Flamingod, püramiidid ja mehhiklannad meie köögis
Päiskelised tervitused maiade maalt! Sel nädalal sai pisut Yucatani poolsaarel ringi kolatud, kohtasime flamingosid, ronisime iidsetel püramiididel, käisime turgudel ja kutsusime kohalikud donad ja senjoriitad Patricia ja Marilou enda kööki kokkama!
Kes varasemaid postitusi lugenud on, siis teab, et meie eelmine katse flamingodega kohtuda Isla Holboxil natuke nagu õnnestus, aga päriselt ka nagu mitte. Selles mõttes, et kimasime kiirpaadiga mööda merd ja siis nägime eemalt väikest gruppi ilusaid flamingosid. Seekord võtsime siis suuna meie juurest ca 1 h kaugusel asuvasse Celestuni linnakesse, kus asuvates lompides ja jões flamingod talvitumas käivad. Maa polnud pikk, aga autoga sõit tundub siin hiiglama pikk. Ju vist seetõttu, et teed on enamasti nagu joonlauaga tehtud ja ääristatud kahelt poolt madala ühesarnase tihnikuga. Vahel muidugi läbib tee külakesi, mis on päris huvitavad. Celestunile lähenedes läks tihnik rohelisemaks ja lopsakamaks, kuna kuiv maapind muutus niiskemaks. Enne linna sissesõitu läheb tee alt läbi lai jõgi, mis ongi põhiline flamingode pesitsemispaik. Selleks aga, et neid näha, peaks jällegi rentima paadi, mis siis jõe teise otsa mangroovide vahele viib. Meil ei olnud aga mingit huvi jälle paadiga mööda vett kimada, et siis mõningaid linnukesi näha. Seega otsustasime need flamingod ise üles otsida. Sõitsime linnast läbi, ranniku ja jõe vahel olevaid pisikesi liivateid mööda. Minul oli muidugi pidev hirm, et me jääme oma väikse autokesega kuhugi mülkasse kinni, aga siis mõtlesin, et küll me neljakesi selle välja lükkame. Seal oli hulk loike küll, aga need olid vist liiga liivased ja soolased flamingode jaoks, sest need olidki osa Celestuni soolaväljadest. Eemalt paistsid suured kuhjatud soolamäed ja soolakotid. Flamingod leidsime lõpuks ühest üsna räpakast loigust kohalike hüttide taga. Palusime ühelt proualt luba tema aiast läbi minna ja nägimegi teisi üsna lähedalt. No on ikka ilusad ja haprad olendid. Lugesin, et neid ei tohi ehmatada. Nad peavad rahulikult 12h ööpäevas süüa saama, et neil piisavalt energiat oleks. Lisaks olevat võimalus, et kui nad väga järsku ehmudes lendu tõusevad, siis murravad nad oma peenikese kaela või tiivad. Me olime väga ettevaatlikud ja ega neile väga lähedale saanudki, sest meie vahel oli risuhunnik ja mudamülgas. Igatahes saime suurema kaifi sellest iseotsimisest ja -leidmisest, kui raha eest paadiga põõsasse minekust. On ikka ilusad, graatsilised ja haprad olendid, erkroosad olevused niitpeenikestel jalgadel :). Celestuni rannast käisime ka korra läbi, see on selline kitsa liivaribaga kiiresti sügavaks minev rand, kus on hiigelkogus megailusaid ja suuri merekarpe!
Ühel ennelõunal vedasime endid ja lapsed hirmsas kuumuses Merida keskturule ehk Lucas de Galvez turule. Ma tegelikult ei mäletagi, kas ma sellest kliimast olen rääkinud juba. Kui olen, siis kordan ennast, et siin on tõeliselt kaif kliima. Lihtsalt parim! Suvel pidi siin olema ikka üle 40 kraadi ja siis tulevad ilma akendeta pimedad kivimajad ja müüride vahele ehitatud basseinid ilmselt vägagi kasuks. Aga praegu on nii, et isegi päikselise ilmaga annab täiesti tänavatel kolada, on nagu parim Eesti suveilm ja kuumus on siin kuiv, mitte selline aurusaun nagu näiteks muidu täiesti võrratul Balil. Aga turul oli nii, et see oli lihtsalt meeletult suur ja keskpäevaks oli kuumus oma töö teinud, mis tähendas, et lihahoones hõljus ohtralt lõhnasid, mis ajasid lapsed öökima :). Kalamajja me nendega minema ei hakanudki. Endal ka kogu see värk lihahimu ei tekitanud ja piirdusime mõningate puuviljadega.
