik, siis tegelikult tegin mina sel nädalal Henri soovil ka ühte väga nostalgilist eestlaste klassikut ehk bubertit. Saladuskatte all võin öelda, et meeldetuletuse, et selline lapsepõlvemaius üldse olemas on, saime ühte peagi eetrisse minevat Joel Ostrati Suure Õhtusöögi episoodi eel-vaadates ;). Ja selle viimase tõuke mu bubertile andis mu äi, kes ühel ilusal päeval meile suure pudeli omavalmistatud jõhvikakisselli tõi. Väidetavalt on eestlaste bubert tehtud nisujahuga, aga lätlaste versioon mannaga. Seda mina üldse enne ei teadnud kui aus oll

Nüüd ongi täitsa tunne, et sügis on saabunud. Kui hommikul Emmyga kooli poole asume minema, siis tõmbab ta ninaga õhku ja ütleb, et täitsa talve lõhn on. On jah. Saaremaal olid täna hommikul juba lehed härmas, seega võibolla on järgmisel nädalal juba talv ka kohal, kes teab. Igatahes said sel nädalal taimed rõdult sisse toodud. Tsitrustele see tavapäraselt ei meeldinud, juba loobivad lehti maha. Bugenvillea läks botaanilist katset läbima kortermaja koridori, et kas peab talve vastu nii vähese valgusega ja saab kevadel jälle õue õhu kätte. Natuke kahtlen selles, aga annan endast parima tema toetamisel. Oliivipuu, aloe ja kaktused leidsid ka toas oma koha. Terrassimööbel sai talvekatted peale ja Peedu oli meil juba varem kokku pakitud. Seega minu poolest võib see talv tulla ka kui ta just peab :). Äi tõi ilusaid punaseid õunu. Meil sööb õunu suuremas koguses ainult Emmy. Seega tuli välja mõelda midagi asjalikku, mida nendega teha. Ja mõtlesingi välja. Ise olin tulemusega igati rahul, aga

Üllataval kombel on jälle üks nädal selja taga ja kuigi mulle endale tundub, et ma muud ei tee kui sipsin ringi ja seljatan miljonit väikest tegemist vajavat asja, siis tegelikult mahtus siia nädalasse ka paar ägedat toidukatsetust, millest ma kohe oma heietuste vahele räägin. Aga kõigepealt tegin üle mitme aasta Tai veisesabasuppi. Ennekõike võtsin selle ette kuna meil on siin peres hetkel kosutavaid toite vaja ja mis saab veel kosutavam olla kui tunde keenud kondileem. Seda võin kinnitada, et veisesabadest saab kõige tummisema puljongi üldse. Nii tummise, et kui supp ära jahtub, muutub see sõna otseses mõttes süldiks. Kes veisesaba soovib valmistada, siis vähemalt Tartus saab neid Lihuniku Ärist ja tuleb paar päeva ette tellida. Minu Tai veisesabasupi retsept on siin blogis aga juba olemas ja selle leiavad huvilised siit .  Aga alustame kohe magusaga. Mul oli juba ammu kuklas üks kuskilt Prantsuse lehelt või ajakirjast leitud lihtne banaani-šokolaadileiva retsept, mille proovimiseni