Postitused

Kuvatud on kuupäeva jaanuar, 2012 postitused

Vahelduseks midagi lihtsamast veelgi lihtsamat - Aafrika tomatisupp

Kujutis
See on nüüd üks tõeline argitoit, sest valmib metsiku kiiruse ja kergusega. Vahel ju selliseid roogasid ka nii vaja. Või peaks ütlema, et enamasti olekski selliseid vaja. Noh nii 5/7 kõigist päevadest! Tegu on lihtsa tomatisupiga, millele väikse aafrikapärase lisanõksu annab supi sisse käiv maapähklivõi ning vürtsi lisab tšilli. Retsept hakkas mulle silma millalgi BBCGoodFood kodulehel uudistades ja muutnud ma teda suurt polegi. Kuna tooraine on lihtne ja valmistamiskäik on lihtne, siis olgu jutt ka lühike ja lihtne. Vaja läheb (4-le): 2 sibulat 4-5 küüslauguküünt ca 5 cm jupp värsket ingverit maitse järgi tšillit (värsket, helbeid või jahvatatut) 3 spl toiduõli 800 g purustatud tomateid 1 l köögiviljapuljongit 4 spl maapähklivõid Püreesta sibul, küüslauk, tšilli ja ingver saumikseriga. Kuumuta supipotis õli ja prae köögiviljapüreed pidevalt segades mõned minutid. Lisa puljong ja purustatud tomatid, lase 20 minutit madalal kuumusel podiseda. Lisa maapähklivõi, sega ja keeda veel 5

Pitsilised maapähklivõi-brownied

Kujutis
Mulle meeldib toitu ehtida. Vähemalt proovida, tuleb see siis välja või mitte. Vahel tuleb hästi ja endalgi õnnestub tulemust vaadates "Wau!" hõisata, vahel on mõte parem kui see, mis välja tuleb! Brownie ´d on maitsvad niikuinii ja päris ilusad ka, vahel. Sellised kodused, šokolaadiselt tumepruunid, seest niiskelt läikivad. No kui mitte ilusad, siis vähemalt isuäratavad! Aga ise tahaks ka vahel end ju ära sättida ja peoriided selga panna. No mina igatahes püüdsin seekord oma brownie ´d "üles lüüa" - väike maapähklivõi jumestus kõigepealt ja siis šokolaadipitsist satsid peale. Õnnestus või mitte, seda öelge juba teie! Idee pole tegelikult päris minu oma, kuigi ma pole oma inspiratsiooniallikat täpselt kopeerinud vaid kõigest šnitti võtnud. Tähelepanelik lugeja arvatavasti juba teab (võibolla mitte siit, vaid What a wonderful world Facebooki lehelt ), et minu jaoks on põnevad igasugused food meets fashion teemalised algatused. Üks selliseid, kui seda nii võib nimet

Serrano sisse peitu pugenud (meri)kurat, punase veini kastmega

Kujutis
Meil jääb selja taha üks meeldivalt kulinaarne nädalalõpp. Reedel käisime külas kolleegil ja tema belglasest kaasal ja saime põnevat nii maitsta kui teada. Esiteks, ma pole iial kuulnud kedagi rääkimas sellise kirega friikartulitest - tuleb välja, et õige friikartuli tegemine on väga täpne kunst (täpne peab olema nii kuju, temperatuur, kartuli sort kui ka küpsetamise aeg) ja mul tekkis suur huvi need õiged seal Belgias üle vaadata ja ära proovida. Kevade poole teeme siis väikse friikartuli-väljasõidu Belgiasse ja pärast jagan kuuldut-nähtut ka teiega. Õhtusöögiks pakuti raclette ´i (ehk siis selline seltskondlik viis süüa sulatatud tugevamaitselist juustu kartulite ja muude lisanditega; tänapäeval on spetsiaalsed raclette ´i masinad, mis käivad keset lauda ja mille alumisel korrusel igaüks omale väikse panni peal meelepärast juustu saab küpsetada ja ülemisel, nö pannil, saab praadida erinevat likakraami vms). Raclette on patuselt hea (just patuselt, sest ma ei taha üldse teadagi, mitu

