Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2011 postitused

Kahe šokolaadiga toorjuustu kook

Kujutis
Saabuvate pidulike sündmuste valguses tuli mõte küpsetada üks korralik kook. Juba ammu jäi mulle silma üks kaunitar Pireti blogist , milles on palju toorjuustu, kuhjaga valget šokolaadi ja mitte mingisugust põhja. Minu oma sai siiski ka põhja ja valge šokolaad sai seltsiliseks tumeda. Ilus ja maitsev ühtaegu, pidulik pealekauba. Lihtne teha, aga pagana suur piin oodata, kui lõhnav kook üleöö külmikus seisab! Vaja läheb: Põhja jaoks 100 gr jahu 3 spl kakaod 50 gr pruuni suhkrut 0,5 tl küpsetuspulbrit Näpuotsaga soola 50 gr võid 1 spl külma piima Sega jahu, kakao, suhkur, küpsetuspulber ja sool. Haki hulka või. Lisa piim ja sõtku taignaks. Polsterda ca 20 cm läbimõõduga vorm küpsetuspaberiga. Nüüd võid taigna vormi põhja suruda või teha nii nagu mina teen – hakkida tainas uuesti läbi ja põhja peale ühtlaselt laiali puistata. Tõsta vorm taignaga umbes 15 minutiks külmkappi. Seejärel küpseta teda 180 kraadi juures umbes 10-15 minutit ja tõsta välja jahtuma. Täidise jaoks: 400 gr toorjuustu

Šokolaadised minimakroonid metsamarja-valge šokolaadi ganache´ga

Kujutis
Kunagi mitme aasta eest asusin makroone tegema. Kõik vedas väga viltu ja lõpuks sain teie kõigiga jagada lugu teemal, kuidas makroone MITTE teha . Mõtlesin kohe, et alla ma nii lihtsalt ei anna, aga täielik fiasko oli niihästi siiki meeles, et uuesti makroonitegu ette võtta ka mingit isu polnud. Kolinud Luxembourgi, hakkas see makroonimõte mind aina enam ja enam uuesti kiusama. Kasuks ei tulnud ka see, et ilusad värvikirevad makroonid maailmakuulsalt Ladureélt ja kohalikult kuulsuselt Oberweis (mina muide eelistan viimase makroonitoodangut) pidevalt vaateväljas olid. Viimasel nädalavahetusel võtsingi siis härjast sarvist ja asusin taaskord pretensioonikaid mandlikoogikesi valmistama. Retsepti olin välja otsinud vist juba oma esimeste Luxembourginädalate jooksul. Siinkohal pean endale tuhka pähe raputama ja tunnistama, et ma ei tea, kust ma selle täpselt välja kirjutasin. Kuskilt internetiavarustest igal juhul. Suure tõenäosusega veel mitmest kohast kokku. Nii et palun juba ette vabandu

Mandel ploomis, ploom šokolaadis

Kujutis
Agen´i ploomid on ühed Prantsusmaa kõige kuulsamad ploomid. Kohe nii kuulsad, et aastast 2002 on need ploomid ( les pruneaux d´Agen ) kaitstud geograafilise tähisega, nagu mõned peened veinid või kuulsad juustud. Minul on siin suurepärane võimalus valmistada oma ploomikomme just neist kuulsatest ploomidest. Mina olen meie peres see kuivatatud ploomi sõber. Tundub, et ma olen selle pärinud oma emalt, sest mõlemad oleme me Tartu erinevatest poodidest ostnud kuivatatud ploomi šokolaadis, enamasti pettuma pidades. Ainult paar korda on õnnestunud osta maitsvat mahlast kommi, kus sees pehme ploom ja peal tõeline tume šokolaad. Oh kui Mari-Liis oleks vaid varem oma ploom-šokolaadis postituse üles pannud, oleks meie (põhiliselt, tuleb tunnistada, küll minu ema) pääsenud jalavaevast ning pettumustest. Ja oh, kuidas ma ise selle geniaalse ning lihtsa lahenduse peale küll ei tulnud, et need kommid ise valmis meisterdada ja veel mandel preemiaks igasse sisse pista. Igatahes, aitäh, Mari-Liis! Tule

Tai hõnguga kala, küpsetatud en papillote

Kujutis
Taid küpsetavad tihtipeale oma roogasid, eriti kalaroogasid, en papillote (pakitult küpsetuspaberist, fooliumist või suurest lehest tehtud "ümbrikusse"). Nemad kasutavad "ümbriku" tegemiseks enamasti erinevaid suuri taimelehti, nt banaani omi, minul siin sellist luksust pole ja nii pidin oma kala, riisi ning maitsetaimed lihtsamasse küpsetuspaberisse pakkima. Selliselt toitu valmistades küpseb roog paki sees tekkiva auru sees, maitsed ning mahlad ei pääse samuti plehku. Hea kerge õhtusöök, kus on palju maitseid. Mina kasutasin värsket tursafileed, aga ma usun, et ka teised valged kalad töötavad suurepäraselt. Pakikese voltimiseks on sada erinevat võimalust, võib vabalt kasutada oma fantaasiat, ainuke reegel on see, et paki ääred tuleb korralikult kinni voltida. Kes aga inspireerida ei soovi, siis näiteks siin videos näitab üks vahva koššer-kokk (koššer on juutidele lubatud, nö puhas toit) ühte viisi, kuidas seda teha võiks. Vaja läheb (4-le): 2 kl metsikut või must

