What a wonderful world!

Tundub, et kevad hakkab üha enam ka meie toidulaudadele jõudma. Vähemalt selline mulje jääb viimasel ajal, kui piilun Kodukokad.ee veebilehele, mis igapäevaselt terve hulga Eesti toidublogijate hõrgutisi ühte kohta kokku toob. Üha enam leidub seal värskeid salateid ja värvilisi smuutisid. Mis see põhjus ikka muud on, kui kevad ja välja tulnud rõõmus päike! Marju valmistas datli ning maasika smuutisid , Andra tegi maasika-rukola smuutit , Piret imelise tsitruste ning varsselleri salati , Liisi köögis valmis uhke apelsini-fenkoli salat ... Ega minagi siis maha ei saa jääda, panin seekord värvid ja salati ühte patta. Pakun välja salati suitsupardi, apelsinide ning pekaanpähklitega , mis mulle Saveuri piduroogade kogumikus silma jäi. Eestis kuuldavasti suitsuparti müügil pole, nii et tuleb kas ise pardi suitsutamine ette võtta või kasutada alternatiivseid suitsutatud linnulihasid! Või miks mitte ka sea- või veisisinki. Pekaanpähklid saab vajadusel asendada Kreeka pähklitega. Näevad teised...

Terve talve ootasin ma pikisilmi märtsi esimest pühapäeva. Ja nüüd ongi see käes! Ootasin, sest alates märtsist kuni oktoobrini toimuvad iga kuu esimesel pühapäeval siinsamas lähedal Arloni nimelises Belgia linnas suured vanakraamiturud. Lausa nii suured, et pea kõik kesklinna tänavad on ääristatud vanakraamilettidega, alates täiesti mõttetust pudi-padist kuni tõelise antiigi ja kunstini välja. Minu lemmikud on letid, kus mõni vanake oma kõikvõimalikku kraami maha müüb, enamus lauast on kaetud uskumatu jamaga, aga vahel leidub selle kõige vahel ka mõni tõeline pärl. Ja neid pärleid me püüdmas käimegi. Sellised vanakesed soovivad oma kraami kindlasti maha müüa, mistõttu võivad hinnad eriti meeldivad olla. Ja sellised müüjad ise on ka enamasti palju toredamad, kui tõelised antiigi-ärimehed. Niimoodi oleme koju tassinud imeilusa supitirina, terve hulga nuge-kahvleid, ühe Hiina lõvikuju, vaase, kanne, muid nõusid ja isegi väikseid mööbliesemeid. Eriti toredad on need pühapäevad muidugi sii...

Tunneli lõpust paistab valus! Selle sügavamõttelise lause tõlge on: ajalehe tagalehel olev ilmateade lubab, et nädalalõpus on juba 10 kraadi sooja! Raadios ollakse veelgi optimistlikumad, nemad lubavad lausa 14. Loodetavasti kütab nende optimism ilma tõepoolest mõne pügala võrra soojemaks. Minul on igatahes ametlikult kõigist saabastest kõrini! Ja hirmsasti tahaks juba selga ajada oma kirevad kevadriided. Kuna nädalavahetusel paistis päike ja meie rõdul oli juba päris soe, siis arvasimegi ekslikult, et kevad on saabunud ja aeg oleks teha esimesed väljasõidud. Laupäeval võtsime suuna Belgia poole ning sattusime läbi piimja paksu udu endale teed tehes ilusasse väiksesse linna, millel on eriti uhke nimi Neufchateau ehk siis üheksa lossi ( tähelepanelik lugeja Mercredi täpsustas, et tegelikult on siinkohal tõlkeks siiski "uus loss"! Põnevam oleks olnud 9 lossi minu meelest :) !). Tegelikult pole seal isegi mitte ühte lossi, aga keskajal oli olnud ja sellest ka selline nimi. Linn ...

Tegelikult sööme muidugi Gruusia pkhali´t, aga niimoodi läks pealkiri (samuti valesti kirjutatud) sõnaga "karnevaali" paremini riimi! Nii et vabandused sellise emakeele soperdamise eest, eriti veel vahetult enne vabariigi aastapäeva! Et siis, nagu juba mainitud, on meil taaskord käes karnevali aeg! Sel nädalal toimuvad karnevalipeod ja kõik lapsed saabuvad kooli kõikmõeldavates kostüümides. Minul sel aastal vedas, sest meie Mann otsustas olla baleriin! Kleit oli juba varem olemas (imekombel läheb ümbermaailmareisi asjal Hong Kongi tänavaturult ostetud roosa baleriinikleit endiselt selga ja on vaatamata ohtrale ekspluatatsioonile ka täiesti viisakas olukorras), H&M-st sai ostetud ilusad heleroosad ballerina-kingad (mida saab ju terve kevad-suve niisama kasutada) ja juurde tuli osta vaid paar meetrit roosat siidipaela, et ümber säärte kingapaelad tekitada. Krunn pähe ja baleriin oligi valmis! Tegelikult on traditsiooniline karnevalitoit siin hoopis beignets ehk maakeeli pon...

Oma vanades postitustes hulkudes avastasin oma nelja aasta (uskumatu, kas pole?!) taguse postituse, mille teemaks lemmiktoiduained ja -maitsed. Mõne aja eest sai siin chai-postituse kommenaatides arutletud sel teemal, et aja jooksul, peale ohtraid uusi maitseelamusi, inimese maitsemeel muutub täiesti uskumatult palju. Üks pilk oma tollastele lemmikutele ja võin viimasele väitele ainult takka kiita. Mitte, et siis välja pakutud lemmikud - küüslauk, tomat, oliiviõli, värske kartul, tüümian, tume sokolaad ja oliivid- mulle tänasel päeval enam ei meeldiks. Ikka meeldivad (pigem on neist tänaseks saanud omamoodi staple , toiduained, mis peavad igal juhul kodus alati olemas olema), aga kui peaksin oma hetkelemmikud kirja panema, siis tuleks nimekiri hoopis teistsugune. Tundub, et minu maitsemeeltel mõlgub nüüd palju rohkem erinevatest maailma otsadest kogutud maitseid, lemmikuid on kordi rohkem ja... minu meelest on nad ka üksjagu põnevamad, kui tollal. Niisiis püüan oma 2012. aasta alguses ...

