Maa-alused cenoted, maapealsed rannad ja veidi ajalugu lisaks
Hei sõbrad! Sissejuhatuseks soovime teile hiiglatoredat sõbrapäeva, oleme väga rõõmsad, et te meil olemas olete! Seekord kutsume teid endaga koos maa-alusesse cenotesse ujuma, natuke randa ja natuke muuseumisse kah!
Nüüd tuleb üks kaootiline jutt, sest see ongi kuidagi üks kaootiline nädal olnud. Täiesti mõnusalt programmivaba ja chill, oleme lõpuks sisse elanud ja tunneme, et oleme kohal. Ei pea isegi ütlema, et see on hea tunne. Kui on isu olnud, siis oleme väljasõidul käinud, kui isu pole olnud või on päike liiga ahvatlevalt meie basseinile paistnud, siis ei ole kuhugi läinud. Meil on väga tervislik päiksevõtusüsteem. Nimelt paistab päike meie aeda mõned tunnis päevas ja selle aja veedame enamasti päikse käes, lapsed muidugi vees, va veehullud. Enne seda jõuab mitu tundi tööd teha ja siis on paras aeg paus teha. Seejärel käime enamasti kuskil kolamas ja õhtul teeme veel paar tundi tööasju. Selline mõnus rutiin välja kujunenud. Mann õpib ka hommikul enamus ära ja kui veel midagi teha jääb, siis jätkab õhtupoolikul. Emmyl on vabakava, natuke multikaid, natuke superstaari mängimist, natuke erinevate vägedega superkangelaste mängimist, natuke vees hulpimist, mõned esinemised ja mida kõike veel. Mina ei tea, kuidas see sisse elamine ja ajavahega harjumine meil kõigil nii vaevaliselt läks, aga no läks. Kunagi varem pole nii olnud. Ise mõtlesime, et päris hull, kui tuleks 10 päevasele puhkusereisile, siis ei jõuakski veel sisse elada kui juba olekski puhkus läbi ja kodus tagasi :). Oma koju oleme ka rohkem nüüd sisse elanud, oleme põhiliselt õues, sest toas jõuab Eestis ka olla. Uskumatul kombel on siin ligi miljoni elanikuga linna südames õhtuti ja öösiti täiesti vaikne, hommikul laulavad erinevad linnud oma eksootilisi viisikesi, päeva tänavamüra jõuab samuti ainult esimestesse ruumidesse, seega ei saa arugi, et teisel pool maja käib vilgas tegutsemine. Paar korda on kolibrid meid külastanud, lennanud meie basseini kohale, korraks seisma õhus jäänud ja taaskord minema tuisanud. Üks päeva jalutas üks suur sisalik või iguaan mööda meie aiamüüri rahulikult naabrite juurde. Aegajalt potsatavad üheltpoolt naabrite mameyd (oranž puuvili, mis on siin väga pop ja tähtis, aga meile ei maitsenud) või teiselt poolt apelsinid kolinal alla. Kui aednik lõikab naabriaia laimi oksi tagasi, et need meie juurde ei ulatuks, siis jäävad temast maha tõeliselt aromaatsed lehekesed, mida mulle meeldib katki teha ja endale lõhnaõli asemel nahale määrida. Ma nimelt ei kannata üldse mitte mingisuguseid sünteetilisi lõhnasid, isegi mu parfüüm on mandarini ja basiiliku eeterlikest õlidest (Guerlainil on selline sari Aqua Allegoria, kui kedagi huvitab, seal on veel häid naturaalseid lõhnasid :).
