Läksime ajas tagasi ja jõudsime Kambodžasse
Viimased päevad Hua Hinis
Meie lemmik - tom yum supp - traditsioonilises potis
26.02 Siem Reapis:
Kell on pool 8 hommikul ja minu istun, vannilina turbanina peas ja ihu kookosõli järgi läikiv ja lõhnav, lopsaka džungli sees tiikpuust rõdul. Teised magavad. Üks usin töömesilane teeb basseiniäärt päevaks korda. Täielik kaif. Ma võiksin ka magada, aga ma olen ühe avastuse teinud. Eestis olles arvasin, et kui teised räägivad misagi bioloogilisest kellast, siis minul selline asi puudub. Ükskõik kui palju aastaid oma elust ma olen kl 7 ärganud, ikka ei lähe uni ise ära ja ma pean oma silmad puhta tahtejõu ja kohusetundega lahti rebima. Nüü olen hakanud aru saama, et ma olen Eestis lihtsalt pidevalt üleväsinud. Siin teen ka tööd, lisaks olen Mannile õpetaja, Emmyle kasvataja, abikaasa, perenaine, turist ka veel pealekauba. Aga hommikul umbes 7 ajal lähebki imeväel uni ära, vaatamata sellele, mis kell ma uinusin.
Angkor Village Resort 200m bassein
ja sellel seilav Mann
Hotelliaias õitseb kõikvõimalikke lilli ja puid
pealelõuna maja taga
sellistes majakestes elatakse Angkor Village resortis
ja veel õisi
kuumuse eest peitu minemise kohti on siin tõesti väga vaja
fuajees on iga päev värsked lopsakad õied
Fuajee Angkor Village resortis
Eile uinusime kohe päris vara tegelikult, sest Emmy oli reisist täiesti sassi väsinud. Asusime hommikul kl 8 paiku Hua Hinist teele, selleks ajaks oli juba maja ja auto üle antud. Abiks taaskord Mr Roong, kes meid lennujaama sõidutas. Lendasime Kambodžasse Kambodža kuningliku lennufirmaga AngkorAir või midagi sellist, kellel on vist kohe oma 5 sihtkohta. Aga minu meelest igati korralik lend oli, ilusad tüdrukud traditisoonilises stiilis rõivastes, sissejuhatuseks jagati niisked lõhnavad salvrätid, isegi süüa anti tunniajase lennusõidu ajal. Mann teatas, et see on tema elu parim lennukitoit. No tegelikult ei mäleta ta enamust, me oleme ikka paremaid palu saanud. Aga kahe saiaviilu vahel oli ohtralt keeduvorsti ja kurki, sellest piisas, et võitjaks tulla. Lisaks veel üks muffin ja vesi. Aga minu käsi valutas peale lennureisi ja veel rohkem peale maandumist. Sest sellist kogust kõikvõimalikke vorme, mida täita, pole ma üheski maailma riigis kohanud – saabumise kaart, lahkumise kaart, tervise kaart, deklareeritava kauba kaart, kohalejõudnuna veel viisa taotlemisekaart. Korrutame selle neljaga ja infoks veel, et kõik need sisaldasid sama infot.
Kohe sissejuhatuseks saime ka omamoodi hoiatuse, et Kambodžas peab rohkem valvas olema, kui Tais. Nimelt tahtis ametnikuhärra endale meie kulul veidi lisaraha teenida. Viia piiril maksab 30 USD (siin on ka oma raha, aga seda praktiliselt ei kasutata, pangauatomaadistki tulevad välja dollarid). Kui ma küsisin palju maksma peab, siis ametnik ütles, et neli korda 30 usd. Mina siis mõtlesin, et no võibolla tõesti, aga igaks juhuks ütlesin, et kas tõesti lapsed ka maksavad nii palju, et mina nagu lugesin, et neile on tasuta. Ja tõpoolest, pettunud nägu võttis laste passid demonstratiivselt uuesti ette, et vanuseid vaadata (kas Emily tõesti on alla 12 aastane, kes oleks seda küll osanud peale vaadates arvata!) ja ütles, et kokku läheb 60 usd.
