Araabia
Mõte sel aastal hoopis Araabiasse sooja päikest otsima minna tuli täiesti ootamatult. Olime just ühel ööl pikemalt pead murdnud Henriga selle üle, kuhu poole suund võtta, kui kauaks, mismoodi jne. Ja seda ilma suurema tulemuseta. Ühel ilusal päeval sattusin mingitel muudel põhjustel ühe reisifirma kodulehele ja mõtlesin, et kui ma juba seal niikuinii olen, siis vaatan ka nende pakutavad uudised ära. Esimene uudis oli selle kohta, et Air Baltic alustab otselende Riiast Abu Dhabisse. Kiire pilk lennuhindadele ja mõte hakkas idanema, sest mõne aja eest oli just Abu Dhabisse kolinud minu tädipoeg oma perega, kellele ma otsekohe kirjutasin ja kes kohe meid lahkelt külla kutsus. Peagi olidki piletid ostetud ja plaan küps.
Olgu öeldud, et AÜE-sse (Araabia Ühendemiraadid) reisimine pole päris selline „ostan pileti ja lendan“ variant. Tuleb taotleda viisat, mis võtab esiteks aega ja mida ei saa otse ise kuskilt taotleda. Viisat tuleb taotleda reisifirma kaudu (nüüd saab seda teha ka otse AirBalticu kaudu, nagu ma nende kodulehelt nägin) ja reisifirma tahab viisat teha enamasti vaid siis, kui nende kaudu ka hotell broneerida. Ilma hotellibroneeringuta tehakse ka, aga üldjuhul kaks korda kallimalt. No nt ilma bronnita 150 eur ja bronniga 75eur. Päris krõbe viisahind tuleb mõlemat pidi terve pere kohta. Aga mis teha, ilma viisata ei saa ka kuidagi. Siinkohal pean tänama UpTravelit, kust saime viisad ja väga hea hotellidiili superhotelli Atlantis The Palm, aga sellest juba hiljem. Lisaks viisale on tarvis ARKist osta endale rahvusvahelised autojuhiload, kui on plaanis auto rentida. Meil igatahes selline plaan oli ja pean ütlema, et kui pole vaid plaan Dubai kesklinnas tiirutada ja hotellirannas peesitada, siis läheb autot kindlasti vaja. Pluss, väga head navi, pluss kaardilugejat J.
Lend Riiast Abu Dhabisse läks mugavalt öö hakul ja lennuk oli eriti mugavalt tühi. Nii et saime mõnusalt igaühele ühe 3-se pingirea magamiseks ja 6 tundi lendu lendas kui linnutiivul. Olin AirBalticust pileteid ostes täiesti lummatud pikast mitmekülgsest lennukitoidumenüüst, millest valiku saime teha ja tellisime kohalejõudmise ajaks endale hommikusöögi ning tagasitulekuks igaüks oma isu järgi lõuna. Hommikul ärgates tuli välja, et lennukis ei tea keegi meie hommikusöökidest mitte midagi ja ega neil meieni jõudmise ajaks enam midagi asemele ka pakkuda polnud. Pean ütlema, et ega isu ka kl 6 hommikul polnud, aga seda AirBaltic muidugi ei teadnud.
Sõbrad olid meile juba terve nädala rääkinud, et Abu Dhabis
on erakordselt külm. Seega panin lennukist väljumise ajaks Emilyle mütsi pähe
ja endalegi teksatagi selga, aga pärast Eesti talve oli ilm, mis meid vastu
võttis küll kõike muud kui külm. Suvi!!! Astusime lumivalgesse puhtusest
läikivasse terminali ja asusime formaalsustega tegelema. Kohe sai selgeks, et
valgetes rüüdes ametimehed mulle tere ei ütle ja küsimustele ei vasta. Asusin
kohe heaga Henrile sappa nagu kohalikud mustades abayades naised oma meeste
selja taga on ja kõik läks ludinal. Silma skänneerimine, passikontroll, pagas ja
lennujaamast välja, kus ootas meid juba tädipojanaine Kaire ja valge Nissan
Tiida, millest sai meie truu hobune järgnevaks kaheks nädalaks. Kuna see on
meile juba ammu teada, et autorendifirmad on turvatoolide rentimisel täielikud
röövlid, siis otsisin netist Abu Dhabi expat´ide müügiplatsi ja palusin Kairel
mulle sealt üks kasutatud turvatool muretseda, mida ta ka lahkelt tegi. Nii
läks turvatool kaheks nädalaks meile maksma kõigest 10 eurot.