Aga eelmisel nädalal, pärast seda kui olin teile kirjutanud flamingodest ja püramiididest, käisime oma kõige lähemas rannas ära. Selleks on Progreso rand. Progresosse viib siit joonsirge tee, millel on mõlemas suunas 4 rida. Mis nii viga kruiisida, suts ja oledki kohal. :) Progreso on see koht, kuhu siinsed mehhiklased suvel kuuma eest peitu poevad. Siis pidid kõik kohalikud seal olema. Praegu saavad huvilised nende suvilaid endale hea hinna eest rentida. Kuna seal palju rahvast ei ole praegu, siis sobiks see hästi mõnele kirjanikule või maalikunstnikule, kes tahaks kuulata merekohinat, puude sahinat, lindude laulu ja mõtiskleda ja luua. Päeval randuvad Progresos suured kruiisilaevad, seega päevasel ajal seal ikka rahvast täiesti on ja restoranid on töös ja äri käib. Ma lugesin enne siiatulekut raamatut kuulsa Mehhiko maalikunstniku Frida Kahlo elust ja see algas olukorra kirjeldusega revolutsioonieelsest ajast mil Mehhikos õitsesid haciendad. Progreso oma oli tänu sisalile eriti grandioosne olnud, maid oli sellel piiritult, lastele telliti Euroopast hoidjad ja õpetajad ning uskumatul kombel oli osa pesu lausa Pariisi pesemisse saadetud :). See tundub ulme, kui arvestada kui pikalt need hilbud edasi-tagasi laevaga loksusid. Ühesõnaga Progreso oli tähtis sadam sisali ekspordiks. Kruiisijate ja kauba paremaks teenindamiseks valmis 1989. aastal seal maailma pikim sadamakai, mis on lausa 6,5km pikk. Kruiisilaevade tõttu arvasid kõik, et me tahaks dollarites nendega asju ajada ja see ajas kõik arvutused sassi. Rannal tegid tädid massaaži, meie massaažihullud Henri ja Mann proovisid ära, ilma igasuguste ootusteta, sest olime ju eelmised 2 talve massaažimekades Tais ja Balil olnud. Vastas olematutele ootustele :). Vesi oli imeilus sinine, aga vee ja meie vahel laius lai vetikariba ja tuul oli nii kõva, et vahepeal oli nagu lausa külmavõitu, kuigi õues oli 36 kraadi sooja. Seega ujumise mõttes polnud just suurepärane, aga ilm oli ilus ja mõnus oli olla ja lisaks saime parimaid mereande, mis seni siin õnnestunud saada on. Crabsteri nimelises rannarestoranis, millelt me ka oma rannalesila saime vastutasuks söögi ja joogi tellimise eest, saime ülihead õrnalt vürtsist kaheksajalga, kookoshelbe paneeringus suuri krevette ananassitšatniga ja täiesti imelist tuuni carpacciot. Need juba iseenesest tegid päeva kordaläinuks :). Tagasiteel peatusime veel ühes ilusas Haciendas. See oli täitsa mittemidagiütleva külakese keskel, nimeks Xcanatun. Oli tõeliselt uhke ja isegi natuke hubane :). Sellest oli tehtud 5 tärni hotell, milles öö maksis oma 300 eurot. Ma selle raha eest ei tahaks seal ööbida isiklikult. Restoran oli küll väga kutsuv, mine tea, äkki käime isegi ära. Kahjuks oli kell juba palju ja seetõttu polnud kedagi meile hacienda territooriumil tuuri tegemas. Siin kukub kell kell 17. Siis kõik sulgub, isegi muuseumid, mis on väga kummaline, sest kuidas peaksid inimesed töö ajal muuseumis käima :). Suured kaubanduskeskused muidugi on lahti hilisõhtuni nagu meilgi.
Siis ühel päeval otsustasime teha oma esimese cenote-supluse. Cenoted on need maagilised maa-alused mageveejärvekesed, milles käimata ei saa Yucatani reisil kohe kuidagi jätta. Neid on selliseid päris maa-aluseid, kuhu peab päris läbi augu ronima ja on ka päris maapealseid, mis meenutavad pigem järve. Meile soovitati, et palju ilusaid cenotesid on Cuzama kandis ja sinna me oma autonina pöörasimegi. Maiad muide uskusid, et cenoted on nende ühendus teispoolsusega, allmaailmaga või kuidas seda nimetadagi. Seetõttu viisid nad cenotedesse andameid ja neist on palju huvitavaid leide leitud. Poolel teel sõitsime läbi mingist pealtnäha suvalisest külast, mille keskväljaku kõrval kõrgus täiesti arvestatav püramiid. :) Päris naljakas, et need siin nii tavalised on. Küla nimeks oli Acanceh ja pärast veebis surfates tundus, et päris suvaline see siiski ei ole, just arheoloogilises mõttes. Ja siis kui Cuzama lähedale jõudsime, siis hakkasid silma paistma väiksed sildid siin ja seal cenotede nimedega. Otsustasime, et kellegi käsitsi kirjutatud papitüki peale me teelt kõrvale ei keera, aga kui suunda näitas esimene päris ametlik cenote-viit, siis selle