Meil oli vastas üks armas noormees meie nimesildiga ja meeletu palavus. Ma kartsin, et kuna Siem Reap pole mere ääres, siis on siin palavam, kui Tais, aga nii palavat me siiski ette ei osanud näha. Sõites linna poole tundus, nagu oleks ajas tagasi läinud. Maapind on siin teist värvi, selline sügavoranž, põlenud toon. See annab kõigele sellise mõnusa vintage fiilingu. Motikate asemel sõidavad paljud kohalikud jalgratastega, nii liigub pilt ja aeg palju aeglasemalt edasi, mõnus kulgemine. Vähemalt kõrvalt vaadates, tegelikkuses võib ikka väga palav neil olla. Puud on kõrgemad, moodustades kahele poole kitsast ja aeglast maanteed korraliku varju andva metsa, rippuvad liaanid, väändunud ja kobrulised juurikad. Eemalt paistavad juba Angkori templid. Ahvid vudivad ringi tee ääres. Ja jõuamegi kohale, Angkor Village Botanical Resorti, millega me endid minu saabuva sünnipäeva puhul premeerida oleme otsustanud. Tegu on jällegi SLH (Small Luxury Hotels) keti hotelliga, milles aegajalt end poputamas oleme käinud ja mille tulemusel oleme teeninud ära ühe tasuta öö. Teised peab kahjuks ise kinni maksma, aga sellele me praegu ei mõtle J. No on ikka lopsakas loodus siin õuel. Kohe aru saada, miks selle nimes sisaldub sõna botaaniline. Enamust sellest on raske kirja panna sõnades, püüan siis piltides paremini. Aga siin on prantsuse restoran, restoran, mis pakub kohalikke pluss Lao, Tai ja Vietnami toite, lobby baar, raamatukogu interneti, lauamängude ja mõnusate mänguasjadega laste jaoks, spaa (hotelli poolt kingiti meile Henriga kummalegi 1 tunniajane massaaž) ja bassein, mis lookleb jõena läbi territooriumi.
Andgkor Village resorti raamatukogus elab selline kuju
üks värvikas seltskond ratastel
autotäis noori munki
sõbrad teel
Toas ootasid meid puuviljad, longanid, rambutanid, väiksed banaanid, õunad, draakonivili. Õhtusasime selles kohalikke maitseid pakkuvas restoranis ja võtsime välja pakutud set menüü. Kuidas me küll jälle sama orgi otsa astusime. Kuskil maailmas ei ole see maitse mõttes hea idee. Siin ka polnud. Ühesõnaga, atmosfäär oli taaskord maitsega pöördelises seoses. Kui tuppa tulime, oli voodile pandud väike bambusaurutaja, mille sees oli kaks väikest muffinit. Aurutaja all oli ilusti kaunistatud paberileht kohaliku muinasjutuga, mis lõppes targa ütlusega. Lugesin seda lastele unejutuks, kui olin lõpetanud Kambodža toitude kokaraamatu (mis oli meie toas) huviga sirvimise. Loo iva oli umbes selline: “kui sa vastad oma ründajale kättemaksuga, siis laskud tema tasemele. Kui andestad, siis oled temast tugevam!”. Õige, eksju. Tuba oli lõhnastatud, kardinad ette tõmmatud, lauale asetatud värsket India lootose (need on siin traditsioonilised lilled, nende ilusaid õisi volditakse veelgi ilusamaks ja pannakse siis igale poole kaunistuseks) õied.
