What a wonderful world!

Üldiselt oli mul plaan teile täna ka siitkaudu kirjutada Tai hakklihasalatist ehk laabist, mida ma muuhulgas valmistasin Tuulil Lusika saates külas käies. Aga siis meenus mulle, et viimasest korrast, kui mõnest magustoidust või koogist rääkisin, on häbiväärselt palju vett merre voolanud. Nii et võtsin kätte ja ette ühe toorjuustukoogi, mis meie perele väga meeldis. Mul on viimasel ajal kuidagi niimoodi läinud, et blogisse satuvad pidevalt põnevate nimedega toidud. Ja ega see kord ka kuidagi erinev pole. Esimese hooga hakkaski Gourmet ajakirja autori Kemp Minifie kõigi aegade 10 lemmikretsepti nimekirja vaadates see kook silma just oma erilise nime tõttu - Three cities of Spain , kolm Hispaania linna. Lugu selle nime taga pole aga pooltki nii põnev, kui esmapilgul arvata võiks. "Three cities of Spain" oli Santa Fe´s tegutsenud kohviku nimi. Kohvik sulges oma uksed juba 70-ndatel, aga nende toorjuustukook elab tänaseni. Koogil on kolm ilusad kihti, tume küpsisepõhja, kreemikas

Kevad on meil endiselt peidus ja meie oleme ka sel nädalal omamoodi peidus. Nimelt õnnestus meil üleeile õues jalutamas käies vaadata, kuidas meie väike Mannike rattaga mäest alla sõites lendu tõusis ja siis üsna õnnetult asfaldil maandus. Tegelikult oli tegu õnneliku õnnetusega, milles purunes Manni kiiver (jumal tänatud, et see peas oli) ja jalgratta pidurikang, aga terveks jäid kõik luud! Nägu on aga pisut ära äestatud ja Mann eelistab mõnda aega kodu seinte vahel kosuda! See, et kevad peidus on ja päike vaid põgusateks hetkedeks vihmavalingute vahel välja tuleb, on olemise kuidagi laisaks teinud. Vahel on mul üheks nädalavahetuseks oma 5 plaani, mida kõike ma küpsetama-keetma hakkan. Seekord mitte. Laupäeval sai end kokku võetud ja valmis vuristatud üks valge šokolaadi mousse röstitud rabarberitega, millest peagi ka teile kirjutan, ja eile küpses ahjus kuldseks rabarberi tarte tatin, mida me vanillijäätisega sõime. Aga õhtuks otsustasime minna lihsaima vastupanu teed. Kõige

Nii mõnigi toit, mis lääne inimestele "hiinakat" tellides esimeste seas pähe tuleb, ei ole tegelikult teps mitte Hiinast pärit. Ja nii ka see vägeva nimega kergelt vürtsikas kindral Tso kana . Alguse on see saanud hoopis Ameerika Hiina restoranidest ja suure tõenäosusega polnud kuulsal väepealikul sellega mitte midagi pistmist. Siit , Anu Lohki kirjutatud artiklist "Suurimad müüdid Hiina toidu kohta", võib lugeda veidi täpsemalt: 5. Müüt: Kindral Tso oskas teha lahingutväärt kanarooga Vähemalt enamik ameeriklasi teab, et „kindral Tso kana“ ei ole üks neist veidratest Hiina muinasjuttudest, mida me teile raadiosaadetes ette loeme, vaid maitsev Hiina roog. Või on see ikka nii? Kuigi kindral Tso kana on Metsikus Läänes popp söök, ei teata Hiinas selles udutuhkagi. Nii et kui mõned ajakirjanikud külastasid Tso kodulinna Hunani provintsis, vandusid isegi kadunud kindrali järeltulijad, et nad pole sellisest retseptist kordagi kuulnud. Kindral Tso, pärisnimega Zuǒ Zōngtáng

Kas pole mitte ilus ja poeetiline nimi sellel lihtsal dipikastmel - borani-e bademjan ! Ausalt öeldes hakkaski see mulle esmapilgul silma just oma kaunikõlalise ja eksootilise nime poolest ja seda Saveuri kodulehel uidates. Seejärel piilusin juba retsepti sisse ja vaatasin, et ohoo, väga põnev ja natuke teistmoodi lähenemine juba tuntud baba ganushi kõrvale! Aiapidude aeg on tulemas ja huvitavad dipikastmed lauale igati teretulnud, ma leian. Lisaks on enne liha grillile panekut väga lihtne oma pommud grillil mustaks kõrvetada ja üks iraanipärane kaste kokku segada. Küüslaugud-sibulad peavad siis küll enne ette valmistatud olema, aga see pole just suur tegemine. Vaja läheb: 2 pommut 70 ml õli (retsept nägi ette extra virgin oliiviõli kasutamist, aga mina segaksin selle kokku mõne maitsetu toiduõliga, et õli praadimisel tossama ei läheks, aga oliiviõli maitse alles jääks) 1,5 kollast sibulat 2 küüslauguküünt (üks purustatud, teine õhukesteks viiludeks lõigatud) 100 g Kreeka jogurtit sool

Minu meelest on toidulaual kaks põhilist kevadekuulutajat – magusatesse roogadesse minev rabarber ja soolastesse spargel. Mõlemad on meil siin praeguseks täiesti müügil, aga rabarberi hinna peale käsi veel esialgu ostma ei tõuse. Meenuvad pisikesed kobrulised lehed, mis mu Peedu aias peagi täiesti tasuta pea päikse poole sirutavad ja 5-6 eurone kilohind ei meelita. Noh, olgem ausad, mõned varred oleme siiski Mannile suhkru sisse pistmiseks ka ostnud ja ühe koogi sisse jagus ka veidi. Ilusad rohelised Itaalia sparglid aga on vahel suisa soodushinnaga, nii et neid võib kohe rõõmuga osta. Eriti suureks läheb osturõõm, kui enne veidi lugeda, milliseid suurepäraseid vitamiine ja muid häid aineid need rohelised varrekesed pungil on: foolhapet, kaaliumi, kiudaineid, B6 vitamiini, jne, neis on vähe naatriumit ning kaloreid ja üldse mitte rasvu ega kolesterooli. Nii et igati super toit, kui mitte lausa supertoit ( superfood )! Spargel ei taha minu meelest, et temaga mingit imet tehakse. Piisab

Soovin teile kõigile värvilisi, päikselisi, ilusaid ja maitsvaid kevadpühi!

Nagu eelmises postituses välja lubatud, jagan teiega seekord pildikesti munapühaderüüs Elsassi piirkonnast Prantsusmaal. Ja natuke juttu ka ikka. Mul oli nimelt sel nädalavahetusel jälle sünnipäev! Ses mõttes, et asiste kingituste asemel tahan mina pigem sünnipäevakingina kuhugi emotsioone koguma minna ja seekord otsustasime külastada Elsassi, kus me varem käinud veel polnudki. Sünnipäev oli küll päriselt juba veebruari lõpus, aga kuna siis oli õues üsna nohune ilm, otsustasime oma väljasõidu korraldada märtsi viimastel päevadel. Ja õigesti tegime, sest nüüd, kuu aega hiljem, paitas meid iga päev soe päike ja terve loodus õitses. Henri laulis mulle iga päev ikka uuesti ja uuesti, et "Jutal on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev...", nii et kohe ikka nagu päris! :) Ööbimiskohaks valisime Isenbourgi lossi , mis asub Colmari lähedal, väikse Rouffachi nimelise linnakese kohal keset viinamarjaväljasid. Meie juurest on sinna umbes 3 tunnine tee. Asusime teele varsti peale