Neljapäeval aga võtsime ette ühe siinse põhiatraktsiooni ehk püramiidid. Kõikse kuulsam on muidugi Chitzen Itza, aga meil on nende ületurististunud kohtadega nii, et neist ei saa mingit erilist kaifi. Kui ikka turismibrožüürid ütlevad, et tule juba päiksetõusu ajal, et ennetada horde, siis kõlab see juba iseenesest punase tulena. Võtsime suuna hoopis lõunasse Uxmali püramiididesse, mis on tegelikult vist suuruselt teisel kohal siinkandis kui ma ei eksi. Teel külast nimega Yaxcopoil läbi sõites vaatasin, et seal asub mingi hacienda. Tegime väikse peatuse ja saime täieliku kaifi. Yaxcopoil pidavat tähendama maiade keeles "roheliste alamo paplite koht". Proovisin neile alamo paplitele päris nime ka leida, aga näib, et sellele pole eestikeelset nime antud. Ladina keeles peaks see olema Populus fremontii. Tegu oli päris uhke haciendaga, kus masinahoones veel masinadki sees. Haciendad olid siinsed mõisad, mis tegelesid karja, põllumajanduse ja enamasti ka sisalnööri tootmisega. See viimane tegi need eriti rikkaks. Suurematel haciendadel oli uhke peahoone, valitsejamaja, masinahoone tootmiseks, eluruumid töölistele, kool, haigla, kirik, surnuaed jne. Imetlesime seda Yaxcopoili siit ja sealtpoolt, aga sisse seekord ei läinud, kuna muidu oleksime me püramiididest ilma jäänud. Hiljem lugesin, et tegu oli ühe siinkandi võimsama haciendaga, mis algselt tegeles karjakasvatusega ja hiljem sisali tootmisega. Maad oli sel hiilgeajal lausa 22000 aakrit, aga hääbumise tagajärjel jäi sellest lõpuks järgi vaid alla 3%. Huvitav on veel see, et 1913 osteti sinna Saksamaalt diiselmootor sisali valmistamiseks ja see kaadervärk töötas kuni 1984. aastani kui seal nööritegemisele lõpp tehti. Vägevaid masinaid ehitati ikka vanasti, kas pole? Igatahes olevat seal sees kõik vana mööbel alles ja restaureeritud ja kõik üldse nii nagu muiste, seega kui me sinnakanti vähegi veel satume, siis tahaks seal rohkem kolada. Kui ma juba välisvaatlusest täieliku kaifi sain, siis äkki on sel veel midagi pakkuda. Yaxcopoili küla oli äge veel selle poolest, et tänavate rentslid olid täis mahakukkunud apelsine. Kõigi aias olid puud nii lookas, et neid ei viitsinud enam keegi üles korjata.
Aga selleks, et Uxmali jõuda, sõitsime läbi küla, mille nimi oli Muna. Tee viis sellest ka mööda, aga meile meeldis see mõte, et me lähme läbi muna. Kui Muna küla läbi sai, siis tuli välja, et selle taga on ka Muna-mägi. Siin pole üldiselt pea ühtegi mäge, kõik on täiesti lame, isegi eestlase jaoks kummaliselt lame. Ja Muna küla taga oli mägi! Ja mäe otsas oli vaatetorn ja väike künkale rajatud botaanikaaed ja omaniku kuntsipoekene. Seal oli ohtralt hiiglaslikke kaktuseid, seega ma sain oma kaktusekaifi ka kätte. Ma nimelt olen suurte kaktuste fänn. Läbi aia jõudis maiade metsajumala koopani. Maa sees oli auk, augu ääres oli väike altar jumalale, alla sai pikka redelit pidi ja all oli jumala kuju. Henri oli augu jaoks liiga suur, Emmy liiga väike, Mann tahtis minna. Mina ei saa koobastes hingata, mul on selline kerge foobia, ma ei tunne mingit hirmu, aga hingata ei saa hästi. Aga kuna Mann tahtis minna ja esimesena laskuda ei soovinud, siis pidin mina ennast ohverdama. Ronisin siis enamvähem alla ära, hingata oli raske, õhk oli vastik, vaatasin taskulambiga siia sinna ja siis ütles Mann, et ta ikka ei tule. Ronisin üles tagasi. Mannile ei meeldinud see redel, mis oli tegelikult täiesti tugev metallredel, aga liikus pisut auguäärel. Mann valis aga kohe järgmise atraktsiooni, nööriga okstest kokku klopsitud puitredeli, mis viis kõrgele puu otsa sinna ehitatud vaateonni juurde. Ütles, et see redel näib talle palju turvalisem :). Proua, kes seal töötas, oli ise maia ja rääkis ka maiade keelt. Õpetas meile, et aitäh maiade keeles on Jun bo´otik! Kui ma nüüd netist maiakeelseid fraase vaatan, siis sellist ma küll kuskult ei leia. Igaks juhuks ma seda ei kasuta, mine tea mis nalja tädi meiega tegi :).