* * *
Hommikuks olime praneerinud selle kohustusliku, mida Siem Reapis teha tuleb. Nimelt külastada Angkori templeid. Siinne pea tuhande aasta vanuste budistlike ja hinduistlike templite kontsentratsioon on hämmastav. Meie tuk-tuki juht ütles, et neid on 1000 ringis, aga ma pole üle kontrollinud, kas see tõesti nii saab olla. Igatahes on need ülimalt muljetavaldavad ja võimsad. Juba sõit tukiga tempitesse, mööda väiksematest ja metsa vahelt paistvatest templitest, mööda templeid ümbritseva jõe äärt, üle nikerdatud kujudega ääristatud silla, ümberringi puhas ajalugu oli lihtsalt võrratu. Kambodžas on üldse tunne, nagu oleks ajas tagasi läinud. Otsustasime veelkord elevantidega sõita ja seda suure Bayoni temple ümber. Ilm oli lihtsalt meeletult kuum, kõige rõvedamad on esimesed higinired, mis mööda ihu alla voolavad, aga kui oled juba otsast otsani läbi ligunenud, siis pole enam suurt vahet. Kui Emily veel jalgadega valgetele pükstele pruunid laigud nühib mulle ja selle peale viinamarja mahla valab, siis on juba täiesti ükskõik :). Keegi tobu pani kuskile juhendisse kirja, et neid templeid peab külastama üle põlve ja õlgu katvate riietega. Ma siis tassisin suure räti kaasa ja panin valged põlvpüksid, aga see oli ilmne viga. Keegi teine polnud seda juhist lugenud ja ilm selliseid rõivaid ei soosinud.
Kõige suurem, Bayoni, tempel
meie jälle elevantidel
Aga elamus oli kaif – sõidad elevandi seljas (meie elevant oli seekord ca 40 aastane Kom Poi, Henril ja Emmyl pea sama vana Tii Ton), ümberringi iidsed templid, Buddha mungad, ahvid hüppavad puude all, ritsikad siristavad kõrvulukustavalt, kuum õhk virvendab, valgus on saviliiva värvi, hiiglasuured ja iidvanad puud ümbritsevad… Raske sõnadese panna. Igatahes ronisime siis veel jalgsi üle ja läbi Bayoni temple ja ütlesime siis oma tuki juhile, kelle me terveks päevaks, kuni kl 22ni, olime palganud, et sõidaks nüüd ringi ja vaataks sõidu pealt teisigi templeid. Tema ütles, et suur ring on terve tund, aga meile tundus, et tukis tuule käes oleks päris mõnus niimoodi ekskurseerida ja Kambodža põnevat loodust ja aegajalt teele jäävaid templeid imetleda. Emmy jäi tukis magama ja meie kärutasime ringi. Mingil hetkel hakkas tukijuht ajama, et kas me lõunale ei tahaks minna. Meie ütlesime, et läheks siist turistide kohtadest eemale kuhugi, kus kohalikud söövad, suunaga hotelli poole. Meie tuk oli kõige aeglasem, kõik kimastid meist mööda, jalgratastest saime ikka vaevu ette. Mingil hetkel olime hotelli ees ja onu ütles, et tema edasi ei sõida enam. Et meie tahame ainult sõita ja üldse maha minna ei taha J. Oleks võinud meile ju öelda, et tuki mootor kuumeneb üle ja tuleb peatust teha, aga tema otsustas omaette toriseda ja lõpuks korgi pealt visata. Maksime talle siis ära ja saatsime koju torisema. Jätsime lõuna hoopis vahele, õigemini tellisime endale baseini äärde värsked kevadrullid ja mojitod ja elu oli niigi ilus.
Eemalt paistab Angkor Wat
piknik
Tõeline tuk-tukkide linn
veidi arbuuse maantee ääres
Angkori värava valvurid
Angkori väravad
Bayon
Puuviljaäri templi kõrval
Meie jaoks midagi uut - piimaõun, eesti keeles hoopis harilili kuldlehiku vili
Paljud turistid ostavad templite vaatamiseks kohe 3- või 4-päeva passi ja kihutavad iga päev hommikust õhtuni mööda templeid. Mina neist aru ei saa. Templid on võimsad, elamus vinge, aga no palju võib? Eks iga tempel on natuke erinev teisest küll - ühel ahvi reljeefid, teisel elevandi kujud, kolmas juurikatega kaetud jne. Aga ma tahaks siiski ka midagi muud näha, kui vanu templite varemeid.