Vaade Wipside koduaknast
Kuigi olime esialgu üsna kindlad, et võiksime otsemaid maad avastama minna, siis koju jõudnud, ahhetanud 34-ndalt korruselt Abu Dhabi peale avaneva vaate üle ja ühe värske puuviljasalati ära söönuna, võttis uni võimust. Paari tunni pärast oli uudishimu kord võimust võtta ja peale Manni esimest kohustuslikku hüpet jääkülma basseini sõitsime linnaga tutvuma. Käisime kohalikku kultuuri tutvustavas Heritage Village´s, vaatasime üle hiiglasliku lipu, mis veel mõne aja eest oli maailma suurim, sõitsime Marina Malli tipus asuvasse kohvikusse, et Abu Dhabile ülevalt vaadata ja ostsime endale kohaliku mobiilikaardi, et kasutada Roameri nimelist teenust, mis võimaldab odavamalt omaenda numbrit kasutades välismaal kõnesid teha ja vastu võtta. See kõik tehtud, võtsime ka Rauli pardale ja läksime kuulsasse Lebanese Flower nimelisse söögikohta Liibanoni hõrgutisi nautima. Hummus, labneh toorjuust küüslauguga, fattoush ja tabbouleh, kõik imehea. Juurde Liibanoni lameleib, kurk, marineeritud tšillid, oliivid... Grillitud mereannitaldrik oli see-eest keskpärane, lihtsalt grillitud ja maitsestamata.
Õhtuks oli meil plaanis üks väga lahe ja eriline ettevõtmine. Nimelt on iga teisipäeva õhtul kohalik Abu Dhabi vormelirada avatud tervisesportlastele jooksmiseks ja rattasõiduks. Lisaks laenutatakse väikse tasu eest igat sorti ja mõõtu jalgrattaid – maanteerattad, maastikurattad, linnarattad, lasterattad, abiratastega rattad, lapseistmega ja isegi pärakäruga rattaid. Laenutasime siis igaühele ühe ja tegime kohe kaks 5km pikkust ringi. Muusika mängis, Viceroy vaalakujuline hotell vahetas värve, joogipunktides sai vett ja meeleolu oli igati mõnus. Emily meelest oli ka kõik vist igati mõnus, sest tema tegi teise ringi kaasa tagaistmel magades. Ahjaa, teel Yas saarel asuvale vormelirajale möödusime ka kahest lahedast ehitisest ja nende poolest on AÜE ju eriti tuntud. Nimelt „ananassimajadest“, mis on siis kaks ananassi meenutavat tormi, mida katavad nö soomused, mis selles küljel, kus parasjagu päike väljas on, sulguvad. Ja ümmargust tabletti meenutavast hoonest, millist pole samuti varem kunagi näinud. Vaalakujulisest Viceroyst rääkimata.
Kolmapäeva hommikul oli taevas täiesti sinine ja moodustas imelise tausta säravvalgele Sheik Zayedi mošeele, mille külastuse järgmiseks ette võtsime. Tegemist on maailma suuruselt kolmanda mošeega ja tuleb tunnistada, et kui ma varem leidsin, et Kuala Lumpuri rahvusmošee on ilus, siis nüüd nihkus see üksjagu kaugemale iluskaalal ja Abu Dhabi oma tuli suure edumaaga asemele. Isegi Mann ütles kohale jõudnuna, et see on nagu imedemaa. Minu pikk kleit oli igati ontlik, välja arvata see, et õlad olid katmata ja nende katmiseks anti mulle poolpikk abaya. Mann oleks ka endale ühte pulli pärast tahtnud, aga mošee keldris hõlste jagav mutt käratas tõsise näoga „NO!!!“. Selles suhtes meeldis mulle Malaisia rohkem, et inimesed olid ikka rõõmsameelsed. Mannile anti tookord mošees küll pulli pärast rätik pähe. Henri riided olid ka ok, ainult lühikesi pükse kästi pisut allapoole sikutada, et põlved ikka päris kaetud oleksid. Aga ok, Mann sai salli pähe ja asusime siis uhket ehitist imetlema. Üks uksehoidja tegi heal meelel Manniga pilti koos ja kui mingid turistidest noormehed selle peale samuti uksehoidjaga pildile tahtsid jääda, ütles too, et ei saa, see on ainult lastele J. Suures saalis olevad lühtrid olid midagi täiesti enneolematut.