Jänes koos seentega siidris

Kujutis
Korrektsuse huvides pean lisama, et tegelikult suples siidri sees koos seentega siiski küülik (pr k lapin, inglise keeles rabbit), mitte jänes! Aga see selleks. Mõte siidrikastmes küülikut teha pesitses kuskil mu peas juba paar kuud. Aga tööinimese värk, tegudeni ei jõua sugugi nii kiiresti, kui soovi oleks. Seekord ei olnud asi tooraine raskes kättesaadavuses, kuna küülik on siinkandis vägagi tavaline lihakraam. Nii et pole kellegi teise peale ajada, ikka ise süüdi, et kogu asi nii kaua aega võttis. Mõtlesin ja munesin, kuni ühel heal päeval tegi hoopis Tuuli ühe korraliku normandiapärase küüliku siidrikastmes ja riputas selle oma Ise tehtud. Hästi tehtud blogisse üles. See mõjus millegipärast ka mulle väikse müksuna ja ma hakkasin end küüliku suunas veidi käbedamalt liigutama. Minu pikkkõrv sai omale seltsiliseks hoopis seened ning värske tüümiani ning tulemus oli suurepärane. Kes soovib oma küülikut ka veidi normandiapärasemaks muuta, võib lisada lonksu calvados´t samal ajal hapukoo

Kreemine sellerisupp, täitsa tasakaalus

Kujutis
Nagu juba varem mainitud, tõi päkapikk aka minu kallis õde Eva mulle jõuluks uue ilusa kokaraamatu Citrus and Spice (autor Sybil Kapoor). Sirvisime seda siis sealsamas jõuluõhtul ja Eva hõigatas mingil hetkel, et issake, kui isuäratav asi, sellerisupp. Mina ei osanudki nagu kohe nii vaimustuda sellest ideest. Täitsa võimalik, et oma osa oli ka selles, et olime äsja lõpetanud jõuluprae söömise, aga seller on minu meelest üks võrdlemisi tugevamaitseline tegelane ja seetõttu kasutan teda mõningase ettevaatlikkusega. Kuigi, tunnistan, et on äärmiselt palju roogasid, kus selleri olemasolu on eluliselt vajalik ja mõõdukas koguses meeldib ta mulle väga. Kuidagi jäi see sellerisupp mind aga kummitama. Mõne aja eest võtsin raamatu sellerisupi koha pealt uuesti lahti ja lugesin ka sissejuhatuse läbi. Nimelt väitis Sybil, et tema retsept pärineb 1971. aasta Jane Grigsoni kokaraamatust Good Things ja et selle retsepti suurim pluss on sibula, kartuli ja selleri ideaalne tasakaal. Kui üks retsept ni

Hurraa, hurraa -toidublogide TOP 10

Kujutis
Tõstkem klaasid, minul ja What a Wonderful World! blogil on suur au olla valitud 2010. aasta Eesti parimate toidublogide sekka. Valimise eestvedajaks oli Perenaine.ee kokandusportaal. Kõigest saab lähemalt lugeda siit . Lisaks Perenaine.ee perenaistele kuulusid žüriisse veel kodumaise toidubloginduse teerajaja Pille ( Nami-Nami ), Eesti suurima tiraažiga ajakirja Naisteleht kokandustoimetaja Triin Raestik ja kuni selle aasta alguseni Eesti suurimat kokandusportaali Toidutare vedanud Indrek Pärli. Auväärt žürii võttis otsustamisel arvesse viit kriteeriumit: retseptide kvaliteet, blogi põhjalikkust, fotode kvaliteeti, neutraalsust ja aktiivsust 2010. aastal. 2010. aasta on minu blogile olnud üsna keeruline aeg, kuna perenaine (ehk siis mina) on olnud pidevas elumuutustekeerises. Seetõttu pole ma saanud jagada nii palju, kui oleksin tahtnud. Küll olin ma teel teispool maakera, küll elasin küla peal, küll tegelesin ühe teise projektiga 35-kraadises suvekuumuses oma suvilas, küll kolisin

Nädalavahetuse maiuspala, Osso buco

Kujutis
Sel ajal, kui nii mõnedki teised Eesti toidubogijad Tallinnas Solarise keskuses oma erakorralist kohvikut "Blogi" pidasid ja nii mõnedki teised nende küpsetisi maitsesid, pistsin mina siin paartuhat kilomeetrit lõuna pool parajasti ahju potitäie osso bucot. Mõnes mõttes sain niimoodi samuti maitsta veidi tänast "Blogi" kohviku repertuaari. Väga kaudselt ainult, kuna oma osso bucco retsepti võtsin ühe täna üles astunud toidublogija, Liina, suurepärasest kulinaarsest ajaveebist Aglio e Olio . Olin selle retsepti ausaltöeldes enda jaoks juba ammu ammu välja valinud. Liina kohe oskab oma mahlaka sõnavara ja jutustamisoskusega isu tekitada. Ja tulemuses ma pettuma ei pidanud. Seni, kuni liha ahjus valmis, külastasime Luxembourgi linna ajaloomuuseumit, et veidi paremini oma uuest elukeskkonnast ja selle kujunemisest aru saada. Oli päris huvitav, küll need ümberkaudsed kuningad on ikka ahnelt seda väikest Luxembourgi endale krabanud korda mööda. Jalutuskäik kevadehõnguses