Õhtul sõitsime hoopis rõõmsameelsema tukijuhiga hoopis linna. Hotellist soovitati meile muidugi järjekordset turistirestorani, mille juures me ennast maha lasime küll panna, aga mille juurest me siis ümber nurga kohalike söögikohta edasi jalutasime. Sõime Kambodža rahvustoitu kala amoki, mis on nagu kookospiimaga karrisupp. Täitsa ok, aga ei midagi erilist. Kõik muu oli ka lihtsalt söödav. Tai toitudega pole seni midagi võrreldavat olnud. Ainult värsked kevadrullid on head. Aga otsime edasi. Kolasime veel veidi linna peal ja käisime jalamassaažis, mis oli jällegi parem kui Tais. Täiesti superosavad tüdrukud olid. Nad olid nii vahvad, lae peal krabistas hiir. Mina küsisin, et kas olete teda näinud ka vahel. Aga kaks tüdrukut ütlesid, et nad söövad hiiri, et maitsev on. Madusid ja konnasid ja koeri pidid ka sööma. Nimelt on nad pärit maapiirkonnast, kus see täitsa tavaline on. Üks oli linnatüdruk ja tegi nägusid selle peale, et tema sööb ikka kana ja kala J. Linnatüdruk oli teist nägu ka, minu hiiresööjast massöör oli nagu väike metskass, teravate näojoonte, teravate hammaste ja tumeda nahaga. Linnatüdruk nägi välja nagu ta võiks Taist olla. Ja teine maatüdruk oli hoopis peente näojoontega, temast poleks üldse arvanud, et ta linnast pole.
vesipühvlid suplemas
27.02:
Täna hommikul laulsid teised mu üles. Algas minu paaripäevane sünnipäev, kuna järjekordselt õiget päeva sel aastal kalendris pole. Tähistame siis mitu päeva kohe. Mann oli joonistanud imeilusa ja hingega tehtud kaardi, mille peal oli üks värvikirev rannapiiga mere ääres, tema ümber lilleõied ja rannakarbid, kaardi sees hulga ilusas käekirjaas kirjutatud soove. Panime ennast hommikusöögile minnes isegi ilusamini riidesse. Peale hommikusööki lesisime mõnusalt basseini ääres ja siis tegi Emmy elupika uinaku. Meie Henriga kasutasime seda aega, et ära käia oma massaažides. Oh kui kaif see oli. Üks parimaid minu elus. Kõik oli muidugi megailus ja läbimõeldud. Sissejuhatuseks toodi külm jäätee ja eukalüptised niisked jääkülmad rätid enda värskendamiseks. Siis saabus neiu kausiga, milles oli vesi ja lilleõied. Järgnes jalakoorimine ja -pesu. Siis juhatati mind ilusasse massaažituppa, kus ulatati värviline sarong, et see massaaži ajaks peale panna. Massaažilaual oli näoava, mida siinkandis tihtipeale ei ole, aga mis on minu meelest väga mugav, kui ei taha kaela kahekorra keerata või nina lömmi lesida. Lesid siis seal kõhuli, nägu allapoole ja otse silmade ette põrandale on asetatud ilus keraamiline kauss veega, sees lootose õied ja valged kivikesed. Väga zen. Kui muidu on Tai massaaž ja Kambodža massaaž sarnased, siis osad võtted on erinevad ka ja ma pean ütlema, et mina eelistan isegi viimast. Väga mõnusat sügavat punktide vajutamist on ja tugevad käed on ka siinsetel tädidel. Kõige naljakam võte oli massaaži lõpus selline, et rullikeeratud rätik pandi üle silmade ja siis kukkus tädi hirmsa jõuga suruma selle räti otsi kahel pool pead vastu lauda. Kõrvalt vaadates võis välja näha, nagu keegi meeletu jõuga kägistaks teist. Igatahes jäin superrahule.