Samal päeval peale mõningast peesitamist basseini ääres (sõprade tornelamu juurde kuulub ka mitmeid ilusaid basseine koos pideva vetelpäästevalvega, kes annavad ka esmaabi. Emily varvas jäi toolijala alla, kohe toodi külmakott selle peale ja kriimustus sai samuti kiirelt puhastatud) käisime sel päeval veel ühte uskumatut ehitist vaatamas. Nimelt Abu Dhabi 7-tärni hotelliks nimetatud Emirates Palace hotelli. See on tegelikult riigi oma (või siis noh, šeigi oma, nagu kõik seal riigis kipub olema) ja lisaks hotelliteenusele toimib see ülekullatud hiigelehitis ka kultuuriürituste keskusena. See on seni kalliduselt teine hotell maailmas (esimene asub Singapuris). Meie läksime sinna uudistama ja kullakohvi ning kaameliburgerit sööma. Et luksus ikka iga kandi pealt paistaks, siis oli kulda raputatud isegi burgeri kõrvale käivate kartulikroketite peale ja samuti makroonidele. Kohvi pind oli aga lausa paksult kullapuru täis nii et meil õnnestus lausa kullavuntsid saada endale seda juues. Kohv oli ise ülimalt hea, teenindus allapoole arvestust, kui arvestada, millises peenes kohas me viibisime. Üldiselt oligi nii, et Abu Dhabis oli peentes kohtades teenindus kehvapoolne, Dubais aga vastas teenindus peenuse astmele. Kaameliburger oli Henri meelest maitsev. Mulle, kui kitse- ja lambaliha mitte armastavale inimesele see ei maitsenud, aga see ei olnud burgeri viga. Makroonide kohta võis isegi Mann öelda, et need on ok, aga Luksemburgis Ladurée omad olid paremad, aga ega neil viga ka polnud. Ajaviiteks võis hotellis asuvast kulla ATM-st sobivas suuruses kullatükke osta või siis näiteks selliseid kaunistatud jaanalinnumune suveniiriks soetada, nagu pildil näha. Lennukiajairjast lugesin, et ühest kõige kaugemast tiivast teise kõndimiseks peab selles hotellis läbima tervelt 1km. Kusjuures, selle lossi kõrvale kerkib teine, minu meelest veelgi suurem ehitis ja seekord on tegu presidendi paleega.
Emirates Palace
kullakohv
kaameliburger
Ahjaa, mõned kõrvalmärkused, mis mulle meenusid. Esiteks, AÜE on teadagi alkoholivaenulik, v.a hotellid. Mida ma aga varem ei teadnud, oli see, et alkoholipoed on täiesti olemas ja kohapeal elavad välismaalased saavad endale alkoholiostmise litsentsi koos limiidiga, mis pidi äärmiselt suur olema. Ka ilma litsentsita pidi sealt poest märjukest saama, aga nö omal riisikol, sest kui vahele jääd, tuleb sellest suurem jama. Ja veel, kõik kohad, ka linnatänavad, on täis kiiruse mõõtmise radareid. Nii et ka rendiautoga saad kiirust ületades pidevalt trahvi ja need edastatakse otse rendifirmale, kes need omakorda ilusti Su krediitkaardilt maha võtab. Meie trahvide summa ja arv pole veel meieni jõudnud, hoiame hinge kinni ja loodame, et pärast paari sähvatust, mille linnas ära saime, meie ettevaatlikkus end ära tasus.
Puhkepaus Abu Dhabi moodi
Kuigi basseini ääres oli igati mõnus peesitada, siis veetsime ühe päeva siiski ka mere ääres. Kuna kohalike meelest oli käimas külm talv, siis rannaelu just täiel rinnal ei keenud. Kuna avalikes randades ei ole lamamistoole, siis käisime promenaadi (Corniche) äärses tasulises rannas, mis oli tegelikult mõttetult kallis – ca 5 euri lamamistool + kamba peale 5 euri sissepääs. Ilm oli päris tuuline, nii et vette just ülearu ei kutsuund. Aga iseenesest oli väga lahe rand erksinise veega, ühel pool Lulu palmisaar, teisel kõrgumas pilvelõhkujad. Vahepeal läks kõht tühjaks ja mõtlesime kesklinnas jalutades mõne toidukoha leida. Jalutamise käigus selgus, et see linntõepoolest pole jalakäiatele mõeldud (v.a seesama promenaad ehk Corniche). Aga ühe imepisikese koha leidsime, mis oli rahvast täis ja pakkus India Kerala piirkonna toite. Laud sai looka tellitud, joogid juurde ja arve kokku 5 eurot :). Edasi läksime jällekord Abu Dhabile ülalt alla vaatama ja seekord Etihad towersi 300m kõrgusel asuvasse kohvikusse. Üks asi, mis meile igal pool peenemates kohtades nalja pakkus, oli valet parking. Ehk siis see filmidest tuttav viis sõita paraadukse ette, ulatada autovõtmed uksepoisile ja ise minema purjetada. Nalja pakkus see meile ennekõike seetõttu, et meie väike valge Nissan Tiida erines pisut enamusest teistest ette sõitnud autodest – Porchedest, Ferraridest jne. Samas teenindati meid sellele vaatamata igati hästi ja teenus on iseenesest igati mugav. Etihadi 300m kohvikus käib asi nii, et ostad 75 dirhamise pileti (see on ca 15 eur) ja pärast saad üleval sellest 50 dirhamit kasutada ostude eest tasumiseks. Igati mõistlik süsteem, ma leian. Vaated olid jällegi lahedad ja Etihadis asuv Jumeirah hotell nägi ausaltöeldes palju ägedam välja, kui 7-tärnine Emirates Palace oma ülepakutud kullasäras.