suunas me edasi ka liikusime. Tee läks aina kitsamaks ja konarlikumaks ja mina muidugi arvasin, et äkki otsiks midagi tsiviliseeritumat. Henri arvas, et kui me juba nii kaugele oleme sõitnud, siis võiks selle siiski üle vaadata. Kui me olime seda kink-könkadi teed juba minu meelest terve igaviku sõitud, siis näitas teeviit, et ainult 2km on veel jäänud. Arvestades meie tempot tundus see mulle väga pikk maa :). Möödusime vanadest kiviaedadest, mis, nagu ma nüüd hiljem lugesin, kuulusid mingile kunagisele haciendale, nagu siin kõik vist :). Igatahes jõudsime mõne aja pärast oma lõbusa seltskonnaga Paraiso papakal nimelisse cenotesse kohale. Peale meie ei olnud seal, üllatus-üllatus, mitte kedagi. Meid võtsid vastu üks proua ja härra, kes palusid meil oma nimed raamatusse kirja panna. Sealt tuli väja, et olime selle päeva ainukesed külastajad, aga eelmisel päeval oli seal üks seltskond siiski käinud. Cenote oli külastajatele vähem kui aasta eest avatud, sinna oli valmis ehitatud isegi kohvik ja terve rida piletiputkasid, korralikud vetsud, riideruumid, duširuumid. Ilmselgelt need kõik suurt kasutust enne tee-ehitust ei leia. Aga meile sobis see hästi. See tähendas seda, et härra võttis istet mäenõlval ja haaras kätte peeglid, millega ta asus suunama päiksevalgust cenotesse viivast koopasuust sisse, lihtsalt meie jaoks, et me ikka näeksime, milline ilus sinine vesi seal on. Ja no tõesti on. Nii puhas ja läbipaistev et kohe raske uskuda. Proua tuli meid saatma, oli nii rahul meie sulistamist vaadates. Vesi oli soe ka veel pealekauba. Seega täiesti privaat-tuur keset sügavat metsa asuvas koopas. Kas pole eriline elamus! Peale metsast välja jõudmist, tagasitee tundub alati kordi lühem, võtsime veel suuna nende põhiliste Cuzama cenotede poole. Stardipaika jõudes tuli välja, et cenotesse saab ainult mööda kitsaid rööpaid sõitvas puust kastis, mida veab hobune. See tuli endale rentida. Aga kuna kell oli siiski juba 16 läbi ja teatavasti kl 17 kell kukub, siis olid hobused juba koduteel. Üks mees lubas meid ära viia, aga ta ütles, et tuleb 9 km sõita. Puukastis. Pealegi polnud meil õrna aimu, kas 9km pärast ootab meid ees pisike auk maas või midagi tõeliselt ägedat. Lõpuks otsustasime, et saime oma cenote-elamuse kätte ja ei hakka seekord puukastis sõitma niimoodi õhtul hilja :).
Ühel teisel päeval otsustasime ühe pooleli jäänud asja lõpuni viia ja käia ära Montes Molina majamuuseumis uhkel Montejo tänaval. Sellest majast oli paar postitust tagasi juba juttu, kes tahab seda uhket maja väljast näha, siis seal on paar pilti :). Seal on kõik täpselt nii nagu selle pere kodus oli olnud 100 aasta eest. Maja on tänaseni sama pere käes ja praegune majaomanik on 84-aastane proua, kes elab põhiliselt Mexico Citys, aga kui ta Meridas käimas on, nagu nt praegu, siis ööbib ta alati oma perekonnakodus. Mulle endale tundus, et ma küll ei tahaks muuseumis elada. Lähed õhtul magama, võtad oma toa eest selle keti ära, et siseneda ei või, laotad muuseumieksponaadist voodile linad ja heidad magama. Veider ja elutu kuidagi. Aga tegelikult rääkis giid, et paljud siinsed inimesed magavad tänase päevani mitte voodis vaid võrkkiiges. Me oleme tõesti linnas jalutades üle uste kiigates näinud, et inimesed lesivad võrkkiikedes. Mõtlesime, et need on lihtsalt chillimiseks, aga tuleb välja, et need asendavad voodit. Olevat palju vähem palav! :) Siin müüakse naturaalsest sisalist võrkkiikesid, need võivad tõesti palaval ööl mõnusad olla. Saame ise ka ära proovida, ostsime Progresost endalegi ühe vanapapi käest sisalist võrkkiige suveniiriks koju kaasa. Aga majamuuseum... oli ikka igasugust põnevat kraami täis, nikerdatud puitmööbel Itaaliast, lauahõbe Prantsusmaalt, mingi kaasaskantav töölaud Hispaaniast, portselan Jaapanist ja Hiinast jne jne. Pidi ikka seda rahakest voolama. Lapsi oli neil vist 5 ja parimail aastail töötas nende pere heaks seal lausa 50 teenijat. Kolasime siis koos giidiga läbi magamistubade, töötubade, söögitubade, kuni teenijate ruumide ja köögini välja. Oli täitsa põnev. Sellisesse nikerdatud elamisse ise küll elama ei tahaks minna, aga kui see uhke maja moodsalt ja mugavalt sisustada, siis võtaks ära :).