unised hommikusöögilised
eine basseini ääres
lõbu laialt
Angkor Village Resort
maitsestatud riisialkohol
Henri ja Mann olid juba raamatukogu ja internetiruumis (uskumatul kombel ei ole Angkor Village resortis interneti mujal kui lobbys), kui Emmy ärkas ja mina ka oma arvuti ja Emmyga kohale end vedasin. Järsku läksid uksed lahti ja sisse astusid hotelli teenindajad ilusa tordiga, millel küünlad ja tekst Happy birthday Mrs Juta! Lisaks jäänõu külma vahuveiniga. Mann, Henri ja Emmy ühinesid sünnipäevalauuga. Niiiiii armas üllatus Henril ja Mannil korraldatud! Mul tuli lausa pisar silma. Henri oli kokale öelnud, et tehku maailma kõige parem tort. Ja teate, ta oli sellega minu meelest hakkama saanud. Me pistsime neljakesi terve tordi nagu naksti nahka. Pealt oli see tumeda šokolaadiga, siis passionivilja kiht ja all šokolaadipõhi. Me ei ole keegi suured tordisööjad, aga seda sõime tõesti isuga. Ja tänu vahuveinile meenus mulle, kuidas mulle maitseb vein! :) Ma pole ju veini jaanuari algusest joonud, sest Tais pole veini isu ja vein on jabura hinnaga ka. Hea vein õigemini. Aga sellega veel üllatused ei piirdunud, sest toas ootas mind korvitäis lilli. Imearmas. Õhtust sõime väikses pererestoranis Touich, kus olid tõesti head söögid. Meeletud portsjonid, kui keegi sinna läheb, siis tuleks sellega arvestada. Meie ei arvestanud ja veeresime pärast nagu pallid minema. Sõime põnevamatest asjadest banaaniõite salatit kanaga, laimises kastmes ja sidrunheina-küüslaugu täidisega liiva-soola segus küpsetatud kala.
Sünnipäevatort...
ja lilled toas
Järgmine päev, mil pidi suurejooneline sünnipäeva tähistamine jätkuma, ei osutunud aga sugugi mitte plaanipäraseks. Nimelt juhtus nii, et esimesel õhtul tänaval kohalike kohas süües või siis järgmisel hommikusöögil või jumal seda teab, millal, õnnestus Henril koos toiduga mingi kohalik bakter sisse süüa. See hakkas endast tegelikult juba eelmisel päeval tunda andma, aga võttis korralikult võimust öösel. Hommikul oli minule organiseeritud kokakool. Aga olin kuidagi täiesti vapustatud Henri haigestumisest. Nii jäi öö magamata, hommikul ärkasini üles ja asusin end kiirelt kokakooliks riidesse panema. Vannitoas kiirustades lõhkusin klaasi ära, ajasin klaasikillud kiirelt käterätiga kokku ja prügikasti. Ühe näpu sain korralikult veriseks. Ise muretsesin, ega lapsed mõnele killule peale ei astu peale ärkamist. 10 minutit aega hommikusöögiks, istusin restoranis maha, asusin soola raputama ja raputasin nii, et terve purgi sisu maandus mu taldrikul. Siis hakkasin oma higist nõretavat nina pühkima ja tõmbasin maha korba, mis juba varem katki tehtud ninale oli tekkinud. Salvrätik veritseva nina otsas jõudsin siiski õigeks ajaks kohale. Siis tuli välja, et mul on privaatkoolitus. Kõigepealt käisime turul vaatamas, millest siin üldse süüa tehakse. Kõige huvitavam oli üks tädi, kes oli turule tulnud terve hunniku puulehtedega, mille küljest ta kaussi mingeid sipelga moodi putukaid kogus müügiks. Vahepeal valati sipelgatele vett peale, kas selleks, et neil takistada kausist välja tulemist võibolla? Ja siis tagasijõudnuna tegime koos khmeeri kokaga veiselihast karri maapähklitega, sealihaga täidetud krõbedaid kevadrulle ja magusaks ananassitäidisega kevadrulle. Kõik oli superhea. Algselt oli plaan, et Henri tuleb fotosid tegema, aga see ei tulnud muidugi kõne allagi. Õnneks tulid tüdrukud mulle lõpuks seltsi ja sööma. Üldse läks hästi, et tellisime teistele sel hommikul hommikusöögi tuppa. Nii said nad mõnusalt kõik süüa ja Henri ei pidanud ennast kuuma kätte välja ajama haigena. Hotellipoiss