Ja lõpuks peale Munamäe ületamist jõudsimegi Uxmali. Meie suureks rõõmuks polnud seal ühtegi turismibussi ja peale meie olid jäänud vaid üksikud uitajad. Kohe sisenemisel kõrgus järsku meie ees 35m kõrgune maagiku püramiid või siis päkapiku püramiid. Selle otsa ronida ei tohi. Selle taga on lindude palee ja nunnade maja ja vasakule jääb peapüramiid, mis on umbes sama kõrge, kui maagiku oma ja selle otsa sai ronida ka. Mina olin all pildistaja ja Henri lastega ronis sinna üles ja mina all sain miljon minisüdamerabandust, sest see asi on ikka väga järsk ja kukkumine oleks väga pikk. Henri istus seal üleval Emmyga ja küsis siis, et mis sa siis arvad, mis need maiad mõtlesid, kui nad siit ülevalt kaugele vaatasid. Emmy mõtles natuke ja vastas: "äkki nad mõtlesid, et võiks ümbermaailmareisile minna!" :). Mine tea, võibolla mõtlesidki! Aga siis on veel olemas lõuna-püramiid ja palliplats ja kilpkonnade tempel (kuna vesi ja selle puudumine oli üks maiade põhiprobleeme ja kuna kilpkonnad olid veega otseselt seotud, siis peeti neist väga lugu) ja valitsejamaja. Siin on hästi kuiv, aga maapind on poorne nagu svamm (see vist oli seetõttu, et siia kukkus kunagi ammu üks hiiglaslik 10 km läbimõõduga asteroid ja siin on maailma suurimaid, täpsemalt vist kolmas suuruselt, asteroidi kraatreid läbimõõduga 180km) ja see tegi maapinna poorseks. Maa alla tekkisid koopad ja cenoted ja neisse siis vihmavesi koguneb. Aga see selleks, Uxmalist rääkides, siis tegelikult on ümbritsevas metsas neid püramiide, mida pole ära puhastatud veel ja veel. Näiteks Uxmali päkapiku vanaema püramiid ja falloste püramiid jne. Mina olin varem pidevalt arvanud, et Mehhiko on selline maa, kus iguaanid on iga nurga peal :). Seni polnud see nii olnud, aga vot Uxmalis oli tõepoolest nii. Oli selliseid suurte sisalike moodi ja oli ka sakilise "seljauimega". Veel oli imeilusaid värvilisi linde. Uxmalis oli loomulikult ka veid maiade püha puid, mille nimi on Ceiba või Katok. Hästi suured, praegu ilma lehtedeta, aga avokaado moodi viljadega, eesti keeles harilik kapokipuu. VIljad süüa ei kõlbavat, aga neid kasutati meditsiinis. Huvitav on veel see, et kui selle puu tüvele koputada, siis see kumiseb nagu oleks tühi. Aga äkki ongi? Kuna ma olin just kuulnud, et see on püha puu, siis ma ütlesin kõigile, et seda puud tuleks kallistada. Pärast lugesin, et õigesti tegime, sest maiad usuvad, et need puud ühendab kosmose, maa ja allmaailma energiaid ja neis elavad jumalad. Aga
Uxmali päkapiku kohta käib legend, millest on väga erinevaid versioone. Lugesin neist mitu läbi ja püüan nüüd kokkuvõtte teha - sealkandis elas kord üks vana naine, või pigem nõid, kes ei saanud lapsi, aga kangesti tahtis saada. Ühel päeval leidis ta muna ja hakkas selle eest hoolitema. Ja ühel teisel heal päeval koorus sealt lapsuke. Lapsuke oli muidu nagu laps ikka, aga mingil põhjusel jäigi ta päkapiku suuruseks. Aga ema ütles talle, et temast saab kuningas. Et mingu ta kuninga juurde ja öelgu, et andku kuningas mistahes ülesande, tema teeb selle ära. Kuningas hakkas muudkui ülesandeid jagama ja nõiast ema abiga täitis päkapikk need kõik. Eelviimane ülesanne oli olnud ühe ööga kõrgeima püramiidi ehitamine ja ka see oli hommikuks olemas (seesama maagiku püramiid). Viimane ülesanne oli olnud see, et kuningas ja päkapikk loobivad üksteist ühe siinse kõvast viljast tehtud palliga. Nõiast ema oli päkapikule tortilla pähe pannud ja öelnud, et mine loobi aga. Kuninga visatud hoop ei teinudki päkapikule midagi, päkapiku oma aga tappis kuninga. Ja nii saigi kõikvõimas päkapikk kuningaks. Edasi rääkis legend, et ta oli hiiglamahea kuningas, mis tõi Uxmali õitsengu, aga mõned räägivad, et lõpuks oli ta ahneks ja kurjaks läinud, mis tõi kaasa Uxmali langemise :). Vot selline muinasjutt siis!
Laupäeva veetsime koos kohalike mehiklannade Patricia ja Marilouga. Remixto kaudu saime nemad endale teejuhiks, et koos turul kolada ja seejärel ise kohalikke toite valmistada. Lapsed jäid koju, mis tegi turulkäigu iseenesest palju mugavamaks ja kohalikega seal ringi kolada, muudkui küsimusi küsida, oli ikka ka hoopis teine tera. Näiteks leidsime turult ühe huvitava kohaliku ravimtaime, mille nimi on sutup. Seda kasutavat kohalikud selleks, et lapsed õigesti rääkima hakkaksid. Tegema ei pea muud, kui panema sutupi lapsele suhu ja seda paremale poole pöörama suus ja seda tuleb korrata üheksal järjestikusel päeval. :) Ja kodus tegime laimiga kanasuppi, suitsutatud banaanilehes küpsetatud sealiha cochinita pibili, tegime ise tortillasid ja seejärel neist salbutesid (praetud tortillad erievate katetega) ja siis veel magusaks Napoli juustu, mis pole üldse juust, vaid karamelliga ahjudessert. Sellest kõigest kirjutan täpsemalt kunagi Umami blogis, sest topelt ei jõua :).