Lemmikutest ja muutuvast (maitse)meelest

Kujutis
Oma vanades postitustes hulkudes avastasin oma nelja aasta (uskumatu, kas pole?!) taguse postituse, mille teemaks lemmiktoiduained ja -maitsed. Mõne aja eest sai siin chai-postituse kommenaatides arutletud sel teemal, et aja jooksul, peale ohtraid uusi maitseelamusi, inimese maitsemeel muutub täiesti uskumatult palju. Üks pilk oma tollastele lemmikutele ja võin viimasele väitele ainult takka kiita. Mitte, et siis välja pakutud lemmikud - küüslauk, tomat, oliiviõli, värske kartul, tüümian, tume sokolaad ja oliivid- mulle tänasel päeval enam ei meeldiks. Ikka meeldivad (pigem on neist tänaseks saanud omamoodi staple , toiduained, mis peavad igal juhul kodus alati olemas olema), aga kui peaksin oma hetkelemmikud kirja panema, siis tuleks nimekiri hoopis teistsugune. Tundub, et minu maitsemeeltel mõlgub nüüd palju rohkem erinevatest maailma otsadest kogutud maitseid, lemmikuid on kordi rohkem ja... minu meelest on nad ka üksjagu põnevamad, kui tollal. Niisiis püüan oma 2012. aasta alguses

Mustast risotost ja kingadeta kingsepast

Kujutis
Kui oktoobris Horvaatias käisime, siis viimasel õhtul enne ärasõitu sõime ühes väikses Istria külarestoranis nimega Astarea musta risotot e risotto nerot . Tegu on siis risotoga, mis on musta värvi, kuna sellesse on valmistamisel lisatud seepiatinti. Seepiatint annab lisaks tugevale värvile roale ka mõnusa õrna meremaitse. Nii Horvaatias proovitud risotole, kui ka minu enda omale, mille retsepti siin teiega jagan, lisasid omakorda mereannimekki seepiad ise (kelle kõhust see must tint pärit ongi). Otsustasin kohe, et nii ekstravagantse välimusega rooga tahan ise oma kodus järgi teha. Mis värk selle ilma kingadeta kingsepaga siis on (te ju teate seda ütlust, või mis?)!? Õigem oleks öelda, et vürtspoodnik on ilma vürtsideta. Nimelt võttis selle musta risoto tegemiseni jõudmine mul nii kaua aega, sest ma käisin Eestis tindi järel. Müüme Umamis seepiatinti ja kuna mul siin endal seda käepärast polnud ja kuna mul ei olnud esialgu veel piisavalt julgust ning pealehakkamist, et värske puhasta

Ujuvad saared uues kuues - šokolaadimeres ja grenadillikastmes

Kujutis
See postitus pidi teieni tegelikult juba enne aastalõpu pidulikke üritusi jõudma, aga asjatamist ja askeldamist oli siis nii palju, et ei jõudnud. Samas, ega pidulikud sündmused siis aastvahetusega otsa saanud. Iga päev võiks olla pidupäev ja veidi erilisem magusroog aitab sellise tunde tekitamisele kindlasti üksjagu kaasa. Samuti sobib selline uues kuues olev tuntud dessert näiteks järgmise kuu kodumaa sünnipäeva tähistamiseks. Idee panna saared ujuma šokolaadile ja valada üle troopilise grenadillikastmega tuli 2010. a detsembri-jaanuari Cuisine et Vins de France numbrist. Prantsuse keeles on sedasorti desserdil tegelikult kaks nime, mõlemad minu meelest väga lahedad. Esimene on siis meile tundud "ujuvad saared" (pr k ile flottante ) ja teine meile (vähemalt mulle) pisut tundmatu "munad lumes" (pr k oeufs à la neige ). Wikipedia andmetel on ujuvate saarte puhul "saared" mõnikord tehtud hoopis alkoholis leotatud küpsistest ja moosist, aga mina sellise var

Indiapärane chai, ideaalne soojendus õues vihiseva külma tuule vastu

Kujutis
Kui ma 2010. aasta septembris Luksemburgi kolisin, rääkis üks uus kolleeg mulle, millised hirmus vihmased ja tuulised talved siin on: "talvesaabastega pole siin midagi teha, varusta end kiiremas korras korraliku vihmavarju ja kummikutega!", oli tema soovitus. Oma esimesel siinsel talvel ei saanud ma kuidagi aru, millest ta rääkinud oli - talv oli soe, lühike, veidi oli lund ja kevad tuli vara. Sel aastal pean tunnistama, et nüüd ma tean küll, millest jutt käis. Novembris oli sügis - soe, päikseline ja mahe. Niikui 1. detsember koitis, hakkas vihm sadama ja tuul puhuma. Täna on meil 5. jaanuar ja midagi pole muutunud - vihm sajab ja tuul puhub. Viimastel päevadel veel eriti kõvasti, akna taga vilisev tuul meenutab õudusfilmi, meie kontorihoone koridorid on läbi lae lekkiva vihma püüdmiseks sinna asetatud värilisi plekist prügikaste täis ja vahel on tunne, et katuse äralendamine polegi teab mis kaugel. Trööstitu, ei midagi muud. Aga, püüan ikka positiivset ellusuhtumist säilita