What a wonderful world!

Sellal kui meie perega maailma ümaruses üritasime veenduda, käis Peedul elu muidugi omasoodu edasi. Head haldjad minu vanemate isikus käisid aegajalt siiski muru niitmas, kalu toitmas ja vilju korjamas. Hiigelsuured tänud neile ka siitkaudu! Juhtus imelisi asju. Näiteks hakkasid vilja kandma oma kümme igivana ploomipuu, mille kohta me kõik arvasime, et neist peale varju pakkumise enam muud kasu pole. Enne meie Peedule minekut oli maja-aed oma 12 aastat täiesti kasutuseta ja enne seda elas seal proua, kes juba sajale lähenes ning arvata võib, et oma viimased viljapuud aastakümnete eest istutas. Loodus on võimas, nii säilisid kõik need aastad vaatamata umbrohtude, tigude ja vesirottide rünnakutele meie aias nii hulk nartsisse, rabarberid kui ka palju muud head. Aga seda, et meie Peeduloleku neljandal suvel kõik meie ploomipuud otsustavad uuele elule ärgata, ei osanud me uneski ette näha. Nii ei olnudki aprillinali, kui mu ema mulle Skype vahendusel teatas, et ta valmistas meie aia kollas

Santiago tänavaturud; okkalised seaurchinid; Valparaiso kalaturul Maisimaa Tšiili; kammkarbid parmesaniga; laheda välimusega must mais Kuulus Castillero del Diablo kelder; prisked sidrunid; Santiago kalaturg; Pisco Sour koksid Concha y Toro imeilus veinimõis; kreemjad Tšiili avokaadod Hass; Cazuela de Ave; Concha veinid vaadis...; ... ja veel kasvamas Meieni olid jõudnud kuuldused, et Tšiili köök on igav ja maitsetu. Lootsime väga, et suudame vastupidises veenduda. Kõik, mis ma Tšiili köögist lugenud olin, ei tundunud sugugi igav – palju värskeid mereande, palju tomateid, sibulat, küüslauku, looma- ja sealiha, maisi, avokaadot… Ühes olime aga kindlad, kui toidu osas midagi puudu jääb, siis veinid on Tšiilis esmaklassilised. Santiagos seadsime sammud kesklinnas asuvale ajaloolisele kalaturule, kus lisaks kümnetele värskeid mereande täisolevatele lettidele, asub ka hulk väikseid kalarestorane. Ühte sellisesse, nurgatagusesse ja pisikesse, otsustasime pidama jääda. Sõime parme

Jaapan on ühe kulinaari jaoks tõeline paradiis. Selles pole enam kahtlust. Soov kõike proovida oli nii suur, et kodusele kokkamisele sel korral aega eriti ei jäänudki. Aga ühel õhtul siiski, kui meie Tokyos elav sõber Tadashi meile oma retsepti järgi maitsvaid sobanuudleid (ehk jaapani traditsioonilisi tatranuudleid) sealihaga valmistas. Vaja läheb: 300 gr sobanuudleid 300 gr sealihalõike 1/2 kapsast peotäis seeni 1 spl + 3 spl sojakastet 3 spl mirin´it (Jaapani riisiveini sort, mida kasutatakse toiduvalmistamisel) maitse järgi dashi graanuleid (Jaapani puljongite põhikomponent) veidi vett õli praadimiseks Prae kapsas õlis kergelt pehmeks. Tõsta pannilt. Prae samal pannil sealiha kuldseks, lisa seened ja prae läbi. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa kapsas, sega läbi. Sega kokku 3 spl sojakastet, 1 spl vett ja maitse järgi dashigraanuleid. Maitsesta kapsa-lihasegu 2 spl segatud dashikastme, 1 spl sojakastme ja 3 spl miriniga. Keeda nuudlid vastavalt juhendile pakendil. Kurna, vala peale