What a wonderful world!

Täna ma plaanisin teile kirjutada sellest, kuidas me kaheksajalga töötlesime ja kalmaarirõngaid nautisime. Aga hommikul tuli välja, et alustada tuleb hoopis muust. Nimelt valis Perenaine.ee välja 2011. aasta parimaid kodumaised toidublogid (nagu ta varem on teinud ka 2010 . ning 2009 . aasta kohta) ja taaskord on mul suur õnn ning au olla esikümne ridades. Sel korral siis jagamas 8.-9. kohta alati vaimuka ning stiilse blogiga " Mitmekesi köögis korraga ". Esikoht läks teist aastat järjest Mari-Liisile ning tema Siit nurgast ja sealt nurgast blogile ja teine koht Marjule ning tema imelilusale Tassikesele . Palju õnne meile kõigile ning suurimad tänud auväärt žüriile! Aga et tunnustuse vääriliselt esineda, jätkan nüüd ühele korralikule toidublogile omaselt toidulainel. Juttu tuleb kahest kapriissest mereelukast - kalmaarist ja kaheksajalast Mul on senimaani meeles oma esimene kalmaarirõnga "elamus". Elamus oli ere, aga mitte sugugi meeldiv. See juhtus aastaid tagasi...

"Samba, sake ja tsillikaun - maid ja maitseid avastamas" on minu pea pooleteise aasta pikkuse töö vili. See on retseptidega reisiromaan, mis on äärest ääreni täis meie ümbermaailmareisi seikluseid (muuhulgas meenutused öödest Rio de Janeiro slummis automaadivalangute saatel, džunglimatkad Austraalia vihmametsades ja Malaisia metsikutel jõgedel, unustamatu sünnipäevapidu Bangkoki kuumas öös, kohtumine maoga omaenda kodus ja ujumine hiigelkilpkonnaga Suurel Vallrahul, Tai pulm, elu moslemiperes, külaskäik Vietnami mägirahvaste juurde, pidu Tōkyō kesklinna minikorteris, elamine Samoal seinteta majas jne jne), teel kohatud põnevaid inimesi, kogetud emotsioone ja muidugi parimaid maitseelamusi Brasiiliast, Arentiinast, Tsiilist, Samoalt, Uus Meremaalt, Austraaliast, Malaisiast, Hong Kongist, Taist, Hiinast, Vietnamist ja Jaapanist. Retsepte jagasid meiega meie kallid sõbrad üle maailma ja neid sai kogutud terve teekonna jooksul! Kõik retseptid, kokku ligi 50 erinevat, said hiljem...

Kallid sõbrad! Mul on kohutavalt hea meel, et saan teiega lähiajal jagada lausa KOLME SUURT UUDIST, mille kõige pärast ma ise juba ütlemata põnevil olen. Aga alustame algusest. Nimelt avasime täna eksootilise toidukauba e-poe UMAMI . Mõtet midagi sellist Eestisse teha olime mõlgutanud juba ammustest aegadest ja seda teadagi miks - iga kord, kui olin oma kallis kodulinnas Tartus veetnud terve päeva mõne retsepti koostisosi poodidest taga ajades ja ikkagi veel pooled puudu olid, igatsesin millegi sellise järele. Samuti siis, kui maailma eri paikadest mõnd põnevat retsepti teiega jagades tekkis kommentaarides arutelu selle üle, kust saada vajaminevaid koostiosi või millega neid asendada. Niisiin, nagu ütleb üks tore kõnekäänd - kus viga näed laita, seal tule ja aita. Püüdsime Umami "letid" sisustada kastmete, vürtside, ürtide ja pastadega, mille järele Eestis kokates ise kõige enam puudust oleme tundnud. Lisasime ka tooted, mida läheb vaja meie endi üle maailma kokku kogutud lem...

Bo Luc Lac ehk otsetõlkes rappuv loomaliha on minu teine Vietnami köögi katsetus peale reisi. Eesmärk endiselt sama - tekitada endale piisav arusaam selle maa köögist ja otsustada, kuidas see mulle meeldib. Esimesena valmisid mõne aja eest karamellikrevetid ( Tom Rim ), mis olid äärmiselt maitsvad, aga ohoo-efekti otseselt ei toimunud. Peale seda loomaliha aga võin juba suhteliselt kindlalt öelda, et mulle Vietnami köök meeldib. Võrratu, kõik sobib suurepäraselt kokku - kvaliteetne loomaliha imelises marinaadis (see marinaad meeldib sulle ma usun juba ilma maitsmatagi, nii ilus värv ja kontsistents on tal), tuba täitvad aroomid, heleroosa hapukas sibul, värsked vesikressilehed ja mahlakad tomatid ning täpiks I peal muidugi dipikaste soolast, piprast ja laimimahlast! Kui sa tahad selle hõrgutisega lähemalt tuttavaks saada, vajuta pildi all olevat linki. Vaja läheb: Lihamarinaad: 2 spl hakitud küüslauku 1,5 spl suhkrut 2 spl austrikastet 1 spl kalakastet 1 spl sees...

Nagu ma siin varem juba ühe postituse juures mainisin, ei tunne ma, et oleksin päriselt Vietnami köögist aru saanud. Minu kogemused tunduvad kaootilised, nii ei oska ma ka näiteks hinnangut anda, kas mulle Vietnami köök meeldib või mitte. Otsustasin, et tulen tagasi ja valmistan ise nii palju Vietnami roogasid, et tunne tekiks. Ühte asja olen kunagi varem ka valmistanud ja siin blogis teiega jaganud - friteeritud kevadrulle ( nem ). Omatehtud kevadrullid olid väga maitsvad, aga mulle tegi muret nende välimus, kippusid katki minema ja pealt säbruliseks, mitte ei olnud siledad, nagu mina ette kujutasin. Vietnamis, kevadrullide kodumaal, sain ma aga meeldiva üllatuse osaliseks - kõigi sealsete kokkade kevadrullid olid täpselt samasugused säbrulised ja pragudega, nagu minu omad :). Aga tänase roa, Tom Rimi, leidsin juba enne reisi ühe oma Aasia lemmikblogija RasaMalaysia blogist, retsepti sai ainult veidi muudetud. Kavatsesin neid krevette Vietnamis kohapeal proovida, aga tegu on rohkem...

Rännuisu... minu jaoks ei ole see tuju või hetkeemotsioon, minu jaoks on see täiesti tavaline igapäevane seisund. Kannatan pideva rännuisu all. Vaheldub ainult eufooria, mis sellega kaasneb, vahel planeerin ja unistan mõne reisi kallal kuu aega ööd ja päevad, vahel mõtlen vaikselt ja rahulikult, ilma teisi pisiasjadega koormata. Ju ma olen siis nii loodud! Hetkel aga on minu maitsemeel reisile läinud, aga minu koju unustanud. Juba mitu nädalat ei taha ma süüa midagi eestipärast. Tom Yum ja Tom Kha ära tehtud ja nahka pistetud, läksin eelmisel nädalal Viru keskuse Bestsellerisse ja kogu menüüst tekkis isu ainult järjekordse Tom Kha järele. Mis siis ikka, tellisin Tom Kha ja jäin rahule. Aga hing ei jäänud. Endiselt on täiesti out mu jaoks kotletid, praekartulid ja ahjupraed, ikka kisub maailma maitseid proovima. Peale paarinädalast eneseanalüüsi tundub, et kõht ja maitsemeel suundusid kuhugi aasia poole. Loodetavasti õnnestub mul varsti neile järele minna! Igatahes, et leida veidig...