Pühapäeval käisime veel keskväljakul üritusel nimega Merida en Domingo ehk Pühapäev Meridas. Eelmine kord vist mainisin seda, et kesklinna pannakse pühapäevaks autodele kinni ja hommikust õhtuni müüakse keskpargis nänni ja snäkke ja muusika mängib ja kohalikud on ilusti riides ja tulevad patseerima. Henri ja Mann olid juba mõnda aega igatsenud churroseid (need on sellised krõbedad piklikud magusad saiatorud, mis kastetakse šokolaadi sisse, pärit Hispaaniast) ja seal müüdi neid iga nurga peal. Üldse müüdi seal kõike praetut - tšipse kartulist ja jahubanaanist, viinereid ja churrost, siinset traditsioonilist rullis vahvlit marquesitat, mille vahele läheb nii šokolaad kui Edami juust. Tegime tiiru, oli mõnus paras õhtune ilm, istusime korraks katedraali jumalateenistustele maha. Väljast nii uhke kiril oli seest üsna tagasihoidlik, sarnanes rohkem meie luteri kirikutele kui Lääne-Euroopa katoliku omadele. Selline armas pühapäevane traditsioon siin linnas siis.
Vot nii. Selle nädala plaanis on cenotedes ujumine, meile lubab mitu päeva kuni 36 kraadi, seega ujumine on hea plaan. Lisaks tahaks ka oma nö koduranna Progreso üle vaadata.
Teile aga ilusat talveilma ja palju päikest!
Hasta luego!
 |
| Vaikelu vene keele õpikuga |
 |
| Peegeldus |
Kes varasemaid postitusi lugenud on, siis teab, et meie eelmine katse flamingodega kohtuda Isla Holboxil natuke nagu õnnestus, aga päriselt ka nagu mitte. Selles mõttes, et kimasime kiirpaadiga mööda merd ja siis nägime eemalt väikest gruppi ilusaid flamingosid. Seekord võtsime siis suuna meie juurest ca 1 h kaugusel asuvasse Celestuni linnakesse, kus asuvates lompides ja jões flamingod talvitumas käivad. Maa polnud pikk, aga autoga sõit tundub siin hiiglama pikk. Ju vist seetõttu, et teed on enamasti nagu joonlauaga tehtud ja ääristatud kahelt poolt madala ühesarnase tihnikuga. Vahel muidugi läbib tee külakesi, mis on päris huvitavad. Celestunile lähenedes läks tihnik rohelisemaks ja lopsakamaks, kuna kuiv maapind muutus niiskemaks. Enne linna sissesõitu läheb tee alt läbi lai jõgi, mis ongi põhiline flamingode pesitsemispaik. Selleks aga, et neid näha, peaks jällegi rentima paadi, mis siis jõe teise otsa mangroovide vahele viib. Meil ei olnud aga mingit huvi jälle paadiga mööda vett kimada, et siis mõningaid linnukesi näha. Seega otsustasime need flamingod ise üles otsida. Sõitsime linnast läbi, ranniku ja jõe vahel olevaid pisikesi liivateid mööda. Minul oli muidugi pidev hirm, et me jääme oma väikse autokesega kuhugi mülkasse kinni, aga siis mõtlesin, et küll me neljakesi selle välja lükkame. Seal oli hulk loike küll, aga need olid vist liiga liivased ja soolased flamingode jaoks, sest need olidki osa Celestuni soolaväljadest. Eemalt paistsid suured kuhjatud soolamäed ja soolakotid. Flamingod leidsime lõpuks ühest üsna räpakast loigust kohalike hüttide taga. Palusime ühelt proualt luba tema aiast läbi minna ja nägimegi teisi üsna lähedalt. No on ikka ilusad ja haprad olendid. Lugesin, et neid ei tohi ehmatada. Nad peavad rahulikult 12h ööpäevas süüa saama, et neil piisavalt energiat oleks. Lisaks olevat võimalus, et kui nad väga järsku ehmudes lendu tõusevad, siis murravad nad oma peenikese kaela või tiivad. Me olime väga ettevaatlikud ja ega neile väga lähedale saanudki, sest meie vahel oli risuhunnik ja mudamülgas. Igatahes saime suurema kaifi sellest iseotsimisest ja -leidmisest, kui raha eest paadiga põõsasse minekust. On ikka ilusad, graatsilised ja haprad olendid, erkroosad olevused niitpeenikestel jalgadel :). Celestuni rannast käisime ka korra läbi, see on selline kitsa liivaribaga kiiresti sügavaks minev rand, kus on hiigelkogus megailusaid ja suuri merekarpe!
