What a wonderful world!

Vahelduseks veidi reisijuttu, polegi ammu midagi sellist kirjutanud! Ja palju pilte, mis sellise lookese puhul eriliselt olulised on! Loodan, et saan Teiega niimoodi natukenegi meie mõnusast Pariisi-nädalalõpust jagada. Olen käinud Pariisis talvel ja olen käinud Pariisis sügisel. Ükskõik, mis aastaaeg ka on, Pariis meeldib mulle alati metsikult. Seal on nii palju avarust ja õhku, samas ka küünarnukitunnet ja suminat, silmale on ta ilus vaadata ja õhk on ajaloost ja kultuurist mõnusalt paks. Pariis on minu jaoks üks neid kohti, kuhu tahan alati tagasi minna. Ja kuna Pariis on meil siit Luksemburgist 3,5 tunnise autosõidu kaugusel, siis mõtlesime, et vaatame ta ka kevadel üle. Oma rolli mängis selles Pariisi-nädalavahetuses ka Mannile antud lubadus Disneylandi külastada. Nädala alguses teatas ilmateade, et meid ootab ees alla 10 soojakraadi ja pidev vihmasadu. Peaaegu olime juba oma plaane ümber tegemas, aga otsustasime riskida. Ja õigesti tegime, sest sooja oli üle 20 kraadi, päike pais

Paari aasta eest Brasiilias olles kohtasime Rio tänavatel tõeliselt ümmargusi suurte kullast ehetega Bahia kandist pärit mustanahalisi naisi heledates pitsilistes rõivastes. Brasiilia köök oli meie aastase ümbermaailmareisi suurim üllataja, just heas mõttes. Iga päev oli kõht head-paremat täis ja nii juhtuski, et kui tädid suurtes pottides oranži vatapàd puulusikaga keerutasid ja hiiglaslikul pannil mullitavas kollases palmiõlis acarajé pätsikesi keetsid, jäid meil nad söömata. Kuna me otseselt Bahia kandis ei käinud ka, siis jätsime sealse köögi järgmiseks korraks. Juhuks, kui peaksime sinnakanti ise sattuma. Aga paari nädala eest käisid meil külas kaks toredat noort brasiillast, kellega tuli jutuks, milliseid kohaliku köögi hõrgutisi me proovisime ja milliseid mitte. Ja küll nad olid üllatunud, et me polegi neid kahte traditsioonilist rooga proovinud. Tegu on siis Bahiast pärit tänavatoiduga – palmiõlis praetud silmubadest õhulised pirukad ehk acarajé ja selle vahele käiv kreveti-p

See on üks igavesti kosmopoliitne salat. Ma mõtlen just seda, kuidas ta minuni jõudis – minu eestlasest õde, kes elab Londonis, saatis selle mulle Luksemburgi ja maitseb see hoopistükkis Vietnami moodi. Tänapäeval on see kõik nii lihtne, vanasti oleks tegu tõelise eksootikaga olnud! Salat on värskusest pungil ja mõnusalt kerge. Just sobilik kevadeks ja praeguseks paastuajaks. Meeldib isegi neile, kes muidu kanafileed igavaks peavad, sest maitseterohke kaste teeb kanaga imesid ja muudab ta mõnusalt mahlaseks. Vaja läheb: 2tk grillitud või ahjus küpsetatud kanafileed, parajateks tükkideks lõigatult 1tk suur toores porgand, peenteks ribadeks lõigutult 1 tk šalottsibul, õhukeselt viilutatud 1/2tk värske kurk, peenteks ribadeks lõigutult 1 peotäis värsket münti, hakitult 1 peotäis värsket koriandrit, hakitult Kastme jaoks: 1,5 laimist pigistatud mahl 1,5 spl kalakastet 1 spl pehmet pruuni suhkrut Soovi korral pisut tšillihelbeid Pane salati komponendid kaussi. Sega kastme jaoks vajaminevad