Muuseumide osas polnud see veel kõik. Pühapäeval käisime veel ühes. Küll me oleme sel nädalal kultuursed olnud. Siin nimelt asub maailma suurim Maiade muuseum - Gran Museo del Mundo Maya. Maja on väljast väga äge, nagu roheline niidirull. Ja maja on suur. Väljapanek pole pooltki nii suur. Seega eelkõige on see suurim muuseum vist maja poolest. Aga sisu poolest oli täitsa paras, sai palju teada ja näha, aga palju rohkem poleks ka viitsinud. Arutasime pärast, et mis kellelegi kõige huvitavam tundus. Emmyle meeldis, et osa väljapanekut oli maa sees, kaetud klaasiga, et sellel sai ise uudistades peal seista. Mannile meeldisid igasugused luukered, küll iidsete inimeste omad, küll sauruste omad. Siin olid väga huvitavad sauruste luukered, lindude eellased, neil olid tiivad, aga poole tiiva peal, seal kus võiks nagu küünarnukk olla, oli ka käpp. Creepy! :) Arvatakse, et nad surid siin kõik välja seoses selle Chixculubi asteroidi maale kukkumisega. Henri meelest oli huvitav see, et alles aastal 1901. aastal suruti lõplikult maiade vastupanu maha vallutajate poolt ja minu meelest see, et maiade jaoks oli väga tähtis asi roheline rist. See näeb välja täpselt nagu ristiusu rist, aga see on rohelist värvi. Sisserännanud kristlased arvasid, et see on hea märk, et neil on juba midagi kristlusega ühist, aga tegelikult polnud see üldse nii. See roheline rist sümboliseeris kosmose, maa ja allmaailma ühtsust. Ja seda seostavad nad ka selle püha kapokipuuga, millel on ma all sügavad juured, laiad harali oksad paralleelselt maaga ja see ulatub kõrgele kõrgele taevasse. :) Vähemalt nii ma aru said sellest asjast. Õhtul kui püüdsin Emmyt magama saada ja ütlesin, et Sina võiksid ka ikka magama jääda, et mis sa ikka teed kui me kõik magame, siis ütles tema, et sellest pole midagi, kui tema üksi ärkvel on, et tema mõtleb seni siis nende maiade peale! :)
Tuhat tervitust ja ikka palju päikest!
Nüüd tuleb üks kaootiline jutt, sest see ongi kuidagi üks kaootiline nädal olnud. Täiesti mõnusalt programmivaba ja chill, oleme lõpuks sisse elanud ja tunneme, et oleme kohal. Ei pea isegi ütlema, et see on hea tunne. Kui on isu olnud, siis oleme väljasõidul käinud, kui isu pole olnud või on päike liiga ahvatlevalt meie basseinile paistnud, siis ei ole kuhugi läinud. Meil on väga tervislik päiksevõtusüsteem. Nimelt paistab päike meie aeda mõned tunnis päevas ja selle aja veedame enamasti päikse käes, lapsed muidugi vees, va veehullud. Enne seda jõuab mitu tundi tööd teha ja siis on paras aeg paus teha. Seejärel käime enamasti kuskil kolamas ja õhtul teeme veel paar tundi tööasju. Selline mõnus rutiin välja kujunenud. Mann õpib ka hommikul enamus ära ja kui veel midagi teha jääb, siis jätkab õhtupoolikul. Emmyl on vabakava, natuke multikaid, natuke superstaari mängimist, natuke erinevate vägedega superkangelaste mängimist, natuke vees hulpimist, mõned esinemised ja mida kõike veel. Mina ei tea, kuidas see sisse elamine ja ajavahega harjumine meil kõigil nii vaevaliselt läks, aga no läks. Kunagi varem pole nii olnud. Ise mõtlesime, et päris hull, kui tuleks 10 päevasele puhkusereisile, siis ei jõuakski veel sisse elada kui juba olekski puhkus läbi ja kodus tagasi :). Oma koju oleme ka rohkem nüüd sisse elanud, oleme põhiliselt õues, sest toas jõuab Eestis ka olla. Uskumatul kombel on siin ligi miljoni elanikuga linna südames õhtuti ja öösiti täiesti vaikne, hommikul laulavad erinevad linnud oma eksootilisi viisikesi, päeva tänavamüra jõuab samuti ainult esimestesse ruumidesse, seega ei saa arugi, et teisel pool maja käib vilgas tegutsemine. Paar korda on kolibrid meid külastanud, lennanud meie basseini kohale, korraks seisma õhus jäänud ja taaskord minema tuisanud. Üks päeva jalutas üks suur sisalik või iguaan mööda meie aiamüüri