 |
| Flamingod on sealpool |
 |
| Sellistest lompidest saab vist soola, Celestunis |
 |
| Celestuni kalasadam |
 |
| Siit lombist me need roosad iludused leidsimegi |
 |
| Flamingo Celestunis |
 |
| Plikad mängivad tänval, et see vann on nende majake (casita) |
 |
| Meie pikkjalg Mann tagasihoidlikul Celestuni külatänaval, mille lõpust flamingod leidsime |
 |
| Pada oli tulel ja terrass ka valmis ehitatud |
 |
| Kunstnikud on siin osavad ja tööd neil jagub - enamus reklaame on seintele maalitud, selliseid ilumaalinguid leiab ka ohtralt |
 |
| Celestuni kirik |
 |
| Celestuni keskväljaku ääres |
 |
| Meie lõuna Celestunis, imelisikeste krevettide kokteil ehk tomatine külmsupp |
 |
| Tee ääres müügil olevad rahvariided |
 |
| Tšillit kellelegi? |
 |
| Keskturu lihaletid |
 |
| Kunstiline, kas pole? |
 |
| Need krobelised apelsinid on siin väga olulised mõruapelsinid, millega marineeritakse liha |
Neljapäeval aga võtsime ette ühe siinse põhiatraktsiooni ehk püramiidid. Kõikse kuulsam on muidugi Chitzen Itza, aga meil on nende ületurististunud kohtadega nii, et neist ei saa mingit erilist kaifi. Kui ikka turismibrožüürid ütlevad, et tule juba päiksetõusu ajal, et ennetada horde, siis kõlab see juba iseenesest punase tulena. Võtsime suuna hoopis lõunasse Uxmali püramiididesse, mis on tegelikult vist suuruselt teisel kohal siinkandis kui ma ei eksi. Teel külast nimega Yaxcopoil läbi sõites vaatasin, et seal asub mingi hacienda. Tegime väikse peatuse ja saime täieliku kaifi. Yaxcopoil pidavat tähendama maiade keeles "roheliste alamo paplite koht". Proovisin neile alamo paplitele päris nime ka leida, aga näib, et sellele pole eestikeelset nime antud. Ladina keeles peaks see olema Populus fremontii. Tegu oli päris uhke haciendaga, kus masinahoones veel masinadki sees. Haciendad olid siinsed mõisad, mis tegelesid karja, põllumajanduse ja enamasti ka sisalnööri tootmisega. See viimane tegi need eriti rikkaks. Suurematel haciendadel oli uhke peahoone, valitsejamaja, masinahoone tootmiseks, eluruumid töölistele, kool, haigla, kirik, surnuaed jne. Imetlesime seda Yaxcopoili siit ja sealtpoolt, aga sisse seekord ei läinud, kuna muidu oleksime me püramiididest ilma jäänud. Hiljem lugesin, et tegu oli ühe siinkandi võimsama haciendaga, mis algselt tegeles karjakasvatusega ja hiljem sisali tootmisega. Maad oli sel hiilgeajal lausa 22000 aakrit, aga hääbumise tagajärjel jäi sellest lõpuks järgi vaid alla 3%. Huvitav on veel see, et 1913 osteti sinna Saksamaalt diiselmootor sisali valmistamiseks ja see kaadervärk töötas kuni 1984. aastani kui seal nööritegemisele lõpp tehti. Vägevaid masinaid ehitati ikka vanasti, kas pole? Igatahes olevat seal sees kõik vana mööbel alles ja restaureeritud ja kõik üldse nii nagu muiste, seega kui me sinnakanti vähegi veel satume, siis tahaks seal rohkem kolada. Kui ma juba välisvaatlusest täieliku kaifi sain, siis äkki on sel veel midagi pakkuda. Yaxcopoili küla oli äge veel selle poolest, et tänavate rentslid olid täis mahakukkunud apelsine. Kõigi aias olid puud nii lookas, et neid ei viitsinud enam keegi üles korjata.
 |
| Yaxcopolili hacienda aed peahoone taga |
 |
| Masinahoone, kus toodeti sisalit |
 |
| Sissepääs, mille kõrval sisali agaavid |
Aga selleks, et Uxmali jõuda, sõitsime läbi küla, mille nimi oli Muna. Tee viis sellest ka mööda, aga meile meeldis see mõte, et me lähme läbi muna. Kui Muna küla läbi sai, siis tuli välja, et selle taga on ka Muna-mägi. Siin pole üldiselt pea ühtegi mäge, kõik on täiesti lame, isegi eestlase jaoks kummaliselt lame. Ja Muna küla taga oli mägi! Ja mäe otsas oli vaatetorn ja väike künkale rajatud botaanikaaed ja omaniku kuntsipoekene. Seal oli ohtralt hiiglaslikke kaktuseid, seega ma sain oma kaktusekaifi ka kätte. Ma nimelt olen suurte kaktuste fänn. Läbi aia jõudis maiade metsajumala koopani. Maa sees oli auk, augu ääres oli väike altar jumalale, alla sai pikka redelit pidi ja all oli jumala kuju. Henri oli augu jaoks liiga suur, Emmy liiga väike, Mann tahtis minna. Mina ei saa koobastes hingata, mul on selline kerge foobia, ma ei tunne mingit hirmu, aga hingata ei saa hästi. Aga kuna Mann tahtis minna ja esimesena laskuda ei soovinud, siis pidin mina ennast ohverdama. Ronisin siis enamvähem alla ära, hingata oli raske, õhk oli vastik, vaatasin taskulambiga siia sinna ja siis ütles Mann, et ta ikka ei tule. Ronisin üles tagasi. Mannile ei meeldinud see redel, mis oli tegelikult täiesti tugev metallredel, aga liikus pisut auguäärel. Mann valis aga kohe järgmise atraktsiooni, nööriga okstest kokku klopsitud puitredeli, mis viis kõrgele puu otsa sinna ehitatud vaateonni juurde. Ütles, et see redel näib talle palju turvalisem :). Proua, kes seal töötas, oli ise maia ja rääkis ka maiade keelt. Õpetas meile, et aitäh maiade keeles on Jun bo´otik! Kui ma nüüd netist maiakeelseid fraase vaatan, siis sellist ma küll kuskult ei leia. Igaks juhuks ma seda ei kasuta, mine tea mis nalja tädi meiega tegi :).
