Hedonistid Maldiividel

Seekord kutsun teid endaga kaasa päikselistele Maldiividele. Küll on tore peale nii paljusid toidupostitusi vahelduseks jagada ka reisimuljeid. Kõik sai alguse sellest, et kuskil peale jõule tärkas minus taaskord mulle nii omane väljakannatamatu reisihimu. Henri on alati valmis mööda maailma rändama (nii uskumatult tore) ja nii ma paningi oma reisitundlad tööle.

lemmikud plumeeriad
lemmikud plumeeriad

Asusin siis usinasti lugema, millised on hetkel üldse võimalused reisimiseks ja millised neist ka võrdlemisi turvalised tunduvad. Minu sõelale jäi kolm erinevat varianti. Koroonanumbrid olid kõige kaunimad Tais ja just see oli olnud ka meie esialgne selle talve plaan (arvestamata koroonat). Mõte oma lemmikus Tais seigelda ilma turistihordideta oli ausalt öeldes vägagi isuäratav, aga Tai riik nõuab igalt riiki saabujalt kahenädalases hotellikarantiinis viibimist. Kuna meie Mannike lõpetab sel aastal 9. klassi, siis plaanisimegi sel korral paari nädalaga piirduda ja seetõttu tõmbasime Tai plaanist maha. Teine variant oli Mehhiko - me pole Tulumis käinud ja olen aru saanud, et tegu on ülimalt ägeda-ilusa kohaga. Mehhiko ei nõua saabujatelt isegi mitte negatiivse testi ettenäitamist. Mistõttu ei olnud see aga just maailma turvalisim valik praeguses olukorras. Lisaks peab Mehhiko 30 kraadises kuumuses igal pool maski kandma, ka tänaval, ja selle mitte tegemine olevat lausa kriminaalkorras karistatav. Jätsime seega ka Tulumi teiseks korraks. Kolmas mõte oli Maldiivid. Olime Henriga selle juba ammu oma plaanidesse pannud, et kunagi kindlasti ära käia. Ise tegime veel võllanalja, et tuleb need ilusad sinised veed ja valge liiva saared enne ära vaadata kui Maldiivid mere alla kaovad (kahjuks on selles võllanaljas ka üksjagu tõde, sest Maldiivid on merepinnast ainult pisut kõrgemal ja seoses kliimasoojenemisega võivad nad juba 80 aasta pärast vee all olla). Maldiivide kasuks rääkis ka see, et hetkel on seal superhäid pakkumisi, ja see, et kui oma hotelli jõuad (Maldiividel on levinud see, et 1 saarel ongi ainult 1 kuurort, v.a kohalike saared, kus on loomulikult väiksemaid külalistemaju jne), võid oma puhkuse ajaks maskid unustada. Teenindajad samas kandsid koguaeg maske. Otsustasime Henriga, et teeme endale teised mesinädalad ja jätame lapsed vanavanemate valvsa hoole alla. 

valged liivad ja sinised veed

Tegin kõvasti eeltööd, uurisin pilte, lugesin hinnanguid, võrdlesin hindu, üritasin välja peilida, milline neist lugematutest hotellidest sobiks kõige paremini meiesugustele toidusõpradele. Olime ka otsustanud, et kui me juba sellisesse paradiisisihtkohta nagu Maldiivid lähme, siis proovime elus esimest korda vee peale ehitatud basseinivillas elada. Lõpuks tegime oma valikud ära ja broneerisime endale reisi esimeseks pooleks Lux South Ari Atoll hotelli ja teiseks pooleks paar saart edasi asuva Centara Grand hotelli.