tõi talle minu palvel külma kookosvett, et kaotatud vett ja mineraale taastada. Lõuna ajal pidime kolima oma järgmisesse hotelli, väiksesse ja soodsamasse Kiri boutique hotelli linnas. Kui kohale jõudsime, siis otsustasime, et asi on halb ja tuleb haiglasse sõita. Selleks korraldas hotell meile meie palvel auto (mis oli super, sest tukiga selles kuumuses ja olematutes teeoludes oleks Henri otsad andnud). Angkori tahvusvahelises haiglas oli väga super teenindus. Tunni ajaga tehti Henrist jälle elus inimene. Selleks kulus hulga rohtusid otse veeni ja kotitäis kaasa kodus manustamiseks. Näitajad polnud üldse head, nii et nad soovitasid isegi ööseks haiglasse jäämist. Aga see poleks üldse tore olnud. Sõitsime koju ja tellisime õhtusöögi tuppa. Naljakal kombel teevad Kiri hotelli poisid seni Kambodžas saadust ühtesid paremaid toite. Kui nüüd ikka kõik ilusti läheb kindlustusega, siis pean eilse kohta ütlema, et elagu tervisekindlustus! Tegelikult oli meil üks väga äge restoranibroneering eilseks, aga sinna me minna ei saanud muidugi. Nimelt oli meil hotellitoas hirmus isuäratav khmeeri köögi kokaraamat ja ma mõtlesin, et vot neid asju tahakski maitsta siin. Ja siis otsisime sünnaks restorani ja leidsime Wat Damnak resto. Sinna polnud lihtne lauda saada, tegu on väga hinnatud kohaga. Ja siis tuli välja, et sealne peakokk ongi sellesama raamatu autor. Aga ok, teen need road ise järgi, retseptid on mul olemas :).
Mõned pildid turult:
lootosevarred lähevad supi sisse
pisikesed linnupojad, ka supi sisse
puulehtedelt kokku kogutud sipelgad, kana valmistamiseks
snäkiks veidi tõuke
noad peavad teravad olema
kokakool algab
minu khmeeri juhendaja
Ise tegin!
Nüüd istume tüdrukutega basseini ääres ja joome külma jääteed. Homme juba Bangkoki ja mõne päeva pärast olemegi kodus. Täna veel Henri päevase kuumusega välja ei tule, pole mõtet riskida. Aga meie käisime tüdrukutega jalutamas. Võtsime käru ja asusime lähedalasuvasse toidupoodi teele. Mina veel õhkasin alguses, et oh kui tore, et jalutama lähme, seni oleme aina tukiga sõitnud. Kõiki tänavaid kattev imepeenike punane liiv tungis kohe mu varvaste vahele. Tänavad lõhnavad, üks ebameeldiv lõhn teise järel. Huvitav, et siin ei tule selle pealegi, et päris tänavakärust süüa osta, kuidagi erakordselt must ja läppuv on kõik. Higinired voolavad, pidevalt on 37 kraadi ja aurusauna õhuniiskus. Kui poodi jõudsime, siis pidin tüdrukutele tunnistama, et edasi sõidaks hea meelega tukiga, aitab küll nüüd põnevast jalutuskäigust. :) Aga jalutasime muidugi koduni ikka ära, see polnud üldse pikk maa.
Kiri boutique hotel
Khmeeri perekond
Siem Reapi tänavail
Õhtul tuli Henri ka siiski koos meiega välja, uskumatul kombel taastus ta ülikiiresti. Sõitsime läbi Siem Reapi vana Prantsuse kvartali, aga seal kahjuks mingeid prantsusepäraseid jälgi ei olnud. Nägime vilksamisi traditsioonilist Apsara tantsu, mida väiksed Kambodža tüdrukud väiksel laval tantsisid. Väga ilus. Mida ei saa sugugi öelda tantsu saatnud muusika kohta. Sõitsime veel korra läbi kuldses õhtuvalguses kesklinna ja läksime viimasele Kambodža õhtusöögile. Kambodža köögis on häid toite, aga see köök üldiselt ei saanud meie lemmikuks. Koostisosad ja retseptid on head, aga maitsed jäävad kokal tihti tasakaalust välja meie maitse kohta. Aga linn ise on müstiline, maagiline ja saladuslik. Ma ei tea, miks see nii on. Kui ma kunagi peaksin kirjutama põnevusromaani, siis võiks tegevus vabalt Siem Reapis ja Angkoris toimuda. Selles seepiatooni valguses ja punakates tänavates ja saginas ja kõiges on midagi ääretult põnevat.