 |
| Mina ja mu lemmik |
 |
| Vaade "munamäelt" |
 |
| Altar metsajumalale, selle taga auk |
 |
| Laskun maa sisse |
 |
| Mann eelistab kõrguseid sügavustele :) |
 |
| Vot selline svammi moodi maapind on siin |
 |
| Selle kaktuse viljades peituvatest väikestest seemnetest peaks saama kortsudevastast kaktuseseemne õli :) |
Ja lõpuks peale Munamäe ületamist jõudsimegi Uxmali. Meie suureks rõõmuks polnud seal ühtegi turismibussi ja peale meie olid jäänud vaid üksikud uitajad. Kohe sisenemisel kõrgus järsku meie ees 35m kõrgune maagiku püramiid või siis päkapiku püramiid. Selle otsa ronida ei tohi. Selle taga on lindude palee ja nunnade maja ja vasakule jääb peapüramiid, mis on umbes sama kõrge, kui maagiku oma ja selle otsa sai ronida ka. Mina olin all pildistaja ja Henri lastega ronis sinna üles ja mina all sain miljon minisüdamerabandust, sest see asi on ikka väga järsk ja kukkumine oleks väga pikk. Henri istus seal üleval Emmyga ja küsis siis, et mis sa siis arvad, mis need maiad mõtlesid, kui nad siit ülevalt kaugele vaatasid. Emmy mõtles natuke ja vastas: "äkki nad mõtlesid, et võiks ümbermaailmareisile minna!" :). Mine tea, võibolla mõtlesidki! Aga siis on veel olemas lõuna-püramiid ja palliplats ja kilpkonnade tempel (kuna vesi ja selle puudumine oli üks maiade põhiprobleeme ja kuna kilpkonnad olid veega otseselt seotud, siis peeti neist väga lugu) ja valitsejamaja. Siin on hästi kuiv, aga maapind on poorne nagu svamm (see vist oli seetõttu, et siia kukkus kunagi ammu üks hiiglaslik 10 km läbimõõduga asteroid ja siin on maailma suurimaid, täpsemalt vist kolmas suuruselt, asteroidi kraatreid läbimõõduga 180km) ja see tegi maapinna poorseks. Maa alla tekkisid koopad ja cenoted ja neisse siis vihmavesi koguneb. Aga see selleks, Uxmalist rääkides, siis tegelikult on ümbritsevas metsas neid püramiide, mida pole ära puhastatud veel ja veel. Näiteks Uxmali päkapiku vanaema püramiid ja falloste püramiid jne. Mina olin varem pidevalt arvanud, et Mehhiko on selline maa, kus iguaanid on iga nurga peal :). Seni polnud see nii olnud, aga vot Uxmalis oli tõepoolest nii. Oli selliseid suurte sisalike moodi ja oli ka sakilise "seljauimega". Veel oli imeilusaid värvilisi linde. Uxmalis oli loomulikult ka veid maiade püha puid, mille nimi on Ceiba või Katok. Hästi suured, praegu ilma lehtedeta, aga avokaado moodi viljadega, eesti keeles harilik kapokipuu. VIljad süüa ei kõlbavat, aga neid kasutati meditsiinis. Huvitav on veel see, et kui selle puu tüvele koputada, siis see kumiseb nagu oleks tühi. Aga äkki ongi? Kuna ma olin just kuulnud, et see on püha puu, siis ma ütlesin kõigile, et seda puud tuleks kallistada. Pärast lugesin, et õigesti tegime, sest maiad usuvad, et need puud ühendab kosmose, maa ja allmaailma energiaid ja neis elavad jumalad. Aga
Uxmali päkapiku kohta käib legend, millest on väga erinevaid versioone. Lugesin neist mitu läbi ja püüan nüüd kokkuvõtte teha - sealkandis elas kord üks vana naine, või pigem nõid, kes ei saanud lapsi, aga kangesti tahtis saada. Ühel päeval leidis ta muna ja hakkas selle eest hoolitema. Ja ühel teisel heal päeval koorus sealt lapsuke. Lapsuke oli muidu nagu laps ikka, aga mingil põhjusel jäigi ta päkapiku suuruseks. Aga ema ütles talle, et temast saab kuningas. Et mingu ta kuninga juurde ja öelgu, et andku kuningas mistahes ülesande, tema teeb selle ära. Kuningas hakkas muudkui ülesandeid jagama ja nõiast ema abiga täitis päkapikk need kõik. Eelviimane ülesanne oli olnud ühe ööga kõrgeima püramiidi ehitamine ja ka see oli hommikuks olemas (seesama maagiku püramiid). Viimane ülesanne oli olnud see, et kuningas ja päkapikk loobivad üksteist ühe siinse kõvast viljast tehtud palliga. Nõiast ema oli päkapikule tortilla pähe pannud ja öelnud, et mine loobi aga. Kuninga visatud hoop ei teinudki päkapikule midagi, päkapiku oma aga tappis kuninga. Ja nii saigi kõikvõimas päkapikk kuningaks. Edasi rääkis legend, et ta oli hiiglamahea kuningas, mis tõi Uxmali õitsengu, aga mõned räägivad, et lõpuks oli ta ahneks ja kurjaks läinud, mis tõi kaasa Uxmali langemise :). Vot selline muinasjutt siis!