üks neist taamal olevatest majadest on meie kodu

Küll ma põdesin enne minekut, et äkki saab koroona kuskilt ligi või satume lähikontaktseks ja minu kauaoodatud reis jääb ette võtmata. Õnneks õnnestus siiski end piisavalt hoida, kohustuslik negatiivne test Synlabis teha ja teele asuda. Mõned soovitused siinkohal neile, kes praegu reisida tahavad. Äkki tuleb kellelegi kasuks. Esiteks tasub osta lennukipiletid ühe lennufirma lehelt korraga. Niimoodi leiab lennufirma ise lahendused, kui mõnes riigis olukord muutub või mõni lend ära jääb. Meie valisime oma vana lemmiku Qatar Airwaysi ja ise olin ma hiiglama õnnelik oma suurepärase lennuplaani üle, sest ühtki pikka lennujaamas istumist see ette ei näinud. Eestist Maleni ca 16 tundi. Minu rõõm selles osas jäi pisut üürikeseks, sest vahetult enne ärasõitu sain Qatarilt kirja, et meie lennuplaanis on toimunud muudatus ja tagasiteel peame 7 tundi Stockholmi Arlanda lennujaamas veetma (Arlanda on vist üks paljudest lennujaamadest kus praegu üldse suurt midagi ei toimu). Kusjuures vahemärkusena ütlen, et Maldiivid on selles suhtes suurepärane päiksereis, et ajavahe on ainult 3h, mis tähendab, et suurt probleemi ajavahest ei tohiks olla. Teine soovitus oleks valida kindlustus, mis katab ka koroonajuhtumeid. Seal on omad nüansid, aga selleni jõuan hiljem.

tüüpiline Maldiivi vaade (siin on tegu spaaga)

Peale mugavaid lende marsruudil Tallinn-Helsingi-Doha-Male jõudsimegi Maldiividele. Issake kui mõnus oli peale siinset jääkaru ilma päikest, sooja ja merd tervitada. Meid võtsid vastu Lux South Ari esindajad, kes suunasid meid sealsamas asuvasse vesilennukite terminali ja sealt omakorda väga mugavasse Lux South Ari privaatsesse lounge´i vesilennukit ootama. Mul juba silmad särasid, kui nägin konditsioneeritud hubases ruumis asuvaid mugavaid diivaneid, värskeid suupisteid (juba haarasin endale hummuse köögiviljatikkudega ja jaheda kombucha) ja jooke, kui teatati, et lennuk on juba kohal, tuleb vesilennukile minna. Mis siis ikka - hummusepurk ja kombucha läksid tagasi järgmisi tulijaid ootama ja meie seadsime sammud lennukikaile. See oli nüüd üks asi, mida me varem iial teinud polnud - vesilennukiga sõitmine. Ronisime pisikesse lenukisalongi, kuhu mahtus vast 15-20 inimest. Henri on nii pikk, et tema jalad ulatusid peaaegu piloodikabiini välja :). Lennuk oli ülipalav (maskid endiselt peas), tegi hirmus kõva müra ja aegajalt haises hirmsasti bensiini järgi, aga vaated, mis akendest türkiissinisele ookeanile ja sellesse pikitud pisikestele paradiisisaartele avanesid, olid midagi enneolematult ilusat. 25 minutit hiljem maandusime Lux South Ari maabumissilla juures, kus meid tervitasid hotelli juhataja ja töötajad. Istusime avarasse vastuvõttu maha, meile toodi värskendavad kohapeal valmistatud joogid (ingveri-õuna limonad ja virsiku-apelsini jäätee) ja kohtusime Ukrainast pärit Elenaga, kellest sai meie kontaktisik. Elena oli nagu tänapäevane vaste ülemteenrile (kuigi see kõlab koledalt, ei oska paremat vastet sõnale butler leida eesti keeles). Põhimõtteliselt lisasin ta endale Whattsuppi ja alati kui oli midagi vaja (a la joogivesi toast otsas), mingi küsimus (a la kuhu tagastada raamatukogust laenutatud raamatud) või midagi broneerida (a la koht a la carte restoranis või snorkeldamis tripil) piisas talle kirjutamisest ja kõik sai kiiremas korras lahendatud. Minu meelest väga mugav ja privaatne. Elena saatis meid meie villasse, kuhu jõudmiseks pidime kõndima mõnedsajad meetrid mööda merele ehitatud puust silda. Villa oli ägeda disainiga, suure mugavalt sisustatud terrassiga, paraja basseini ja lõputu sinise merevaatega. Hotelli poolt oli meile jäetud mõned väiksed kingitused - nokamüts, rannatuunika, paar paari plätusid ja lehvik. Seega tegelikult piisaks sinna minemisel ka vaid bikiinide ja päiksekreemi kaasavõtmisest. Villa ette olid meie jaoks toodud juba jalgrattad, millest said järgmisteks päevadeks meie truud kaaslased, sest Lux asub 1,8km pikkusel kitsal saarel, mille igas otsas on midagi teha. 