Apsara tants
Kesklinn
Kesklinn
Viimane Kambodša õhtusöök, restoran Viroth
Tukiga koju
Viimane võimalus Bangkoki nautida. Jätkame sünnipäeva tähistamist, kuna meil Manniga on uued kleidid ostetud ja neid tuleb ju kuskil kanda. Aga kõigepealt tuli ära käia madude šõul, mida korraldab Tai punane rist. Nende madude farm on üks maailma vanimaid ja loodud selleks, et välja töötada vastumürke madude hammustuste puhuks. Väga põnev oli, üks rõõmsameelne noormeed rääkis kõigist madudest nii inglise kui tai keeles ja lõpetuseks sai Mann endast suure püütoniga pilti teha. Jäime kõik igati rahule selle õpetliku pealelõunaga. Kinnitust sai minu kahtlus, et isegi Bangkoki suguses linnas võid oma tagaaiast, pargist või köögipõrandalt leida surmavalt mürgise Siiami kobra või mõne muu mürgise või mittemürgise mao.
madud ootel
Kuning-kobra
päiksekiirte madu, päikse käes helgib värviliselt
Vasepea madu läks närvi
See iludus ei ole mürgine...
... ja see on väga mürgine
kui see roheline madu kehasoojust tunneb, siis ta hammustab
Siiami kobrad, vee 5 korda mürgisemad, kui kuning-kobrad
ja Mann oma väikse sõbraga :)
Peale madusid panime end kiirest riidesse ja asusime teele Sukhitai luksushotelli poole, kus olime endale kinni pannud pealelõunase teejoomise. See on üks geniaalne viis veidi mõnusamas atmosfääris, kui seda laua taga istmine on, erinevaid kohalikke hõrgutisi nautida. Sukhotai hotell on eriti lahedalt disainitud Tai stiilis, aga modernses võtmes. Meile väga meeldis. Sinna pidi panema pikad püksid ja knnised jalatsid, mis Tai kuumuses pole just väga vahva. Aga hea oli, et pidi panema, sest taksot oodates sõitis üks jeep üle Henri jala. Uskumatul kombel ei juhtunudki midagi. Võtsime ühe taipärase teekomplekti ja ühe traditsioonilise. Kõigepealt tulid külmad supid, siis soolased suupisted (kevadrullid, võileivakesed, krevetikook, baba ganoushiga croissant jne jne jne), siis kõikvõimalikku magusat, lõpetuseks veel mango kleepuva riisiga. Vahele veel muidugi midagi, mis käib alati pealelõunase tee juurde - sooja skoonepätsid kreemi ja moosiga. Ahhh, kui head need on. Me ei jõudnud kamba peale oma teekõrvast ära süüa ja see pakiti meile kaasa. Sokhotai hotellis asuvad väga lahedad butiigikesed, kus saab kunsti ja käsitööd, antiiki ja nahktooteid, küpsetidi ja sisustusvidinaid osta. Meile meeldisid eriti Hong Kongi disaineri Eddie Leungi küünlad, mida saate näha siin ja mis maksavad ca 100 euri tükk :).
tüdrukud on välja minemiseks valmis
teekõrvane
ettekandja joodab Emmyt
Sukhotai hotell
Sukhotai kõrval on teine luksushotell Banyan Tree. Selle 61. korrusel asub Moonbar, kust avaneb vaade üle terve Bangkoki. Vaat sinna läksime veel kokteilitama. Superäge elamus jällegi. Ajasime teiste ränduritega juttu, Emmy magas oma iluund ja elu on lill!
Mann Banyan Tree otsas Moonbari tuule käes
Tegelikult oleme nüüd kodus tagasi. Siin on ka väga mõnus, isegi kevadet on tunda!
Kommentaarid
TERVITUSED KAHUPEALT
Kallistades!
Eva-U