 |
| Meie väiksed plikad ja suur Maagiku püramiid Uxmalis |
 |
| Püha ceiba puu |
 |
| Fallosed, mis on kokku kogutud Uxmali territooriumilt. Falloste templi juurde ei saanud või oli see hävinud, aga seal olevat fallose kujudel olnud ka praktiline otstarve - need juhtisid vihmavett katuselt alla. |
 |
| Sellised sõbrad siblisid ringi |
 |
| Leia filosofeerivad Henri ja Emmy ja veidi kõrgemal vehkiv Mann |
 |
| hirrrrrmus vaatepilt altpoolt |
 |
| Emmy seletab Henrile, mis ta asjadest arvab |
 |
| Mann teeb keka tundi |
 |
| Leia pildilt elusolend |
Laupäeva veetsime koos kohalike mehiklannade Patricia ja Marilouga. Remixto kaudu saime nemad endale teejuhiks, et koos turul kolada ja seejärel ise kohalikke toite valmistada. Lapsed jäid koju, mis tegi turulkäigu iseenesest palju mugavamaks ja kohalikega seal ringi kolada, muudkui küsimusi küsida, oli ikka ka hoopis teine tera. Näiteks leidsime turult ühe huvitava kohaliku ravimtaime, mille nimi on sutup. Seda kasutavat kohalikud selleks, et lapsed õigesti rääkima hakkaksid. Tegema ei pea muud, kui panema sutupi lapsele suhu ja seda paremale poole pöörama suus ja seda tuleb korrata üheksal järjestikusel päeval. :) Ja kodus tegime laimiga kanasuppi, suitsutatud banaanilehes küpsetatud sealiha cochinita pibili, tegime ise tortillasid ja seejärel neist salbutesid (praetud tortillad erievate katetega) ja siis veel magusaks Napoli juustu, mis pole üldse juust, vaid karamelliga ahjudessert. Sellest kõigest kirjutan täpsemalt kunagi Umami blogis, sest topelt ei jõua :).
 |
| Veidi tšillisid |
 |
| Sellelt donalt saab parimat masat ehk maisitainast tortillade jaoks |
 |
| Need hiiglaslikud tükid on chicharron ehk sügavpraetud krõbe seanahk. |
 |
| 40cm pikad Mehhiko kaneeli koored |
 |
| Laupäevahommikune turumöll |
 |
| Nende ümmarguste asjadega vist Uxmali päkapikk ja kuningas üksteist loopisidki. Nüüd kasutatavat piklikke joogianumaks ja ümaraid tortillade hoidmiseks (peale lõigatakse auk, millest saab kaas) |
 |
| Selline kurvi moodi sutub pidavat lapsed õigesti rääkima panema |
 |
| Dona Patricia valmistab kooki |
 |
| Kõik pajad on tulel, parajasti käib kaheksajala keetmine ceviche jaoks |
 |
| Imeline cochinita pibil ja habanero kõrvale hammustamiseks (ettevaatust, seemned ja keskel asuvad veenid on ülitulised, tšilli "tiivaosa" on väga maitsev näksida |
Pühapäeval käisime veel keskväljakul üritusel nimega Merida en Domingo ehk Pühapäev Meridas. Eelmine kord vist mainisin seda, et kesklinna pannakse pühapäevaks autodele kinni ja hommikust õhtuni müüakse keskpargis nänni ja snäkke ja muusika mängib ja kohalikud on ilusti riides ja tulevad patseerima. Henri ja Mann olid juba mõnda aega igatsenud churroseid (need on sellised krõbedad piklikud magusad saiatorud, mis kastetakse šokolaadi sisse, pärit Hispaaniast) ja seal müüdi neid iga nurga peal. Üldse müüdi seal kõike praetut - tšipse kartulist ja jahubanaanist, viinereid ja churrost, siinset traditsioonilist rullis vahvlit marquesitat, mille vahele läheb nii šokolaad kui Edami juust. Tegime tiiru, oli mõnus paras õhtune ilm, istusime korraks katedraali jumalateenistustele maha. Väljast nii uhke kiril oli seest üsna tagasihoidlik, sarnanes rohkem meie luteri kirikutele kui Lääne-Euroopa katoliku omadele. Selline armas pühapäevane traditsioon siin linnas siis.
 |
| Pühapäev Merida keskväljakul |
 |
| Ja pühapäevased toidud - churrosed ja soola ning laimiga jahubanaani tšipsid |
Vot nii. Selle nädala plaanis on cenotedes ujumine, meile lubab mitu päeva kuni 36 kraadi, seega ujumine on hea plaan. Lisaks tahaks ka oma nö koduranna Progreso üle vaadata.
Teile aga ilusat talveilma ja palju päikest!
Hasta luego!
Kommentaarid
Tänud päikese saatmise eest! On täitsa olemas, aga paraku ka miinus 15 kraadi.
Püramiidid on tõesti suured. Üles ma läheksin küll, aga allatulek võib veel hirmsam olla.