rahulikult naabrite juurde. Aegajalt potsatavad üheltpoolt naabrite mameyd (oranž puuvili, mis on siin väga pop ja tähtis, aga meile ei maitsenud) või teiselt poolt apelsinid kolinal alla. Kui aednik lõikab naabriaia laimi oksi tagasi, et need meie juurde ei ulatuks, siis jäävad temast maha tõeliselt aromaatsed lehekesed, mida mulle meeldib katki teha ja endale lõhnaõli asemel nahale määrida. Ma nimelt ei kannata üldse mitte mingisuguseid sünteetilisi lõhnasid, isegi mu parfüüm on mandarini ja basiiliku eeterlikest õlidest (Guerlainil on selline sari Aqua Allegoria, kui kedagi huvitab, seal on veel häid naturaalseid lõhnasid :).
 |
| Minu kaks lemmikut - ei, mitte pudel, vaid bugenvillead ja kaktused :) |
 |
| Autoaknast tabatud härra õitsva aia taustal. |
Aga eelmisel nädalal, pärast seda kui olin teile kirjutanud flamingodest ja püramiididest, käisime oma kõige lähemas rannas ära. Selleks on Progreso rand. Progresosse viib siit joonsirge tee, millel on mõlemas suunas 4 rida. Mis nii viga kruiisida, suts ja oledki kohal. :) Progreso on see koht, kuhu siinsed mehhiklased suvel kuuma eest peitu poevad. Siis pidid kõik kohalikud seal olema. Praegu saavad huvilised nende suvilaid endale hea hinna eest rentida. Kuna seal palju rahvast ei ole praegu, siis sobiks see hästi mõnele kirjanikule või maalikunstnikule, kes tahaks kuulata merekohinat, puude sahinat, lindude laulu ja mõtiskleda ja luua. Päeval randuvad Progresos suured kruiisilaevad, seega päevasel ajal seal ikka rahvast täiesti on ja restoranid on töös ja äri käib. Ma lugesin enne siiatulekut raamatut kuulsa Mehhiko maalikunstniku Frida Kahlo elust ja see algas olukorra kirjeldusega revolutsioonieelsest ajast mil Mehhikos õitsesid haciendad. Progreso oma oli tänu sisalile eriti grandioosne olnud, maid oli sellel piiritult, lastele telliti Euroopast hoidjad ja õpetajad ning uskumatul kombel oli osa pesu lausa Pariisi pesemisse saadetud :). See tundub ulme, kui arvestada kui pikalt need hilbud edasi-tagasi laevaga loksusid. Ühesõnaga Progreso oli tähtis sadam sisali ekspordiks. Kruiisijate ja kauba paremaks teenindamiseks valmis 1989. aastal seal maailma pikim sadamakai, mis on lausa 6,5km pikk. Kruiisilaevade tõttu arvasid kõik, et me tahaks dollarites nendega asju ajada ja see ajas kõik arvutused sassi. Rannal tegid tädid massaaži, meie massaažihullud Henri ja Mann proovisid ära, ilma igasuguste ootusteta, sest olime ju eelmised 2 talve massaažimekades Tais ja Balil olnud. Vastas olematutele ootustele :). Vesi oli imeilus sinine, aga vee ja meie vahel laius lai vetikariba ja tuul oli nii kõva, et vahepeal oli nagu lausa külmavõitu, kuigi õues oli 36 kraadi sooja. Seega ujumise mõttes polnud just suurepärane, aga ilm oli ilus ja mõnus oli olla ja lisaks saime parimaid mereande, mis seni siin õnnestunud saada on. Crabsteri nimelises rannarestoranis, millelt me ka oma rannalesila saime vastutasuks söögi ja joogi tellimise eest, saime ülihead õrnalt vürtsist kaheksajalga, kookoshelbe paneeringus suuri krevette ananassitšatniga ja täiesti imelist tuuni carpacciot. Need juba iseenesest tegid päeva kordaläinuks :). Tagasiteel peatusime veel ühes ilusas Haciendas. See oli täitsa mittemidagiütleva külakese keskel, nimeks Xcanatun. Oli tõeliselt uhke ja isegi natuke hubane :). Sellest oli tehtud 5 tärni hotell, milles öö maksis oma 300 eurot. Ma selle raha eest ei tahaks seal ööbida isiklikult. Restoran oli küll väga kutsuv, mine tea, äkki käime isegi ära. Kahjuks oli kell juba palju ja seetõttu polnud kedagi meile hacienda territooriumil tuuri tegemas. Siin kukub kell kell 17. Siis kõik sulgub, isegi muuseumid, mis on väga kummaline, sest kuidas peaksid inimesed töö ajal muuseumis käima :). Suured kaubanduskeskused muidugi on lahti hilisõhtuni nagu meilgi.