Etihad Towers
lõunalaualäbu Kerala moodi
vaade Etihad Toweri kohvikust Emirates Palace´le
Etihadi 300m kõrgusel asuv kohvik
Manni tehtud pilt teenindajast
Reede ja laupäev on AÜE-s nädalavahetus. Ääretult kummaline
on mõelda, et keegi käib pühapäeviti tööl. Paljude töötajate töönädal on AÜEs
aga lausa 6-päevane, nii et ainus vaba päev on laupäev. Vaba päeva puhul
plaanisime minna vaatama kaamelite võiduajamist, mis iga reede ennelõunal Abu
Dhabi lähistel aset leiab. Süsteem on selline, et kaamelid on kõik ääristatud
raja alguses ja rada ääristab lai asfalttee, millele on kogunenud pealtvaatajad
oma autodega. Iga kaameli seljas on robot-piits, mis teda edasi jooksma
piitsutab ja kõik autod kimavad kaamelitega kaasa. Täielik sürr. Aga seda sürri
meil kahjuks näha ei õnnestunud, sest mingil arusaamatul põhjusel jäi
tagaajamine sel nädalal just ära. Sellest polnud aga midagi, sest kõigepealt
kolasime niisama sealkandis ringi, kus tagaajamine aset pidi leidma ja leidsime
teeäärest ühe karjuse koos mitmekümne edeva kaameliga, kes tahtsid pildile
jääda. Ja siis leidsime ühe kergelt mahajäetud šeigi villa, mida ümbritses
metsikuks läinud park, kõrged aiad ja mille juurde viisid pikad kunagi
valgustatud teed. Villat ennast ei õnnestunudki meil näha, sest vaatamata maja
tühjusele valvati seda endiselt sõjaväe poolt ja automaatidega. Automaadimees
oskas meile prantsuse keeles kinnitada, et sisse ei saa, aga maja on tõepoolest
tühi. Väga põnev oli ja hirmsasti oleks rohkem kolada tahtnud. Sissesõiduteelt
uuesti välja pöörates avastasime, et meil oli kahe silma vahele jäänud silt
keeluga siseseda.
Kuna päev oli veel noor ja Raulil oli uhke Harley
nädalavahetuseks võetud, siis võtsime suuna hoopis Liwa poole, kus näeb tõelist
ilusat kõrbe koos helelillade varjude ja liivaluidetega. See oli minu jaoks
üllatus, et enamus maast ei ole kaetud mitte ilusa liivakõrbega, vaid mingi
lageda tühermaaga. Nii et kui on soovi kõrbe ilu imetleda, tuleb mitu tundi
autoga sõita. Sõit ise on üksluine, aga teed on vähemalt suurpärased. Kõrb oli
pärastlõunapäikeses tõesti ilus ja lõunatama jäime uhkesse keset kõrbe
püstitatud hotelli Tilal Liwa. Nagu arvata võib, siis pikkade vahemaade autoga
läbimine ei valmista rahakotile AÜEs mingeid raskuseid – paagitäis bentsu
maksis ca 15eur.
Viimase päeva enne Dubaisse sõitu veetsime basseini ääres logeledes, õhtul käisime vaid uut Galleria ostukeskust Maryah saarel vaatamas. Külastasime datlitele spetsialiseerunud Bateel poekest, kus pakutakse kümneid sorte datleid, heledaid, tumedaid, magusamaid, vähem magusamaid, täidetud ja kaetud. Lisaks gurmeetooteid ja näiteks datlivahuveini (alkoholita), mille prooviks ka koju viisime. Datlid on minu jaoks alati liiga magusad ja pean tunnistama, et maitsnud Bateeli kõige vähem magusat datlit, on see endiselt nii. Galleriast rääkides meenub veel mulle üks asi, mida ma ei jõua ära imestada. See on AÜE puhtus ja eriti just avalike käimlate laitmatu puhtus. Galleria tualetid olid näiteks nagu 5-tärni hotellis – koristaja vuhkis non-stop puhastada, seebile lisaks oli kasutada ka kätekreem, väiksed käterätid ilusti kokku rullitult laitmatus kuhjas. Lastega reisida on sellisesse kohta lausa lust.
datlivalik
Ja jõudiski kätte aeg sõbrad mõneks ajaks rahule jätta ja Dubaid uudistama sõita. Kaire oli meid üksjagu hirmutanud, et Dubais on targem metrooga liikuda, sest liiklus on ebameeldivalt tihe ja teedesüsteem jabur. Lugesin kuskilt, et kesklinna lähedal asuvate Al Satwa ja Al Dhiyafa tänavate kandis on hulk väikseid erinevatele köökidele pühendatud nö odavaid tänavarestorane või urkaid, kuidas neid nimetadagi. Need on alati huvitavad minu meelest. Ja tõepoolest, enamasti oli tegu India köökidega, aga kindlasti leidus seal ka palju muud. Valisime välja eelkõige Pakistani, aga ka India ja Hiina toite pakkuva Ravi restorani , mis kindlasti ei ole urgas, aga on soodne ja selle kandi vanim restoran. Ära võlus meid restorani nurga taga grillil valmiv kana tikka, mis lõhnas pagana isuäratavalt ja maitses oivaliselt, nagu hiljem selgus. Samas sai ka jube head lamba handit, vürtsist spinati ja kartulihautist, värskeid naan leibasid vürtsise kastmega jne. Nii et kel sinnakanti asja, siis soovitan soojalt. Natuke näeb Ravi restorani isegi siin Meet Dubai YouTube videolt.
