What a wonderful world!

Eelmisel nädalavahetusel olid meil siin Luksemburgis külas minu head sõbrad, andunud reisisellid ja hea toidu austajad Mari ja Triin. Viimasel ajal olin kõrva taha pannud mitu põnevat juusturetsepti ja kellega neid siis veel parem koos proovida oleks, kui sõprdega, kes säärastest delikatessidest lugu oskavad pidada. Nii juhtuski, et laupäeva õhtust sai meie jaoks üks äärmiselt põnev avastusretk Prantsuse juustude kirjul maastikul. Juurde ohtralt valget veini. Külalised olid päeval Luksemburgis ringi jalutades vanalinnas asuvast Kaempff-Kohlerist kaasa ostnud trühvlikreemiga Brie ja väikse oranži koorega Trou du cru, mida ma siin juba varem kiitnud olen. Mina valmistasin kahte suupistet. Esimene neist on Henri prantsuse keele õpetaja lemmikroog - Roquefort pirni ja meega. Teise idee andis mulle mu hea sõbra Kristina prantslasest kaasa - küüslaugu ja valge veiniga grillitud Mont d´or´i juust. Kuna viimast valmistatakse vaid hooajaliselt - 15. augustist 15. märtsini, siis soovitas juustum

Jätkame siis jälle rabarberilainel. Tuleb seda toredat aega ju maksimaalselt ära kasutada, kui see imeilus hapu õnnistus meil värskena poelettidel ja tagaaias on. Sirvisin ükspäev kodus toiduajakirju ja mulle hakkas silma ilus kollane keeks, iga viilu kaunistamas kaunis viigimarja läbilõige. Ja siis välgatas läbi mu pea, et tegelikult oleks tulemus kindlasti sama ilus ning ma arvan, et veel maitsvamgi, kui kasutaksin keeksi sees punaseid koorimata rabarbreid, ilma tükkideks lõikamata, vaid piki tervet keeksi vormi laotult. Mõeldud tehtud ja mu oletus pidas paika, tulemusi oli nii ilus kui ka maitsev. Mahlane pealekauba. Vaja läheb: 2 rabarberivart 2-3 spl pruuni suhkrut 2 spl mett 230 gr jahu 3 muna 125 gr suhkrut 1 tl küpsetuspulbrit 120 gr võid Lõika rabarberid oma keeksivormi pikkusteks juppideks. Sega nad pruuni suhkruga ja pane pannile. Kuumuta ja sega/keera ettevaatlikult nii, et suhkur kõrbema ei lähe ja rabarberid katki ei lähe. Paarist minutist piisab, eesmärk on rabarberikoor

Siit tuleb nüüd üks järjekordne suurepärane roog minu kalli õe Eva repertuaarist. Aga enne veel, kui ma täpsemalt kirjeldama hakkan, kuidas seda kana-kreveti yakisobat valmistada saab, räägin ühe ammuse nalja. Kõik sai alguse sellest, et mina rääkisin muu ohjeldamatu jutu sees, mida me Evaga ühel järjekordsel toredal kohtumisel ülehelikiirusel ja ühekorraga vahetada püüdsime uskumatut lugu, et USA-s olevat müügile paisatud uskumatul kombel väga edukaks osutunud dieediraamat. Nimelt oli kogu dieedi põhimõte selles, et sööd palju tahad, aga ise mõtled, et juurde ei võta. Nii see tookord jäigi. Aga mõne aja pärast kuulsin Evalt, et tema meelest on see üks väheseid väärtuslikke dieedi-ideid üldse – et võtad ette ükskõik kui suure portsu, aga juurde ei tõsta. Et tema järgivat seda juba mõnda aega täiesti edukalt. Nii et mõneti jabur mõte „pista pool rasvast põrsast nahka ja usu, et see sind saledaks teeb” muutus kommunikatsiooniapsu tõttu hoopis asjalikuks variandiks. Aga miks ma sellest n

Kui mõne päeva eest sai siin kirjutatud on kergest sparglisest lõunasöögist, siis pühapäeva hommikul tegin jälle spargleid, aga seekord mitte nii lihtsalt. Seekord valmisid sparglid koos oma suurte sõprade muna ja suitsulõhega. En cocotte tähendab seda, et munad küpsetatakse ühekaupa väikestes vormides või või koorega. Või mõlemaga. Variante, kuidas mune en cocotte valmistada, on lõputult. See siin on lihtsalt üks kevadine versioon, ideaalne ilusaks hommikuks oma rohe-roosa-kollase värviga. Iga portsjoni jaoks läheb vaja: 1 portsjonvorm 1 muna suts võid vormi määrimiseks 1,5 spl koort 1 spargel 1 tl oliiviõli viil suitsulõhet soola ja pipart hakitud peterselli ja murulauku soovi korral veidi riivitud parmesani Pese sparglid, naksa neil ära puitunud osa ja koori alumine pool. Kuumuta grill. Pintselda sparglid oliiviõliga kokku ja pista minutiks-paariks grilli alla. Võta nad ahjust välja ja lõika umbes vormi diameetri pikkusteks tükkideks. Kuumuta ahi 190-200 kraadini. Määri vormid või

