What a wonderful world!

See postitus on minu enda jaosk nüüd nagu soola raputamine lahtisele haavale. Asi selles, et Eestis oli lihtsalt nii hea olla, lilleõites suvine kodumaa oli pagana armas, sõbrad ümberringi olid kangesti kallid ja just siis, kui ilm ka suviseks pööras, pidin mina tagasi tööle tulema. Endale lohutuseks pean lisama, et seda kõigest paariks nädalaks ja siis ootab pikem puhkus Eestis. Jaanipäevaks saabusid meie lapsepõlve maakodusse kokku kõik lähedasemad sugulased, kel vähegi võimalik oli. Nii nagu iga kord juba viimased ei-tea-mitu aastat. Laud oli eestlaslikult lookas heast ja paremast - kodust kartulisalatit, šašlõkki, seenesalatit, hapukurki, kurki-tomatit, rosoljet, küpsisetorte ja mida kõike veel. Selgi korral, nagu ka eelmisel , lisasid väikest eksootilist nüanssi meie traditsioonilisele jaanipäevalauale sugulased Itaaliast eesotsas itaallasest perepea Lucaga, kes tõesti kõige lihtsamatest asjadest kulinaarseid imesid välja suudab võluda. Väga itaallaslik, ma mõtlen! Ja nagu eelmi

Enne veel, kui ma asun kirjutama kaunist Eestimaast, päikselisest jaaniõhtust, otse Itaaliast saabunud coppast ja grillitud sibulasalatist, pakun jaanist toibumiseks midagi kerget, värsket ja suvist. Ennekõike aga lihtsat. Kammkarbi kõige võluvamad valmistusviisid ongi minu meelest kõige lihtsamad. Ja mõlemad, nii laimi-koriandri kastmes carpaccio kui ürdivõiga grillitud kammkarbid valmivad imekiirelt. Nii et just nagu suveks loodud! Kammkarbi carpaccio laimi ja koriandriga hulk värskeid kammkarpe värskelt pigistatud laimimahla musta pipart oliiviõli soola värsket koriandrit mõned tšillihelbed Lõika kammkarbid ristipidi õhukesteks viiludeks. Laota nad ühe kihina suurele vaagnale. Pigista kõigile neile peale ohtralt laimimahla. Maitsesta soola, musta pipra ja tšillihelvestega. Tilguta peale head oliiviõli ja puista üle värske koriandriga. Pane umbes 5 minutiks vaagen külmkappi ja serveeri külma valge veiniga! Ürdivõiga küpsetatud kammkarbid 100 gr võid värsket peterselli värsket murul

Ribiliha ja musti ube, nagu Brasiilias. Mäletan ühtesid suussulavaid veiseribisid ( costelas ), mida sõime Petropolise lähedal ühe järjekordse churrascaria käigus. Kokk oli neid spetsiaalses ahjus küpsetanud lausa 9 tundi. Ribid, mida täna teiega jagan, ei küpse õnneks nii kaua ja ühele tõelisele grill-liha sõbrale võivad need rohkemgi maitseda - saab ikka närida ka! :) Aga selles suhtes on brasiillased küll geniaalsed, et mustad oad sobivad grill-liha kõrvale suurepäraselt. Õnneks on meil siin Luksemburgis suur portugaallaste kogukond ja seega mustad oad ( feijão preto ) lihtsalt kättesaadavad. Kuna mul survepotti pole ja kuna ma tundide viisi mustade ubade pehmeks keetmisega tegeleda ei soovi, siis ostame vahel eelkeedetud musti ube konservpurgis. Maitsestan neid meie Niterois elava sõbra Katya õpetuste järgi oliiviõlis praetud sibula ja küüslaugu ning loorberi, pune ja peterselliga ning keedan läbi. Väga maitsev kiirsöök ja ma kujutan ette, et üsna tervislik. Eesti suvi sai vist

Ma olen alati tahtnud reisida nii, et poleks plaane, poleks ajakava, poleks sihtkohta ega kohustusi. Enamasti see ikka ei õnnestu, sest kui juba kallid lennukipiletid on ostetud ja vaat et kallimgi puhkus võetud, siis ei julge päris riski peale välja minna. Ükskord meil see aga peaaegu õnnestus ka ja seda täiesti kogemata. Paari aasta eest, kui käisime koos minu vanematega Toskaanas, olid meil ööbimiseks juba varakult broneeritud kohalikud agriturismod . Üks neist aga osutus selliseks, et väliselt oli kõik suurepärane, aga keegi meist ei tundnud end seal mingil nähtamatul ja arusaamatul põhjusel just eriti hästi. Nii otsustasimegi peale eismest ööd oma majakesest lahkuda ja ülejäänud aja lihtsalt rännata ning vaadata, kuhu õhtuks jõuame. Vahel polnud meil veel pimeda saabudeski õrna aimu, kuhu ööbima lähme, aga heas seltskonnas see ju ei heiduta - kasvõi rannas saab öökese mööda saata! Peab tunnistama, et oli ütlemata tore ja mõte sellise retke kordamisest käis meil tihti peast läbi. S

Nii, jätame roosid nüüd jälle kõrvale ja jätkame ei millegi muu kui vana hea rabarberiga. Sellest ei saa ka kuidagi isu täis. Vahepeal olen ma lugenud teiste blogijate suurepärastest rabarberikookidest, -magustoitudest ja -jookidest. Neid on ikka palju. Aga isu ikka täis ei saa. Pireti rabarbribellini näiteks ajab kohe suu vett jooksma. Panen aga silmad kinni ja kujutan ennast ette oma suvila terrassile, õhus on kuum Eesti suvi ja mina rüüpan mõnuga jahedat bellinit. Sellised mõtted ei lase mul juba kaks ööd uinuda. Elu tundub nii pagana põnev ja peas keerleb metsik Eesti-suvele ning ilusale elule pühendatud mõttemaru. Aga ma ei kurda, unistada on kordi lõbusam, kui magada! Või siis Mari-Liisi rabarbri-mascarponejäätis , mille hapu kreemisus paljast piltide vaatamisest juba keelel tunda on. Või Elise free-form rabarbri-maasikapirukad , kus kõik on ilusti paigas - täidist kordi rohkem, kui tainast (mulle meeldib!), lisaplussiks suviselt vaba vorm. Mina jagan aga täna teiega ilusa nime