Kana tikka valmimas
Edasi plaanisime end parkida oma esimesse hotelli, City
Premiere korterhotelli üsna Burj Khalifa lähedal Business Bay piirkonnas.
Sõitsime ilusti gps-i abil kohale ja seisime autoga praktiliselt juba maja
kõrval, kui tegime viimase pöörde valesti ja asusime uuesti 8km ringi tegema,
et samasse kohta tagasi jõuda. Vaat see oligi Dubai liikluse kõige nõmedam
külg, kui õigest teeotsast mööda sõidad, siis ikka täiega. Hotell oli muidu
igati kobe, ainult koristamise kvaliteet ei vastanud hinnale. Õhtu veetsime
Dubai Mall kaubanduskeskuses kaupa uudistades, aga ka meelt lahutades. Nimelt
on AÜE suurtesse kaubanduskeskustesse kõigisse tehtud ka nö tõmbenumbreid. Nt
Dubai Mallis on hiiglaslik akvaarium ja vihmametsa kohvik, mis näebki välja
nagu vihmamets koos suurte liikuvate ja häälitsevate loomakujudega. Vahepeal
tuleb öö ja taevasse tulevad tähed, siis hakkab äike müristama ja elevandid
huilgama jne. Lastel jälle lõbu laialt.
Järgmiseks hommikuks olime endale broneerinud Burj Khalifa
ehk seni maailma kõrgeima hoone otsa sõidu. Seda tasub ette broneerida, sest
siis on hind soodsam ja kohapealt ei pruugi pileteid saadagi olla. Hotellist
küsisime, kas minna takso või metrooga. Nemad ütlesid, et muidugi metrooga, see
on järgmises peatuses ja sinna on 3 minutit sõita ainult. Mida meile aga ei
öeldud oli see, et metroopeatusest liftiukseni on oma kilomeeter edasi-tagasi
kihutamist mööda kaubanduskeskust. Punkt kl 12 olime kohal, nagu piletil
kirjas. Üsna hingetuna küll, tuleb tunnistada. Seda enam ajas marru, kui me
Khalifa otsast alla vaadates nägime, et meie hotellini oli hoone jalamilt
linnulennult vast paarsada meetrit J.
Vaade Burj Kalifalt alla
vaated Kalifalt, viimasel pildid keskmine torn on meie hotell
Vaade Burj Kalifalt alla
vaated Kalifalt, viimasel pildid keskmine torn on meie hotell
Juba kella kolmeks olime enda jaoks teinud veel ühe
broneeringu. Meil oli nimelt soov näha kuulsat purjekujulist merele ehitatud Dubai
7-tärni hotelli Burj Al Arabi ja selleks peab sinna asja olema. Kuna lastega
ülemistel korrustel asuvatesse baaridesse ei lasta, siis valisime võimaluse
nautida pealelõunast teed hotelli 2. Korruse restoranis Sahn Eddar. Hotell on
jällegi pisut kullaga liialdatult kujundatud, vähemalt läbi põhjamaiste silmade
vaadates. Aga fuajeed kaunistab hiiglaslik kosk-purskkaev, maast laeni ulatuvad
akvaariumid ja teisel korusel on purskkaev, mis moodustab veest kujundeid ja
vahepeal suure pauguga kõrgele kõrgele vett viskab ja kõrvalseisjaid pisut
märjaks teeb. Sahn Eddar ostutus mõnusaks lounge´ks, kus pärastlõunase tee ajal
mängis osav harfimängija. Sattusime hiljem temaga koos tualetis käsi kreemitama
ja ta ütles, et ta lihtsalt ei saa mainimata jätta, et Mannil on imeilus kleit
ja et tema meelest peaks igal naisterahval olema üks täpiline kleit J. Väike teejoomine
osutus 6-käiguliseks söömaajaks, mille viimane käik vaid väevõimuga sisse läks.