Jaapan on vist praegu meie kõigi meelel. Oleme mõttes jaapanlastega, kes viimase pooleteise nädala jooksul on pidanud nii palju kohutavat läbi elama ja teisest küljest oleme õnnelikud, et me ise kõigest sellest nii kaugel oleme. Mina vähemalt tunnen nii! Täpselt aasta eest olime ise Tokyos ja nautisime aasta ilusaimat aega, sakura kirsiõitevahtu. Aega, mil jaapanlased ise just eriti õnnelikud on ja parkides kirsiõitepiknikke hanamisid peavad. Sel aastal aga ei tulnud kirsiõied nende juurde rõõmupidudega nagu tavaliselt. Jaapani köök on tingimata üks meie pere lemmikuid ja iga söömaaeg Jaapanis oli täiesti eriline nauding. Sellele mõeldes valmistasin ühel päikselisel päeval ühe jaapanipärase suupiste – tuunikalakuubikud mustade seesamiseemnetega. Hoian pöialt, et elu Jaapanis normaliseeruks kiiresti ja et looduskatastroofid selle saareriigi ometi rahule jätaksid! Vaja läheb: 500 gr värsket tuunikala 1 tl wasabi pastat 1+1 tl toiduõli 50 gr musti seesamiseemneid Kastme jaoks: 2 cm tükks

Minu tänane päev algas eriti toredalt. Ja seda mitte ainult seetõttu, et õues paistab päike ja mind ootab ees nädalalõpp Pariisis. Hommikul oma blogisse piiludes leidsin sealt eest sõnumi Tuulilt, kes peab ühte minu lemmikblogi Ise tehtud. Hästi tehtud. , et tema blogis ootab mind tunnustus. Ja seal ta oligi - Tuuli oli minu What a Wonderful World! blogi ja veel neli õnnelikku välja valinud, et tunnustada meid blogijate seas ringleva Gorgeous Blogger! märgiga. Suuuuuuur aitäh! Sellised kiitused teevad nii palju rõõmu ja inspireerivad edasi toimetama! Ühtlasi kaasneb saadud märgiga soe soovitus vastata mõningatele blogi kohta käivatele küsimustele ja anda märk omaltpoolt edasi oma viiele lemmikule! Viimane on äärmiselt keeruline ülesanne, sest toredaid toidublogisid on Eestis vist juba üle kahesaja. Mõned kindlad lemmikud said Tuuli poolt juba märgi kätte ja seetõttu otsustasin teda kordama mitte hakata! Aga seniks, kuni ma selle keerulise ülesandega tegelen, vastan oma blogi kohta käiv

Eelmisel aastal käis mul mõnda aega Jamie Oliveri ajakiri. Täitsa vahva lugemine, peab tunnistama. Mingil arusaamatul põhjusel oli ta oma äärmiselt isuäratava grilliartikli susanud august/september numbrisse. Kas pole mitte jabur? Selleks ajaks on suve suurimad grillimised ikka juba tehtud. Igatahes polnud minul siis enam kuskil grillida. Talvel ma muudkui kiikasin neid ilusaid läikivaid sticky (kleepuv eesti keeles ei kõla kuigi isuäratavalt, või mis?) kanasid ja krõbedaid lihasid mõeldes suvele. Lõpuks ikkagi ei jõudnud ära oodata ja tegin ühe JO grillkanaroa tavalises ahjus ära. Natuke sai oma tunde järgi retsepti tuunitud ja ja tulemus oli super! Pehme liha, õrn suitsumaitse, mõnus krõbe nahk... Ilmtingimata läheb nii see kui kõik teised selles artiklis olnud grillroad suvel päristulel proovimisele. Täpsuse huvides tuleks ära mainida ka see, et kuigi kanakintsude originaalnimi oli BBQ kintsud, siis tegelikult on tegu siiski pigem grillkintsudega! Vaja läheb: 300 ml valmis BBQ kast