Trühvliomlett ja muud prantsuse köögi hõrgutised

Metzi jõululaat (foto võetud jõululaada veebilehelt)

Kõik sai alguse sellest, et esmaspäeva hommikul prantsuse keele tunnis oli õpetaja esimene küsimus meile, et millisel jõuluturul me nädalavahetusel käisime. Teised olis siin-seal käinud, aga mina mitte kuskil. Mõtlesin Luxemburgi omale küll millalgi minna, aga ei näinud selles midagi väga erilist. Õpetaja kiitis siis Metzi oma, kus ta käinud oli ja teised kiitsid takka, et Metzi oma on tõepoolest sõitu väärt. Nädala jooksul küsiti minu käest veel mitu korda, et millal ma siis ikka jõuluturule kavatsen minna, paljud kolleegid olid juba mitu korda meie oma jõuluturule jõudnud. Sain aru, et tegu on vist väärt ettevõtmisega ja et siin on kohalikel kombeks kohale ka minna, kui midagi korraldatakse. Võtsime ka meie siis plaani paljukiidetud Metzi turu külastamise. Laupäeval, vaatamata sellele, et õues oli üle 5 külmakraadi, toppisime nii palju vammuseid selga, kui olemas oli ja istusime Metzi rongile. Metzi linnast olen rääkinud juba varem. Kordan end ja ütlen, et see linn mulle tõepoolest väga meeldib. Sealne jõuluturg on eriti äge seetõttu, et see toimub korraga paljudel väljakutel üle kesklinna. Väga mõnus on jalutada mööda vanalinna kitsaid tänavaid ühest peopaigast teise ja end liigutades veidi sooja saada. Juba rongijaama esine plats oli täis jõulukraami müüvaid kioske, mille keskel uhkelt kaunistatud jõulukuust. Esimesena saabusime Place de la Republique´le, kus oli püsti pandud väike lõbustupark koos mõnede müügiputkadega. Sealsamas asus ka väike liuväli, päike paistis, lumi oli maas ja taistaks mängisid prantsusekeelsed jõululaulud. Kohutavalt mõnus talvemeeleolu tekkis. Käisime vaateratta peal ja vaatasime üle imeilusa talvise linna. Järgmiseks valis Mann karuselli ja meie valisime kumbki topsi kuuma vürtsidega veini, midagi glögitaolist. Sobis suurepäraselt külma ilma ja mõnusa meeleoluga! Edasi liikusime Place St Jacques´le, kus oli järjekordne uhke vanaaegne karusell, terve hulk müügiputkasid ja väike majake, kus müüdi Lorraine maakonna jõulukäsitööd. Ja siis edasi Place St Louis´le, kus juba eemalt hakkasid meid hõrgutavad lõhnad hullutama. Tegime veel ühe ringi kuuma punast veini ja asusime keerulise küsimuse juurde, mida neist lugematutest hõrgutistest proovima asuda. Esimesena köitis mu meeli üüratusuur pann tartiflette´i, aga kuna ma seda juba korduvalt söönud varem olen, siis suutsin edasi minna järgmiste lettide juurde. Lõpuks otsustasime Burgundiapärast tigude ja grillitud konnakoibade (escargot bourguignon ja cuisses de grenouille) kasuks. Ja pettuma me ei pidanud. Konnaliha oli äärmiselt pehme ja hõrk, teokarbid täis mõnusat küüslaugust võid, mida peale tigude otsasaamist on hea värske saiaga kokku kraapida. Oh me olekski võinud sinna sööma jääda, aga mõistus sai võitu ja koju me sõitsime. Kõiki laadaplatse me läbi ei käinudki, aga see polnudki meie eesmärk. Üks ütlemata tore päevake sai Prantsusmaal veedetud.

Burgundiapärased teod ja konnakoivad (pildid laenatud internetiavarustest)

Täna hommikul valmistasin midagi põnevat. Mõne päeva eest saabus Henri poest värske musta Itaalia trühvliga ja ma usun, et sellisest hõrgutisest toiduvalmistamine on põnev igale kulinaarile. Kuna trühvlit soovitatakse kasutada enamasti lihtsates retseptides ja kuna ta hästi munaga kokku sobib, siis saigi plaani võetud üks pühapäevahommikune trühvliomlett. Tulemus oli tõeliselt maitsev, kuigi ma oleks ikka veel tugevamat trühvlimaiku soovinud oma omletile saada. Kunagi sõitsime Lõuna-Prantsusmaal pool päeva sellisesse trühvlite poolest tuntud linnakesse, nagu Aups. Sõime ära terve 3-käigulise trühvliõhtusöögi, aga trühvlimaitset ei tundnudki. No seekord asi nii ei olnud, omlett maitses suurepäraselt ja trühvliselt. Aga eks tema kiles transportimine võttis osa trühvlijõudu siiski ära ikka. Usun, et kui minna koos trühvliküti ja tema koeraga metsa, leida sealt üks väike pärlike ja kohe omlett valmistada, oleks tulemus veelgi võimsam. Eestis müüakse vist ainult neid vedelikus sälitatud väikestes purkides müüdavaid trühvleid. Aga ma usun, et nad ajavad asja ära. Võib ka muidugi neti kaudu värsket tellida :), nt siit. Vaja läheb:

Üks värske trühvlike

1 trühvel

4-5 muna
3-4 spl vahukoort

1-2 pitsi konjakit

50 ml vett

soola, musta pipart

2 spl võid

Lase trühvlil konjakis seista vähemalt 1 tund. Koori trühvel ära ja lõika õhukesteks viiludeks (kui sul septsiaalset trühvlilõikamise riistapuud pole, kasuta teravat koorimisnuga). Aja vesi potis keema, lisa 1 spl sellest konjakist, milles trühvel seisis ja trühvliviilud. Keeda mõned minutid ja tõsta kõrvale jahtuma. Klopi munad kahvliga vahule, lisa vahukoor ning 3-4 spl jahtunud vedelikku potist, kus trühvleid keetsid. Klopi veel veidi, lisa pooled trühvliviilud ja maitsesta soola-pipraga. Sulata või pannil, vala munasegu kuumale pannile. Kui omleti pealmine osa hakkab hüübima, lao ülejäänud trühvliviilud peale. Kata pann kaanega ja lase pool minutit veel küpseda, kuni omlett pealt ilusti hüübinud on. Keera omleti üks pool teise peale ja serveeri kohe.

Ühesõnaga, on igavesti vägev kulinaarne nädalalõpp olnud. Aga pean ka tunnistama, et hirmus isu on juba Eestimaiste jõulude järele, tahaks praetud hapukapsast, head oma ema tehtud sülti, Eesti kollaseid kartuleid ja kalleid sõpru näha. Ja süda tilkus kangesti verd, kui pidin eile äraütleva kirja saatma kutse peale minna Pädaste köögi hõrgutisi proovima nende talvisesse pesasse NEH Tallinnas. Kahjuks kõike head vist ei saa siiski korraga! Loodan, et mul õnnestub Peetri, Martini ja Kristo kätetööd kunagi teine kord siiski maitsta... äkki suvel Pädastes. Muhufänn, nagu ma olen! :) Nehile igatahes edukat talve!