Lõpuks sain aru, mida see facienda endast õieti kujutab. Väga võimas värk!
Vaatasin turu pildi pealt, et sa oled ikka kõvasti kasvanud. Kuule, seda taime võiks ju Emmi peal katsetada, äkki hakkab R tähte ütlema? Huvitav, kas Eestis ka selline teenus on, et saab koju koka tellida?
Päikselised tervitused teile kõigile!
Kahupea
Ma esialgu mõtlesin, et mismõttes mina kasvanud, et kas ma olen Sinu meelest juurde võtnud :), aga siis sain aru küll, millest jutt - kohalikud on ise ka nagu Uxmali päkapikud!
Sutupi osas mõtlesin ka, et peaks proovima Emmy peal. Kui veel peale satun, siis testime ära need maiade tarkused.
Eestis saab kokka koju tellida küll. Kas tahad otsin Sulle mõne? :)
Tuhat tervitust, Juc ja co
Eva T, tore teist kuulda. Sisalikud on tegelikult toredad, nad jooksevad minema, kui me läheneme, seega hirmus pole üldse. Aitäh päevitust kiitmast, nüüd ma olen vist kaks korda pruunim juba kui sel kaktuse pildil :). Kodu on sama ilus nagu piltidel või siis veelgi ilusam. Samas alati on ikka midagi, mida saaks paremini. Näiteks võiks olla nii toas kui õues hästi mugavad diivanid (see on meie põhiprobleem igal aastal, et soojal maal pole inimestel mugavaid diivaneid :) ja valgustust on ka meie jaoks vähe toas. Basseinivesi võiks ka soojem olla. Aga muidu - köök on super, asukoht super, väga mugavad voodid, kvaliteetsed linad jne. Isegi koristaja käib korra nädalas. Kõige ilusamad rannapildid on esimeses postituses Cancunis. Siin on ilus sinine, aga eile oli tuul hunniku adrut randa toonud või vähemalt mingit sarnast vetikat, see ei olnud väga ilus. Selle eest anti rannal hästi süüa. :) Põhjalikumad söögijutud jätan Umami blogi jaoks, eks sa kiika siis vahepeal sinna ka. Sellest laupäevasest kokkamisest plaanin pikema loo teha. Merida on Mehhiko kõige turvalisem linn, siin on tõesti mõnus isegi ööpimedas ringi kolada. Kui lapsed üksi koju jäävad, siis on neil sunniviisiline multikavaatamine ja õuemineku keeld :). Ma ei taha, et Mann Emmy eest vastutaks basseini ääres. Ega me pikalt muidugi ei ole ka kuskil. Kallistame vastu, Juc ja co
Nii vahva lugu! Olude sunnil lugesin lugu mitu päeva, mis oligi mõnus, sest siis jagus seda mõnu pikemaks :)
Ma ikka ei saa kiitmata jätta neid kohalikke rahvariideid! Küll on kaunid! Lillemustrid meenutavad natuke meie Muhu mustrit.
Püramiidid on tõesti hirmus kõrged! Mul hakkas juba pilti vaadates pea ringi käima :) Filosoof-Emmy on ikka maru laheda jutuga!
Churrod on Hispaanias ka väga popid. Mulle meenutavad need pontšikuid. See šokolaad aga, kuhu sisse neid kastetakse, on vähemalt Hispaanias küll täpselt nagu veidi vedel kakaokissel. Kas seal on samasugune?
Kas seal siis need chilli kastmed on nii vänged nagu teid hoiatati enne reisi? Kas mingeid põnevaid puuvilju ka maitsnud olete?
Mulle meenus, et esimeses postituses küsisid Tallinna kohviku kohta, kus on põdrasarved. Just täna jalutasin mööda sellisest kohast nagu Trofe. Kas see võib äkki see olla? http://www.meritonhotels.com/et/oldtown-garden/meriton-old-town-garden-hotelli-restoranid/restoran-trofe/
Tuhat tervitust kõigile!
Eva-U
Tõesti ilusad rahvariided ja ma alati imetlen, kui ilusti valgena nad suudavad neid hoida. Mustrid on tõesti Muhu moodi.
Püramiidid on hirmus kõrged ja eriti ebameeldivalt järsud.
Churrosid oskavad nad teha, aga kastmena kipuvad mingeid vastikuid poekastmeid kasutama. Parem on üldse ilma. Ma plaanin Umamisse retsepti teha, meil on ju müügil hispaanlaste tehtud paks Azteekide šokolaadikjook, vaat see sobib churrostele hästi.
Tšillikastmed on nii ja naa. Küsime alati üle, kas on picante või ei :). Kaks korda olen keele ära kõrvetanud, lihtsalt keeleotsaga proovides. Mõlemad korrad on aidanud jäätüki suus hoidmine pikema aja jooksul. Puuviljadest on kõige parem olnud ciruela, mis on tikri moodi hästi hapu krõmpsuv mari. Muud head pole leidnud :)
See Trofe võiks olla see koht küll äkki, kus see Laura kohvi jõi, mine sa tea :) Mulle nagu meenus, et kuskil pidi mingi klaas olema, mille all oli midagi näha ja kuskil põdra nahk, aga äkki olid need hoopis põdra sarved, mis seal laes on :).
Tuhat tervitust teile, Juc ja co