What a wonderful world!

Vaat see on nüüd minu täielik lemmik - romsteek. Tsiteerin jälle Liivimaa Lihaveise kodulehte, kus on kirjas nii: Riikides, kus veiseliha on väga populaarne, on need kaks ( romsteek ja küljesteik ) hinna ja kvaliteedi suhtelt soodsad tükid kõige rohkem tarbitavad steigid . Tulemus, grillitud romsteegist lõigatud viilud, olid just nii pehmed ja mahlased, nagu ma ühelt healt veiselihalt ootaksin. Mulle tundub, et veiselihakatsetustega alustamiseks sobib romsteek eriti hästi just seetõttu, et oht hea lihatükk kuivaks ja nätskeks küpsetada, on väiksem, kui mõne õrnema tüki puhul. Aga see on puhtalt minu isiklik arvamus. Ka soovitatakse romsteegi puhul liha enne küpsetamist marineerida, aga see just asja põnevaks teebki, kas pole? Minu romsteek maitsestus terve öö marinaadis, mis oli kokku segatud Mayade maitseainesegust ja oliiviõlist. Eriti põnevaks teeb selle maitseainesegu fakt, et inspireerituna Mehhiko köögist tuntud molest, leiab sellest lisaks Penja piprale, akaatsia seemnetele,

Nagu eelmises postituses mainitud, jätkan siin mõnda aega veiselihalainel. Seekord pakun veisekebabi grillvarrastel, olles liha enne marineerinud kergelt vürtsikas, kergelt suitsuses Mapuche indiaanlaste maitseainesegus , mille kohalik nimi on Merken. Esimest korda tegimegi selle vürtsiseguga, mis koosneb suitsetatud kitsesarve tšillist, röstitud koriandriseemnetest ja vürtsköömnest, tutvust Tšiilis kohaliku köögiga katsetades. Seda kasutatakse seal paljudes retseptides ja olen üsna kindel, et igas Tšiili köögile pühendatud kokaraamatus on see mõnes retseptis nõutud, või kui ei, siis on sellest vähemalt räägitud. Meie kohalikud sõbrad rääkisid, et rahvakeeli on sellel segul vürtsikuse tõttu üks päris vulgaarne nimi, mille ma siin Tšiili-päraselt vaid Hispaania keeles ära tihkan tuua - puta madre . Tegelikult pole segu üldse nii vürtsine, aga kuna Tšiili köök on üldiselt üsna mahe, siis selle kõrval jätab merken tõesti võibolla pisut vürtsisema mulje. Mulle merken meeldib, selles on pei

Veiseliha jõuab eestlaste kodusele toidulauale palju harvem kui näiteks kana- või sealiha. Üheks põhjuseks on arvatavasti selle kõrgem hind. Samas pole see kindlasti mitte ainuke põhjus. Esiteks ei ole maitsva veiseliha valmistamise oskused meile sugupõlvede kaupa edasi kandunud, nagu sealiha puhul see kindlasti on. Nõukogude ajal müügil olnud loomaliha oli kõike muud kui see mahlane ja pehme lihaveise liha, mida järjest enam täna poelettidelt leida võime. Nii et mina pakun välja, et hakkame siis end selles vallas harima, kuidas valmistada maitsvat veiseliha. Minul näiteks on pärast maailma kõige paremaid-maitsekamaid-mahlasemaid Jaapanis (grillitud wagyu) ja Brasiilias (picanha) söödud veiselihasid küll suur kihk selles vallas paremaks saada ja midagi võrdväärset ka ise kunagi valmis küpsetada. Olen seda mõtet juba ammu mõlgutanud ja aegajalt proovi ka teinud, aga viimase tõuke andis mulle Umami uue gurmeesarja Veinimeistri sool , mille maitsmisel ja nuusutamisel sain kohe aru, et nü

Vahel polegi vaja uut retsepti selleks, et midagi uut ja põnevat lauale panna. Piisab ka ammu tuntud roale uue kuue andmisest. Mina nägin mõne aja eest Pinterestis lahedat ideed, kuidas mahlakast liha-või pihvtomatist imeilusa caprese salati saab. Ilus, suvine, maitsev, efektne, lihtne... pea kõik head asjad korraga! Vaja läheb: tomatit mozzarellat värsket basiilikut balsamicot extra virgin oliiviõli basiilikuga soola ja musta pipart Tee nii: Lõika tomat viiludeks, aga jäta lõiked lõpuni läbi lõikamata, ehk siis tomat alaosas ühte tükki. Pista igasse vahesse viil mozzarellat ja leht basiilikut. Piserda üle balsamico ja oliiviõliga, maitsesta soola ja musta pipraga.  Naudi!

Küll sai nüüd pikk ja lohisev pealkiri sellele grillsuupistele. Aga midagi välja ka ei tahtnud jätta, sest nii paprikal, ürdisel toorjuustul kui ka peekonil on selles roas oma kindel koht täita. Mulle meeldib suvel päris grillile igasuguseid asju pista - puuvilju, köögivilju, erinevaid lihasid, kalasid, mereande ja muidugi juustu. Juust on minu nõrkus niikuinii, aga kui ta veel otse grillilt tuleb, siis seda enam. Retsept on suvele sobilikult peaaegu olematu. Vaja läheb kõigest: piklikke paprikaid (kes vürtsisemat soovib, võib need asendada magusamapoolsete suurte tšillidega) maitsestamata toorjuustu peoga meeldivaid värskeid ürte või kvaliteetseid kuivatatuid (mina kasutasin mõlemaid, nii värskeid, kui ka Terre exotique eriti aromaatseid metsikuid ürte Kreeta saarelt )  veidi küüslauku pikki õhukesi peekoniviile soola ja pipart head oliiviõli Tee nii: Sega kokku hakitud ürdid, hakitud küüslauk ja toorjuust. Maitsesta soola ja pipraga. Lõika paprikad või tšillid

Täielik maasikasuvi ongi kätte jõudnud. Nüüd tuleb blogidesse maasikatoite uksest ja aknast ja nii ka siin. Eelmisel korral sai balsamico-marinaadis maasikaid grillitud, seekord valmib imelihtne maasika-carpaccio balsamico-siirupi ja väikeste basiilikulehtedega. Palsamiäädikas ja maasikas on lihtsalt selline võrratu kooslus, mis ei pea kindlasti saama vaid üks kord suve jooksul siin blogis esindatud. Tegu on tõeliselt lihtsa, kiire ja ilusa suvetoiduga, mis sobib hästi ühele päikselisele suvepeo lauale imeliselt. Vaja läheb (4-le): 400 g maasikaid 3 spl palsamiäädikat (ehk balsamicot) 1 spl tuhksuhkrut 3 väikeste lehtedega basiiliku oksa Tee nii: Sega potis kokku palsamiäädikas, suhkur ja 3 spl vett. Aja segu keema, keera kuumus madalaks ja lase veel 2 minutit vaikselt podiseda. Pese maasikad ja lõika need terava noaga õhukesteks viiludeks. Aseta maasikaviilud ühe kihina taldrikule ja tilguta igale viilule paar tilka palsamiäädika siirupit. Puista taldrik