Hirrrrmus kiire on pidevalt. Korraga on peas sadu erinevaid asju, millest igaüks nõuab oma aega ja energiat. Aga pole hullu, nii ongi elu põnev. Maitsvad road pole sealjuures jäänud ei valmistamata, pildistamata ega nautimata. Jagada pole aga tõesti ammu jõudnud, seda tuleb tunnistada. Püüan siis aegamööda asja parandada. Enne veel, kui ma oma Portugali-muljed üles tipitud saan, jagan sellisele kiirele ajale sobivat kiiret ja oi kui maitsvat retsepti. Õigemini kahte, mõlemad juustuga bruschetta omad - üks tomati confit ja mozzarellaga, teine värskete viigimarjade, mee ning camembert ´iga. Kõik on lihtsamast lihtsam ja valmib ka nagu niuhti, muidugi kui keegi vahepeal värsket saia, pehmet juustu, küpseid tomativiile ja magusaid viigimarju niisama pihta ei pane! Tomati confit (isu tuli peale nähes seda retsepti Culinaria France´i Korsika peatükis) 10 tihket küpset tomatit meresoola ja värskelt purustatud musta pipart peotäis värsket hakitud lehtpeterselli 4-6 küüslauguküünt (peeneks haki...

Meil siin on ploomiaeg juba ühele poole saamas, aga nagu ma aru saan, siis teil seal Eestis on hooaeg veel hoos. Mõne aja eest, kui meil siinsed kohalikud tumesinised ploomid ehk quetschid ohtralt ja soodsalt poe- ning turulettidel esindatud veel olid, jäi silm pidama Tassikese Marju imeilusal ploomikoogil. Ploomid olid kodus olemas, järgmisel päeval külalised saabumas ja retsept võluvalt lihtne, nii ta siis saigi kohe samal päeval ette võetud. Olen alati arvamusel, et häid asju peab jagama korduvalt ja nii ma selle kaunitari siia oma blogisse üles riputangi. Marjule suur aitäh retsepti eest! Ilusat värvilist sügist teile! Vaja läheb: 250 gr lehttainast u 1 kg ploome 2 peotäit Kreeka pähkleid 2 sl rummi 100 gr pruuni suhkrut 1 kergelt lahtiklopitud muna 1 sl pruuni suhkrut 2 sl jagu külma võid, kuubikuteks lõigatud Soovi korral serveerimiseks vaniljejäätist, aga ilma on ka võrratu! Eelkuumuta ahi 200 kraanini. Poolita ploomid, eemalda kivi ja lõika veelkord pooleks. Pane ploomid pruuni...

Eestimaiste kukeseente ja Luksemburgi põldmarjadega sai seda sügiseteemat alustatud, täna jätkan samas vaimus, aga seekord siinsete vast kõige kuulsamate sügisandide mirabellidega . Kas pole mitte ilus nimi pandud neile pisikestele magusatele kuldkollastele punasetäpilistele ploomidele? Neist luuviljadest tehakse siin moosi ja kooki ja napsu (likööri ja kanget eau de vie ´d) ja mida kõike veel. Mina otsustasin nad prantsusepäraselt clafoutis sisse pista. Olen varemgi siin teiega mõningaid erinevaid clafoutis´sid jaganud, näiteks see virsikutega variant või see vaarika-rabarberi maitseline või hoopis selline sokolaadi ning murelitega. Aga kõik see oli juba ammu-ammu ja juba pikemat aega polnud minu ahjus valminud ükski pehme clafoutis. Igatahes, enne kui asun järgmiste sügisandide kallale (ma pole sugugi veel lõpetanud nendega nimelt, oma järge ootavad tumesinised ploomid quetschid, küpsed kobartomatid ja kastanikreem), mismoodi see mirabelli clafoutis mul valmis (tegelikult võib mirabe...

Meil on õnn elada kohas, kus igal kraavipervel ja võsas kasvab metsikutes kogustes magusaid põldmarju ja kus nende korjamine kedagi eriti ei huvita. Meid küll huvitab. Päris lahe on minna niimoodi marjule, et kõnnid 3 minutit koduuksest eemale, laskud kraavi ja muudkui korjad. Ära ei tohi ainult unustada hoolikaid ettevalmistusi - olgu väljas kasvõi 30-kraadine saunailm, jalga tuleb panna kinnised tugeva tallaga jalanõud, selga paksust kangast pikad püksid ja pikkade varrukatega pluus ning kätte nahkkindad. Just sellises varustuses on paras asuda nende pikkade okkaliste väätidega võitlusse, mis nii kiivalt oma mustjaid marju kaitsta on otsustanud. Osa sai kohapeal nahka pistetud, osa kodus Kreeka jogurti, mee ning rüstitud kaerahelvestega söödud, mõned läksid sügavkülma talve ootama ja viimse osa pistsin ahju Bretooni vast kõige kuulsama küpsetise far´i sisse. Far on pisut clafoutis´ sarnane ja meenutab ka pisut meie saiavormi. Igatahes üks ütlemata mõnus küpsetis, kuhu põldmarjad ja t...