Sissejuhatuseks toodi Emilyle karvane kilpkonn kingiks ja meile valati välja
alkoholita datli vahuvein. Tellisime kohvid ja värsked mahlad ja pillerkaar
võis alata. Sissejuhatuseks ilus väike koogike värskete marjadega. Lihtne, aga
hea, maasikad maitsesid magusalt nagu vanasti vanaema aias. Seejärel saabus
lauale valik väikseid võileibu – kalmaaritindiga mustaks värvitud tainaga
triibuliseks küpsetatud pätsikesed tuunikalatäidisega, lihtsad kurgisaiad,
Liibanoni lameleiva sisse mässitud kanatükid veidi vürtsise kastmega, tumedal
leival lõhetartar musta kalamarjaga ja veiselihaleib rukolaga. Kõik tõeliselt
maitsev ja mahlane. Nüüd saabus lauale pokaal külma litšisorbee ja suhkrustatud
roosiõielehega. Siis oli aeg käiguks, mille nimi oli chefs carvings, mis minu
kõrvale kõlab kangesti nii, nagu peakokast oleks lõike võetud. Tegelikult see
nii muidugi polnud ja taldrikul oli suussulav veiselihaviil kastme, trühvlise
kartulipudru ja rohelise saiapuruga. Sellist käiku poleks tee juurde küll
osanud oodata, aga ära ka ei öelnud. Edasi saabus torn värskete
skoone-pätsikestega, kõrvale brittide paks vahukoor ehk clotted cream, kohapeal
valmistatud imeline grenadillimoos, maasikamoos ja apelsinimarmelaad. Vahepeal
toodi lauale suur kauss friikate ja kananuggetsitega laste jaoks, aga oma laste
kiituseks pean ütlema, et lauale see jäigi. Ja olimegi jõudnud lõpusirgele, jäänud
vaid valik erinevaid prantsusepäraseid koogikesi, millest selleks hetkeks enam
midagi isu ei tekitanud. Kõht oli lihtsalt nii meeletult täis. Aga vaarika
makroonid proovisime siiski ära. Kuna tegu ole teejoomisega, siis tellisime
veel kannuga chai masalat ja oolongit, mis olid mõlemad head. Võibolla isegi
esmaklassilised, aga teede osas me väga suured asjatundjad pole. Teenindus oli
laitmatu ja tõeliselt armas. Ettekandja käis vahepeal Emilyga mängimas ja talle
mahla jootmas. Mõlema lapse jaoks toodi lõpetuseks kaasa väike karbike kohapeal
valmistatud trühvlitega. Selle päeva lõpetasime Mall of Emirates nimelises
ostukeskuses, mille tõmbenumbriks on suusanõlv. Aga selle poole meid kohe
kuidagi ei kiskunud.
Järgmise hommiku olime enda peas broneerinud turgude külastamiseks. Ennekõike vürtsituru jaoks. Läksime sinna metrooga, aga tegelikult oli see halb mõte. Metroo sõitis aeglaselt ja parkimiskohti oli turgude juures ka rohkem kui küll. Tore oli see, et siin sai veidi näha nö vana Dubaid selle kitsaste tänavate ja madalate majadega. Suveniiriks sai kaasa ostetud üks kohalike meese punavalge pearätt selle peale käivate mustade rõngastega ja niisama mööda tänavaid kolatud. Läbi kõndisime ka kuulsalt kullaturult, aga see ei olnud muidu huvitav kui selles osas, milliseid jõledaid ehteid on kõige ilusa kõrval võimalik kullast valmistada. Umbes nagu suguharupealiku au-kaelakeed.
Palveaeg
Henri sulandub kohalikku ellu
Vürtsiturg oli just niisama põnev kui ma lootsin – hiiglaslike puntidena Iraani safranit ja kõikvõimalikke tuntud ja tundmatuid vürtse kogu maailmast. Tundmatud olid enamasti küll meditsiinilised või aroomi saamise eesmärgil kasutatavad. Sain ka hea õppetunni. Olid mingid huvitavad seemned, mis pidavat diabeetikutele head olema. Mina, selle asemel, et müüjalt veidi uurida, pistsin kohe paar tükki suhu ja asusin närima. Oi issand, see oli maailma kõige mõrum asi ja see veel omakorda kuubis. Olgu öelnud, et mul ei olnud kotis ei midagi süüa ega juua, et seda õudust kuidagi leevendada. Müüja küsis muigega, et no kuidas maitse on. Sel hetkel suutsin veel pobiseda, et on väga mõru, aga asi läks aina hullemaks. Päästjaks osutus kotis olev Emily puuviljapüree, mis pisut asja paremaks tegi ja mõne tunni möödudes ei tundnudki ma enam mõru maitset.