Minul oli möödunud nädalavahetusel selline õnn, et mu kallid vanemad olid kohe mitu päeva meil siin Luksemburgis külas. Ja seda toredam oli emadepäev, kui oma ema siinsamas kallistada oli. Kuna mõned päevad peale emadepäeva sõitsid nad jälle Eestimaale tagasi, siis leidsin, et lilli pole mõtet kinkida - tegin lilleks hoopis ühe rabarberikoogi. Olin seda kooki juba varem proovida saanud, kui mõne aja eest üks hea kolleeg selle teise hea kolleegi sünnipäevapeole kaasa võttis. Aitäh, Tiina, retsepti jagamast. Sellest sai nüüd ametlikult meie pere kõige lemmikum rabarberikook, mis tõukas hooga troonilt eelmise lemmiku, selle siin . Eks temaga seda jahmerdamist pisut on, aga asi on seda kõike kuhjaga väärt. Selles koogis on kõike - krõbe põhi, hapukad rabarberid, kreemine vanillikreemikiht ja õhuline munavalgevahukiht. Taigna jaoks läheb vaja: 200 gr jahu 50 gr suhkrut suts soola 100 gr külma võid 1 munakollane 1 spl maitsestamata jogurtit Kreemikihi jaoks: ca 700 gr tükkideks

Sparglihooaeg on meil siin juba jupp aega täies hoos. Kui ma nüüd neid ette poleks võtnud, oleks oht hooaeg lausa maha magada, sest ma arvan, et pikalt seda pidu enam pole. Meie poes on viimasel ajal alati saadaval nii rohelised sparglid Itaaliast kui valged Prantsusmaalt. Mõtlesin, et kuna Eestis on roheline spargel tavalisem, siis peaks seekord midagi valgest tegema, aga mind millegipärast kohe tõmbas rohelise poole. Pooltest kojutoodud sparglitest valmis mulle üks luksuslik ja kerge lõunasöök - mõned minutid keenud krõmpsuv spargel hea oliiviõli ja Pecorino juustu laastudega. Kõrvale veidi külma valget veini ja elu on veelgi ilusam! Teine pool jäi järgmist katsetust ootama. Kui hästi õnnestub, kuuleb siin ka sellest peagi! Vaja läheb: punt värskeid rohelisi spargleid 1/2 sidrunit soola mõned lusikatäied head extra virgin oliiviõli peotäis hea Pecorino või Parmesani liistakuid Naksa sparglitel ära puitunud osa ja koori kergelt iga spargli alumine pool ära. Pane pott vett täis, mai

Väiksed vutid üksteise kõrval lihaletil reas on minu meelest kohutavalt armsad. Võin kihla vedada, et selles osas ei ole päris kõik minuga just ühel nõul. Tahtsin vutipraadi juba Eestis proovida ise valmistada, aga vähemalt tookord, paari aasta eest, tundus sealne hind lausa jabur. Äkki (loodetavasti) on nüüdseks olukord mõnevõrra muutunud!? Siin Luksemburgis on aga lood teised - värske kvaliteetne vutt on alati saadaval ja väga hea hinnaga. See, kui pisike vutt on, võib tekitada eelarvamuse, et ega seal midagi süüa polegi. Aga rohkem ei saaks ühes väikses tegelases eksida minu meelest. Vutis on üllatavalt palju liha, tema kondid on hästi peenikesed ja see liha on väga mahlane. Eriti toredaks teeb vuti asjaolu, et ta küpseb kiiresti - poole tunniga on praad laual. Nagu ma juba mainisin, siis vuti-idee küpses mu peas juba mõnda aega, aga ootasin, et õige retsept või mõte pähe tuleks, mida nendega täpsemalt ette võtta. Erilise linnukese lihtsalt ahju pistmine tundus kuidagi igav. Retsept

üüd olen mõneti küll omadega hiljaks jäänud. Kuninglik pulm ja nädal, mil Inglismaa kõigi keelel-meelel oli, sai äsja läbi. Aga jagamata ka ei raatsi jätta. Kuidagi täiesti plaanimatult kiskus see nädal nii brittide poole kaldu. Nojah, reis oli siiski planeeritud ja seda juba ammu. Londonist sai siis nädala alguses tagasi tuldud, kotis pu rk kauni nimega kuulsat erekollast pickles ´t Piccalilli ja karbike õe kingitud Inglise Thornton ´s sokolaaditrühvlitega. Mõtlesin, et sellega kogu asi piirdubki. Kate´i ja Williami pulma plaanisin vaadata umbes nii palju, et kleit, altari ette kõndimine ja kuulus suudlus rõdul nähtud saaks. Reedel juhtus aga nii, et hommikukohvi juues hakkasid ümberringi kõik põnevaid killukesi kuninglikest pulmadest jagama ja uudishimu aina kasvas. Lõuna ajal sai interneti abil ka pimestavalt ilus kleit üle vaadatud. Päeva lõpus said huvilised (mina kaasa arvatud) kutse kolleegi juurde üleslindistatud tseremooniat vaatama minna. Minul tuli idee võtta kaasa midagi te