What a wonderful world!

Internetiajastu on teinud võimalikuks sellise kummalise asja, et sul on sõbrad, keda sa iial kohanud ei ole. Minuga just nii juhtuski, sest hulk toredaid kodumaiseid toidublogijaid olid mulle (ja mina neile) veebiveergudelt juba päris-päris tuttavaks saanud, aga live´s me kohtunud polnudki. Kuidagi läks nii, et suurem toidublogardite seltsielu läks lahti just siis, kui mina Luksemburgi kolisin ja terve talve ning kevade võisin ainult eemalt suud vesistada, kui järjekorde restorani ühiskülastus või blogikohvik toimumas oli. Vesistamine läks juba üpris väljakannatamatuks ja nii ma tegingi suve alguses ettepaneku korraldada mõni tore üritus ka ajaks, mil mina Eestis suvepuhkusel olen. Tuuli ja Mari-Liis võtsidki minu suureks rõõmuks sõnasabast kinni ning kokku sai lepitud kohtumine pea keset Eestis, Põhjaka mõisas , kuhu ma juba ammu niikuinii soovinud minna olin. Nii et mitu kärbest ühe hoobiga. Ja veel millist kärbest! Meie Lõuna-Eesti ekipaaž (minu ja Triinu näol) jõudis kohale esimese

Eelmise aasta augusti Delicious. ajakirja esikaanel oli imeilus dessert, just seesama, mida täna siin teiega jagan. Ajakiri jäi minust siia suvilasse maha, ootama tänavust suve ja oma aia ning kodumaise metsa marju. Esmaspäeval veetsime ilusa päeva Lõuna-Eesti erinevates metsades, saagiks kukeseened ja suured ilusad mustikad. Kukeseened läksid või ja sibulaga otse pannile. Mustikatega olid mul peenemad plaanid, mille jaoks tuli veel tühjaks korjata vaarikapõõsad ja rüüstata pisut punase sõstra oma. Lisaks faktidele, et need desserdid on kaunid ja ütlemata maitsvad, meeldib mulle see, et need saab enne valmis teha ja siis magusaisu tekkimisel külmkapist jahedana otse lauale tõsta! Täpselt nii, nagu suvel vaja ongi! Tarvis läheb (6-le): Tarretis: 5 želatiinilehte 1 spl sidrunimahla 150 gr suhkrut 250 ml poolmagusat roosat veini 250 gr marju (mustikaid, vaarikaid, maasikaid, sõstraid) Panna cotta: 400 ml vahukoort 1 tl vanillipastat 75 gr valget sokolaadi 3 želatiinilehte Leota 5 želatiin

Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele . Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang , mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita . Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist , kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kaht