Kuidas me perega Brüsselisse kolisime

Kuskil suve alguses tegi Euroopa Parlament mulle ettepaneku nende juurde tööle tulla. Arutasime asja Henriga ja otsustasime, et miks ka mitte. Oleme alati mõelnud, et võiks kunagi mõnda aega Brüsselis elada, saaks jälle oma prantsuse keelt edasi putitada, lapsed saaksid huvitavad ja arendava kogemuse, vaheldus on alati teretulnud meie pere puhul ja inspiratsioonist, mida uude kohta kolimine annab, on kindlasti kuhjaga kasu ka meie pere toiduteemades! Seega asusime asja kallale.

Kogu suve sai lisaks Umami asjadele usinalt korterit otsitud ja kilode viisi dokumente hangitud, täidetud ja postitatud. Korterid tulid turule ja kadusid sealt sama ruttu. Dokumente, mida töökoht või Eva Maria ning Emily Victoria kool nõuab, tuli aina juurde. Aga tasapisi sai enamvähem kõik õigeks ajaks tehtud.

Meie tänava hortensia

Augusti alguses käisime Henriga kahekesi kortereid vaatamas. Oli toredaid kohti, aga igaühel ikka mingi kiiks küljes, küll jama piirkond, küll kallis hind, küll selline uks, mille võid jalaga ümber lükata. Üks korter, mis nägi kinnisvarakuulutuse jubedatel fotodel pehmeltöeldes tagasihoidlik välja, aga jäi meile silma tänu oma mõistlikule hinnale ja heale asukohale, sai aga meie uueks koduks. Esimesena armusime piirkonda – rohelust täis, tõeliselt brüssellike majadega, tänav on täis minu lemmikuid hortensiapõõsaid ja kirsiks tordil ääristavad tänavat Jaapani kirsipuud. Tänavail on mõnus melu, kohvikud, restoranid jne, lähedal on nii mänguväljak kui suur toidupood. Mis sa hing veel tahta oskad. Korterisse armumine võttis rohkem aega, kuna esimesel korral uksest sisse tulles kõrgusid meie ümber eelmise üürniku kolimiskastid, tuba oli täidetud umbse toidulõhnaga ja ausaltöeldes oli kõik väga räpane. Midagi selles jäi meid siiski kummitama ja me tulime veel enne otsustamist teist korda korterit vaatama. Kaste oli vähem ja toiduhais läinud, seega oli pisut lihtsam kogu asjale perspektiivitundega läheneda ja otsus saigi tehtud. Kui augusti lõpus koos lastega saabusime, siis oli kõik veel ilusam – puhas, värvitud ja värskendatud. Tüdrukud armusid meie uude kodusse silmapilkselt samuti.

Saabusime laevaga. 24h pikkune autosõit on tehtav, aga mitte meeldiv, kui aus olla. Tegime seda viimati eelmisel aastal Horvaatias käies ja ma ei viitsi veel uuesti. Seega otsustasime, et sõidame Tartust Liepajasse (see on veidi üle 6h), sõidame laevaga Travemündesse (see on 27h) ja siis autoga edasi Brüsselisse (veel ca 6h). Stenalinesi koduleht ei ole just maailma informatiivsem ja nende kummalisest tellimuskinnitusest lugesin välja, et laevale registreerimiseks peab kohal olema Ljepajas kl 16. Seega otsustasime kl 9 Tartust sõitma asuda. Kuskil 8.30 mõtlesin, et trükin igaks juhuks laevapiletid välja ja panin mailboxi otsingusse Stenalines. Avastasin, et vahepeal oli saadetud nende poolt veel üks kiri, mille gmail oli paigutanud pakkumiste postkasti, mida ma ausaltöeldes väga ei vaata. Seal oli mingi segane jutt check-ini kellaajast ja ma otsustasin igaks juhuks helistada ja üle küsida. Süda kukkus saapasäärde, kui tädi telefonil ütles, et kl 14 lõppeb check in ja selleks ajaks peavad kõik autod laeval olema. Hirmsa kiirusega olime autos ja Läti poole teel. Mina olin üsna kindel, et 2 tundi varem me kohe kuidagi kohale ei jõua, aga Henri oli vana rahu ise. Tema ei uskunud, et laev 2 tundi enne väljasõitu kinni pannakse. Igatahes, olin sunnitud kimama nagu hullumeelne, võimalusel kiirust ületama, keegi söögi ega WC peatust ei saanud, isegi auto ei saanud kütust juurde, mis tähendas, et kui sadamasse jõudsime, kl 14.30, näitas auto, et kütust jagub veel vaid 30km tarbeks. Hullumeelne päev, nagu maratoni jooksmine. Aga Henril oli õigus, vaatamata pooletunnisele hilinemisele, saime siiski laevale.