Ja oligi käes aeg premeerida end luksusliku ja lõbusa
Atlantis the Palm hotelliga, mis asub kuulsa merre ehitatud palmikujulise saare
tipus. Kohale jõudnud, andsime autopoisile oma autovõtmed ja pagasipoisile oma
pagasi ja jalutasime hiiglaslikku fuajeesse, mille keskseks kunstiteoseks on
3000 klaastorust kokku pandud klasskulptuur. Kuna olime lastele mõeldes
broneerinud Imperial Club toa, siis anti meile kohe kaasa ukrainlasest
hotellipoiss, kes juhatas meid 12. Korrusele, Imperial Club külalistele mõelnud
check-ini. Mis oli väga hea, sest suure hotelli tava check-inis oli sabatamas
kümneid inimesi, meie aga olime oma adminnide juures uhkes üksinduses. Juhised
antud, saime tuppa. Mis Sa hing veel tahta oskad – meravaade, rõdu, kaks laia
voodit, lükandustega elutuppa avanev vann, üüratu vannituba, peened ESPA
kreemi-šampoonid jne. Emilyle toodi voodi ja spetsiaalsed beebidele mõeldud
pesuvahendid. Imperial Clubi põhiline võlu seisneb kahes ainult Imperial Clubi
külastajatele avatud lounge´s, mis pakuvad päev läbi süüa-juua, ajalehti,
I-Pad´e jne. Tegime kiired kohvid ja ampsud ja kihutasime Manni õhutusel veel
viimaseid päiksekiiri basseini äärde püüdma. Tema, vana kala, tahtis muidugi
ujuma minna. Ja ta oli selleks kellaajaks ka ainus inimene, kes veel vees
tahtis olla. Nii juhtuski valjakas vaatepilt, kus Mann hulpis üksi suures
sopilises basseinis ja iga künka otsas valvasid teda üksisilmi jälgivad vetelpäästjad.
Atlantise hotellis asub veel kaks tõmbenubrit. Üks neist on suur akvaarium. Akvaariumil on avalik pool, mis katab hotelli alumise korruse üüratusuurt seina. Ausaltöeldes annab see kõvasti juurde hotellis jalutamisele, kui kogu see sagiv elu Su kõrval on. Aga lisaks on veel erladi piletitega akvaarium, kus on peidus tõeliseid pärleid. Hotellielanike jaoks on ka see osa tasuta ja seal võib käia nii palju kui süda lustib. Ma polnud ise ka selliseid ägedaid elukaid varem näinud – erepunaseid suuri meduuse, suuri merihobusid, üks suur akvaarium oli täis kõige erksavärvilisemaid kalu, nii et silme eest võttis kirjuks jne. Kõige suurema kaifi sai kogu sellest mereelust vist aga Emily, kes muudkui seisis akvaariumi najal ja ütles: „oooo“ ja „oooo“. Nii et täielik kordaminek ja meelelahutus ka kõige pisematele. Akvaariumi juures sai nalja ka. Emily ja Mann olid kalu imetlemas ja sama tulid Sinna tegema ka seltskond Hiina naisi. Algul asusid nad kalu pildistama, aga siis avastasid vist midagi põnevamat ja kukkusid meie blondikestest pilte klõpsima J.
Teine atraktsioon, millega Atlantis võlub on üks maailma
suurimatest veeparkidest, mis seal asub. Ja seda ootas Mann muidugi sellel
reisil üldse kõige rohkem. Veepargiga on samuti nagu akvaariumiga, et
hotellielanik võib kasvõi hommikust õhtuni seal vedeleda. Ma ei hakka isegi
üritama sealseid atraktsioone sõnadesse panna, aga ulmesõite saab seal küll
teha. Kõige hullem on Leap of faith (kaudses tõlkes vast hüpe tundmatusse vms),
mis on põhimõtteliselt praktiliselt vabalangemine 27,5m kõrguselt ehk siis 9. korruse kõrguselt. Et põnevam oleks, siis läbib liutoru ka haiakvaariumi. Meist
tegi selle läbi vaid hull Henri ja isegi tema ütles, et oli ikka päris hirmus
küll.
Henri hüpe tundmatusse
Atlantise juures oli veel lahe see, et kuigi maja oli täis ja sellepärat hilist check-outi ei saanud, siis absoluutselt kõiki hotelli mõnusid võisid nautida check-outi päeva õhtuni kasvõi. Kaasa arvatud Imperial Club lounge´d söökide-jookidega. Ahjaa, üks lahe üllatus oli meile seoses Imperial Clubiga, nimelt oli seal iga päev kl 18-20 happy our ja sel ajal olid kõik alkohoolsed joogid ka tasuta. Õhtusööki sõime esimesel õhtul Aasia teemalises Saffron restoranis, kus oli mereandidele pühendatud buffet-õhtu. Täiesti uskumatu, et võid lihtsalt lõpmatuseni austreid, homaari ja sashimit süüa. Aga kahjuks on inimvõimetel piirid ja praegu tundub lausa kurb, et mulle mahtus kõige muu kõrval sisse vist vaid 3 austrit J. Teine õhtu leidsime, et buffet-stiilis söömine ei ole tervislik ja õhtustasime hoopis rannarestoranis Nasimi. Toit oli maitsev, aga atmosfäär lihtsalt võrratu. Soe suvine õhtu, meretuuleke, DJ laseb mussi ja elu on ilus. Üks hea asi jäi veel meelde, et kuna Atlantise territoorium on suur, siis saab seal ringi sõita ka selliste suuremat sorti golfiautodega, mis pidevalt ringi sibavad ja soovijaid punktist A punkti B viivad. Siis saab seal veel delfiinidega ujuda, aga kuigi ma oleks tahtnud seda teha, siis see ületas minu jaoks mõistliku hinna piiri. Imperial Club külalise soodushind oli vist 165 eur/in ja pealtvaatamine maksis ka vist oma 65 eur/in. Nii et see soov jäi tulevikku ootama. Lõpetuseks võin öelda, et kui AÜE ise on põnev vaadata ja reis oli superlahe, siis pidevalt tagasi sinna igatsema me kindlasti ei hakka (no näiteks nagu Taisse tahaks iga kell minna), välja arvatud Atlantis. Sinna läheks tõepoolest iga kell uuesti.