 |
| Progreso massaažiputkad |
 |
| Taamal hiiglapikk sadamakai, vahelpeal sinist merd ja pruuni vetikat |
 |
| Emmy kättpidi merekarpides |
 |
| Progresos |
 |
| Tuuni carpaccio serveerimine otse laua kõrval |
 |
| Kookospaneeringud krevetid, kookospähkli sees ananassikaste |
 |
| Kaheksajalg saabus paadiga |
 |
| Xcanatuni hacienda. Mann vaatab kapokipuud, mille okste küljes on huvitavad linnupesad nagu kookonid |
Siis ühel päeval otsustasime teha oma esimese cenote-supluse. Cenoted on need maagilised maa-alused mageveejärvekesed, milles käimata ei saa Yucatani reisil kohe kuidagi jätta. Neid on selliseid päris maa-aluseid, kuhu peab päris läbi augu ronima ja on ka päris maapealseid, mis meenutavad pigem järve. Meile soovitati, et palju ilusaid cenotesid on Cuzama kandis ja sinna me oma autonina pöörasimegi. Maiad muide uskusid, et cenoted on nende ühendus teispoolsusega, allmaailmaga või kuidas seda nimetadagi. Seetõttu viisid nad cenotedesse andameid ja neist on palju huvitavaid leide leitud. Poolel teel sõitsime läbi mingist pealtnäha suvalisest külast, mille keskväljaku kõrval kõrgus täiesti arvestatav püramiid. :) Päris naljakas, et need siin nii tavalised on. Küla nimeks oli Acanceh ja pärast veebis surfates tundus, et päris suvaline see siiski ei ole, just arheoloogilises mõttes. Ja siis kui Cuzama lähedale jõudsime, siis hakkasid silma paistma väiksed sildid siin ja seal cenotede nimedega. Otsustasime, et kellegi käsitsi kirjutatud papitüki peale me teelt kõrvale ei keera, aga kui suunda näitas esimene päris ametlik cenote-viit, siis selle suunas me edasi ka liikusime. Tee läks aina kitsamaks ja konarlikumaks ja mina muidugi arvasin, et äkki otsiks midagi tsiviliseeritumat. Henri arvas, et kui me juba nii kaugele oleme sõitnud, siis võiks selle siiski üle vaadata. Kui me olime seda kink-könkadi teed juba minu meelest terve igaviku sõitud, siis näitas teeviit, et ainult 2km on veel jäänud. Arvestades meie tempot tundus see mulle väga pikk maa :). Möödusime vanadest kiviaedadest, mis, nagu ma nüüd hiljem lugesin, kuulusid mingile kunagisele haciendale, nagu siin kõik vist :). Igatahes jõudsime mõne aja pärast oma lõbusa seltskonnaga Paraiso papakal nimelisse cenotesse kohale. Peale meie ei olnud seal, üllatus-üllatus, mitte kedagi. Meid võtsid vastu üks proua ja härra, kes palusid meil oma nimed raamatusse kirja panna. Sealt tuli väja, et olime selle päeva ainukesed külastajad, aga eelmisel päeval oli seal üks seltskond siiski käinud. Cenote oli külastajatele vähem kui aasta eest avatud, sinna oli valmis ehitatud isegi kohvik ja terve rida piletiputkasid, korralikud vetsud, riideruumid, duširuumid. Ilmselgelt need kõik suurt kasutust enne tee-ehitust ei leia. Aga meile sobis see hästi. See tähendas seda, et härra võttis istet mäenõlval ja haaras kätte peeglid, millega ta asus suunama päiksevalgust cenotesse viivast koopasuust sisse, lihtsalt meie jaoks, et me ikka näeksime, milline ilus sinine vesi seal on. Ja