Saksamaal sõitis Henri ja nii jõudsime umbes keskööks sõbranna Niina juurde, kes meid lahkelt esimesteks paariks ööks enda juurde võttis. Hommikul algas uus ralli. Olin kõik vajaliku Ikea epoe ostukorvi pannud, aga neil oli mingi rike epoes ja ostu ei saanud kinnitada. Kohapeal selgus, et kuna meie ostukorvis on hulgim aksessuaare, siis ei saa kaupa kätte mitte sama päeva õhtul, nagu meile telefonitsi lubati, vaid nädala pärast. See meile jällegi ei sobinud. Õnneks sattusime juhuslikult Ikeas tõeliselt superhea teenindaja peale, kes oli lahendustele orienteeritud. Ta tegi meie ostulisti kaheks – suured mööblitükid ühes, need saame kätte sama päeva õhtul, muud pudipadi teises, need kogume ise kokku poe pealt. Kohe vaatas meile vastu uus probleem – meie suured mööblitükid olid üle 500kg, mispuhul Ikea transportijad seda ise üles ei too trepist (on välise kraana variant, aga kuna meie tänaval käivad parajasti mingid kanalisatsioonitööd, siis ei saa tänavale kraanat parkida). Jälle oli poisil ka lahendus – teeme taas kaks tellimust, 500kg raskemaid asju ühes, need toob transportija üles, ülejäänu teises, need toob transportija esimesele ja meie tirime need ise teisele. Plaanisime kasutada ka Ikea pakutavat mööbli kokkupanemise teenust, aga selle järjekord oli praegu oktoobri keskpaigas ja niikaua me kohe kindlasti kastide otsas elada ei soovinud. Seega tuli see asi ise ette võtta, panustada aega ja säästa samas raha.

Ikea asjaajamised aetud, kimasime korterisse lepingut allkirjastama. See kiirkorras tehtud, kiirustasime koos omanikega kõrvaltänavasse panka. Pangaonu oli nii armas ja avas mulle tagatise konto puhtast usaldusest. Tegelikult ei oleks ta tohtinud mulle kontot enne avada, kui mul on Belgia ID kaart käes. Järjekordne näide suurepärasest teenindusest.

Meie minirõdu, tänava kanalisatsioonitööde lõppedes muutub vaade veel ilusamaks :)

Samal ajal kui me veel pangas viimaseid allkirju andsime, helistas Ikea, et esimene laar kaupa on kohal. See tassiti sisse. Vahepeal jõudsime veel toidupoes kõik vajaliku kokku osta ja sisse tassida, kui saabus teine laadung Ikea kaupa. Vinnasime selle üles, tegime kiire õhtusöögi oma uues kodus ja oligi päev möödunud. Uskumatul kombel olime ühe päevaga põhimõtteliselt sisse kolinud.

Muu on ka laabunud ilusti aga ma ei hakka seda kõike üksikasjalikult seletama. Panime kolmel õhtul kella 3ni hommikul mööblit kokku ja kokku pandud see sai. Nii Mann kui Emmy olid kõvad abilised, Mann pani nii mõnegi asja omal jõul kokku, Emmy kasutas nii trelli, kruvikeerajat kui haamrit väga oskuslikult. Jalad on meil kõigil mööbli kokkupanemisest sinikaid täis, aga sest pole midagi.

Emmy väsis kolimisest poolel teel oma tuppa

Reedeti on meie tänavaotsal armas turg, kus müüakse juustu, liha, puu- ja köögivilja, pakutakse veini, toitu jne Leidsime ühe Tai perekonna, kelle tom kha ja vokitud köögiviljad olid just nagu Tais. Korraldasime laada keskel mänguväljaku kõrval mõnusa pikniku.

Meie tänava turul

Reedesel turul võib end heast-paremast pankrotti ostelda :)

Pühapäeva õhtul käisime pikemal  jalutuskäigul ja ei jõudnud ära imestada, milline melu siinkandis pühapäeva õhtul valitses – kohvikutes polnud tühja kohta ja pargid olid peredest tulvil. Oma osa selles võis olla ka tõigal, et kl 21 õhtul oli väljas endiselt 27 kraadi sooja J.

Sel nädalal algab minu töö ja järgmisel lastel kool. Seega, kõik kõik on uus septembri kuus, nagu eestlastel on kombeks öelda. Seekord kehtib see meie puhul küll täielikult.