Neljapäeval pidime tagasi Abu Dhabisse sõitma, et reede hommikul lennukile saada. Enne plaanisime veel ühes kaubanduskeskuses käia. Mina nimelt olin kuskilt võtnud, et Dubais asub maailma suurim Mall of Arabia keskus. Panime aga selle oma navisse ja asusime sõitma. Mingil hetkel tundus väga imelik, et maailma suurim kaubakeskus peab olema 1km kaugusel aga meie oleme mingil kõrbevaheteel. Vastuse andis üks valvur, kes ütles, et jaa, siia tuleb selline Mall küll, aga see valmib vast kahe aasta pärast alles. Nii et jõudsime pisut vara J. Keskusest oli püsti pandud vaid hiiglaslik sõrestik keset kõrbe.
Varahommikul lennujaama minnes ütlesime Raulile ja Kairele,
et ärga hakake vaba päeva hommikul end välja ajama, aga nemad ikka tulid meid
saatma. Mis osutus elupäästjaks, sest me ei osanud ette näha, millise aeglusega
oskavad kohalikud teenindada. Rendiauto äraandmiseks pidime sabatama
üldjärjekorras koos auto saajatega. Siis pidime enne check ini läbima mingi
eel-kotikontrolli ja siis saime endale check-inis tüdruku nimega Muna, kes
oligi üks paras muna ja liigutas end teokiirusel. Ta ei uskunud, et meil on 2
äraantavat pagasit võimalik teha ja siis ta helistas kellelegi tulutult terve
igaviku. Kui ma küsisin, et kas lennukis saaks ühe vaba koha jätta Emily jaoks,
siis ta ütles silma pilgutamata, et „no madame, the plane is full“. Mis oli
sulaselge vale, sest lennuk oli pooltühi nagu hiljem selgus. Passikontrollis
läks veel kauem aega, valges hõlstis onu arvas vist, et Emily on terrorist,
sest ta ei jõudnud Emily passi kuidagi piisavalt ära kontrollida. Aga lennukile
me siiski jõudsime. AirBaltic oli seekord isegi meile söögid kaasa pannud.
Kõigile ühe ja sama kana ja kartulid, mitte need, mille me nende pikast menüüst
välja olime valinud. No vähemalt nälga ei jäänud J.
Reis oli igati äge, päikest saime parasjagu ja akud
laetud. Suur aitäh Wipsidele!
Kommentaarid
Mann oma täpilise kleidiga oli tõesti kaunis (ma ei imesta, et harfi-mängija sellele tähelepanu juhtis). Eriti hästi sobis ta sellega mosseesse :)
See sealne kullahullus on ikka uskumatu, aga no ega rikkus pole ju häbiasi ja seda peab kogu maailmale näitama :) Kas te kullakohvivuntsidest ikka pilti ka tegite? See kõlab ikka tõesti enneolematult.
Kallistades, tervitades!
Eva-U
Eva, tõesti tore, et Mann selle kleidi kaasa võttis, ta sai seda seal isuga kanda kohe. Kui aus olla, siis kullavuntsi pilt sai pisut udune, aga Sulle võin saladuskatte all ikka näidata, kui külla tuled :).
Aitäh, et käisite meid lõbustamas ja nii ilusaid pilte ei ole meie aknast veel tehtud!
Eva, Sa võid täpilise kleidi välja otsida, oma silm on kuningas.
Tervitet,
wips
Kahupea
Aitäh, tõesti oli nii, nii mõnus lugemine, nagu oleks peaaegu juba ise kohal käinud :)
Ja no lapsed on teil võrratud!!!
Kahupea, rõõm lugeda, et meeldis!
Kairikene, suur aitäh. Kas teil ka lähiajal plaanis? Kui nii, siis sai küll õigel ajal see postitus üles. Ja aitäh lapsukesi kiitmast, ütlen ilusad sõnad neile edasi!
Inx, nii vahva, et sain Sulle natuke Su unistuste sihtkoha hõngu tuua. Aga nüüd tuleb siis täpiline kleit valmis õmmelda ja Araabiasse põrutada :).
Marju, küll need vabad pühapäevad on mõnusad tõesti! Isegi lohepostituse saab läbi :). AGa suur rõõm, et oli mõnus kaasa reisida. Nii jagub indu järgmistestki reisidest ülevaateid teha!