What a wonderful world!

Üllataval kombel on jälle üks nädal selja taga ja kuigi mulle endale tundub, et ma muud ei tee kui sipsin ringi ja seljatan miljonit väikest tegemist vajavat asja, siis tegelikult mahtus siia nädalasse ka paar ägedat toidukatsetust, millest ma kohe oma heietuste vahele räägin. Aga kõigepealt tegin üle mitme aasta Tai veisesabasuppi. Ennekõike võtsin selle ette kuna meil on siin peres hetkel kosutavaid toite vaja ja mis saab veel kosutavam olla kui tunde keenud kondileem. Seda võin kinnitada, et veisesabadest saab kõige tummisema puljongi üldse. Nii tummise, et kui supp ära jahtub, muutub see sõna otseses mõttes süldiks. Kes veisesaba soovib valmistada, siis vähemalt Tartus saab neid Lihuniku Ärist ja tuleb paar päeva ette tellida. Minu Tai veisesabasupi retsept on siin blogis aga juba olemas ja selle leiavad huvilised siit .  Aga alustame kohe magusaga. Mul oli juba ammu kuklas üks kuskilt Prantsuse lehelt või ajakirjast leitud lihtne banaani-šokolaadileiva retsept, mille proovimi...

Eelmine nädal oli nagu päikeseline unistus, kas polnud? Täitsa mitmes seltskonnas sai arutatud, et suvekuumusest võiks isegi loobuda kui aasta läbi selline mõnusa olemise ilm oleks. Mõned talvesõbrad vaidlesid vastu, aga mina olen mõnusa suveilma poolt iga kell! Päikesepaiste praadis sügisesed puud kaunilt kollase-punase kirjuks, nii et hea oli olla ja ilus oli vaadata. Milline õnn septembri lõpus aina aiapidusid nautida, seega käisime kohe mitmel, kõigepealt mõnusal kunsti ja kunstnikehõngulisel lõkkeõhtul ühes väga tšillis Tähtvere aias, kus jäid pildile need võrratult värvilised Ojasilla Talu sügisannid, mis siin all näha on.  Ojasilla talu sügisesed maitsed Ja kohe järgmisel päeval täiesti retrohõngulisel grill-lõunal vanade Luksemburgi sõprade juures ühes Variku aias, kus koos retro veiniklaasidega jäid pildile perenaise küpsetatud imeliselt sügisesed prosciutto-viigimarja pirukad.  Kristina võrratud prosciutto-viigimarja pirukad Lisaks kasutasime juhust ja testisime üks...