no tõesti on. Nii puhas ja läbipaistev et kohe raske uskuda. Proua tuli meid saatma, oli nii rahul meie sulistamist vaadates. Vesi oli soe ka veel pealekauba. Seega täiesti privaat-tuur keset sügavat metsa asuvas koopas. Kas pole eriline elamus! Peale metsast välja jõudmist, tagasitee tundub alati kordi lühem, võtsime veel suuna nende põhiliste Cuzama cenotede poole. Stardipaika jõudes tuli välja, et cenotesse saab ainult mööda kitsaid rööpaid sõitvas puust kastis, mida veab hobune. See tuli endale rentida. Aga kuna kell oli siiski juba 16 läbi ja teatavasti kl 17 kell kukub, siis olid hobused juba koduteel. Üks mees lubas meid ära viia, aga ta ütles, et tuleb 9 km sõita. Puukastis. Pealegi polnud meil õrna aimu, kas 9km pärast ootab meid ees pisike auk maas või midagi tõeliselt ägedat. Lõpuks otsustasime, et saime oma cenote-elamuse kätte ja ei hakka seekord puukastis sõitma niimoodi õhtul hilja :).
 |
| Vaat sellest mustast praost peab sisse ronima, et cenoteni jõuda |
 |
| "Ukseava" |
 |
| Mann maa-aluses laguunis |
 |
| Henri hulbib soojas kristallselges vees |
 |
| Võimas värk, kas pole? |
Ühel teisel päeval otsustasime ühe pooleli jäänud asja lõpuni viia ja käia ära Montes Molina majamuuseumis uhkel Montejo tänaval. Sellest majast oli paar postitust tagasi juba juttu, kes tahab seda uhket maja väljast näha, siis seal on paar pilti :). Seal on kõik täpselt nii nagu selle pere kodus oli olnud 100 aasta eest. Maja on tänaseni sama pere käes ja praegune majaomanik on 84-aastane proua, kes elab põhiliselt Mexico Citys, aga kui ta Meridas käimas on, nagu nt praegu, siis ööbib ta alati oma perekonnakodus. Mulle endale tundus, et ma küll ei tahaks muuseumis elada. Lähed õhtul magama, võtad oma toa eest selle keti ära, et siseneda ei või, laotad muuseumieksponaadist voodile linad ja heidad magama. Veider ja elutu kuidagi. Aga tegelikult rääkis giid, et paljud siinsed inimesed magavad tänase päevani mitte voodis vaid võrkkiiges. Me oleme tõesti linnas jalutades üle uste kiigates näinud, et inimesed lesivad võrkkiikedes. Mõtlesime, et need on lihtsalt chillimiseks, aga tuleb välja, et need asendavad voodit. Olevat palju vähem palav! :) Siin müüakse naturaalsest sisalist võrkkiikesid, need võivad tõesti palaval ööl mõnusad olla. Saame ise ka ära proovida, ostsime Progresost endalegi ühe vanapapi käest sisalist võrkkiige suveniiriks koju kaasa. Aga majamuuseum... oli ikka igasugust põnevat kraami täis, nikerdatud puitmööbel Itaaliast, lauahõbe Prantsusmaalt, mingi kaasaskantav töölaud Hispaaniast, portselan Jaapanist ja Hiinast jne jne. Pidi ikka seda rahakest voolama. Lapsi oli neil vist 5 ja parimail aastail töötas nende pere heaks seal lausa 50 teenijat. Kolasime siis koos giidiga läbi magamistubade, töötubade, söögitubade, kuni teenijate ruumide ja köögini välja. Oli täitsa põnev. Sellisesse nikerdatud elamisse ise küll elama ei tahaks minna, aga kui see uhke maja moodsalt ja mugavalt sisustada, siis võtaks ära :).
 |
| Härrasrahva koridor, mis ühendab paraadust aiapoolse terrassiuksega |
 |
| Nipsasjakesi igast ilmakaarest |
 |
| Em naudib suurt aeda |
Muuseumide osas polnud see veel kõik. Pühapäeval käisime veel ühes. Küll me oleme sel nädalal kultuursed olnud. Siin nimelt asub maailma suurim Maiade muuseum - Gran Museo del Mundo Maya. Maja on väljast väga äge, nagu roheline niidirull. Ja maja on suur. Väljapanek pole pooltki nii suur. Seega eelkõige on see suurim muuseum vist maja poolest. Aga sisu poolest oli täitsa paras, sai palju teada ja näha, aga palju rohkem poleks ka viitsinud. Arutasime pärast, et mis kellelegi kõige huvitavam tundus. Emmyle meeldis, et osa väljapanekut oli maa sees, kaetud klaasiga, et sellel sai ise uudistades peal seista. Mannile meeldisid igasugused luukered, küll iidsete inimeste omad, küll sauruste omad. Siin olid väga huvitavad sauruste luukered, lindude eellased, neil olid tiivad, aga poole tiiva peal, seal kus võiks nagu küünarnukk olla, oli ka käpp. Creepy! :) Arvatakse, et nad surid siin kõik välja seoses selle Chixculubi asteroidi maale kukkumisega. Henri meelest oli huvitav see, et alles aastal 1901. aastal suruti lõplikult maiade vastupanu maha vallutajate poolt ja minu meelest see, et maiade jaoks oli väga tähtis asi roheline rist. See näeb välja täpselt nagu ristiusu rist, aga see on rohelist värvi. Sisserännanud kristlased arvasid, et see on hea märk, et neil on juba midagi kristlusega ühist, aga tegelikult polnud see üldse nii. See roheline rist sümboliseeris kosmose, maa ja allmaailma ühtsust. Ja seda seostavad nad ka selle püha kapokipuuga, millel on ma all sügavad juured, laiad harali oksad paralleelselt maaga ja see ulatub kõrgele kõrgele taevasse. :) Vähemalt nii ma aru said sellest asjast. Õhtul kui püüdsin Emmyt magama saada ja ütlesin, et Sina võiksid ka ikka magama jääda, et mis sa ikka teed kui me kõik magame, siis ütles tema, et sellest pole midagi, kui tema üksi ärkvel on, et tema mõtleb seni siis nende maiade peale! :)
Tuhat tervitust ja ikka palju päikest!
Kommentaarid
Parim kingitus sõbrapäevaks ongi selline mõnus chill reisikiri. Tore algus päevale.
Pildid on ägedad. Maaaluses järves tahaks ujuda küll, aga sisse minna on ikka üsna kõhe, - minu jaoks. Huvitav, kas neil järvedel ka mingid erilised raviomadused on?
Kuidas muuseumide piletite hinnad on?
Kõike head ja toredat!
Kahupea
Jälle nii lahe lugu! Te olete ikka vapralt eksurseerimisi ette võtnud!
Ma mõtlesin, et teie pikk sisseelamine sealsesse ellu läks nii vaevaliselt sellepärast, et te poolenisti puhkate ja poolenisti töötate ja õpite. Oleks te sinna vaid 10-päevasele puhkusele sõitnud, küll siis oleks sisseelamine ka kiiremini läinud.
Need koopatiigid on küll kiftid. Natuke jube ka see sinna sisse minek. No, et tuleb niimoodi väiksest avast sisse pugeda. 9km puukastis sõidu oleks mina ka vahele jätnud! Ei kõla just kuigi ahvatlevalt :)
Tahtsin küsida, et mis see hacienda täpselt tähendab? Mingi villa? Või mõis?
Kõik fotod on võrratud! Teil kohe on silma! Varjud on minu suured lemmikud ka! Need teevad pildid kohe kuidagi eriti eriliseks!
Tuhat kallistust!
Eva-U
Koopatiigid on jubedad jah sisse minna. Mina olen ju eriti suur koopavastane :). Algul on kohe tunne, et hingata pole midagi, aga kui juba sees oled, siis pole hullu.
Sellest, mis hacienda on, kirjutasin ühes varasemas postituses: Haciendad olid siinsed mõisad, mis tegelesid karja, põllumajanduse ja enamasti ka sisalnööri tootmisega. See viimane tegi need eriti rikkaks. Suurematel haciendadel oli uhke peahoone, valitsejamaja, masinahoone tootmiseks, eluruumid töölistele, kool, haigla, kirik, surnuaed jne.
Aitäh ka fotosid kiitmast!
Tuhat kallistust vastu, Juc ja co