vesilennuki laadimine (olete te kunagi varem näinud paljasjalgset pilooti? :)

paremal vaade vesilennuki aknast

lennuki maabumiskail

meie maja terrass

ainus päiksetõus, mida õnnestus näha

Kuna päevad sellises elunautimise mekas on üsna sarnased ja kulgevad marsruudil hommikusöök (ainus küsimus, et millisesse restorani selleks minna?), päike, bassein, meri, snorgeldamine, kokteilid, lõuna (millisesse restorani küll minna?), saare avastamine, miljoni foto tegemine (nagu näha), raamatu lugemine, palmi otsa ronimine või ilusate merekarpide otsimine, aperitiiv, päikseloojang, õhtusöök (millisesse restorani küll minna?) ja tähtede vaatamine, siis kirjutan järgnevalt lihtsalt sellest, mis meelde tuleb või huvitav tundub.


jäine jahutus - passioni margarita

oma truu sõbraga :)

Kõigepealt natuke Lux South Arist, mis asub ägeda nimega Dhidhoofinolhu saarel, on ülistiilselt disainitud ja täis ägedaid sõnumeid ja läbimõeldud nüansse. Kohapeal on 2 bufeerestorani (üks neist spetsialiseerunud Aasia maitsetele, mis meile hästi sobis) ja 4 a la carte restorani (Jaapani restoran, mille nimi muide on Umami, Itaalia restoran Allegria, India/Lähis-Ida restoran Senses ja vahemereline tapas restoran Beach Rouge), lisaks veel 1 rannakohvik, 1 basseinikohvik ja kokku vist veel 5 baari, kui ma õigesti nüüd loen. Umami ja Itaalia ei kuulu kõik hinnas paketti, aga uskuge mind, sellest pole midagi. Lux tunneb uhkust selle üle, et pakub esmaklassilist kohvi (mis kõik hinnas kuurortite puhul pidi üldiselt suur probleem olema), mida röstitakse sealsamas saare röstikojas. Heale kohvile on pühendatud mõnus kohvik, kus valmivad kõikvõimalikud kohvijoogid alates klassikutest kuni külmpruulitud kohvi ja V60 käsitöökohvini välja. Keset saart asub nunnu jäätisekohvik, kus on mitukümmend täiesti uskumatult maitsvat jäätist (osad neist vegan või suhkruvabad), sorbetti, jääjogurtit ja pulgajäätist, üks ilusam kui teine. Nagu näha, siis paisumine on sellisesse puhkusesse sisse kirjutatud ja sellega võiks arvestada juba ette :). Meie lemmikuks sai muidugi EastMarketi nimeline Aasia bufeerestoran, mis oli avatud hommikul ja õhtul. Seal töötas imearmas Tai kokk hr Pong, kes oli nii õnnelik, et me Tai toitu nii armastasime, et tegi meile tellimise peale erinevaid Tai köögi roogasid, mida me soovisime (ülimaitsvad Tom Yumid ja Tom Khad, vokid ja salatid olid seega meie igaõhtune lõbu). See oli Luxi puhul üldse äge, et vaatamata sellele, et tegu oli kõik hinnas teenusega, et väsinud nad klientide erisoove täitmast. Näiteks, kui hommikusöögivalikus sel päeval hummust ei olnud, siis minu küsimise peale tõi kokk köögist ikka mulle kausikese. 

tuuni poke ja üks paljudest saare võrkkiikedest

Luxi kohvik ja baristad / minu lemmikud on varjud

Henri naudib päikest

ja mina naudin kohvi (selline ongi Luxi bambuskiust take away kohvitops)

Hommikusöögile peaks tegelikult pühendama terve eraldi lõigu :). Nimelt valmivad Luxi köögis erinevad kombuchad, kokk arvas, et 8 sorti, aga mina lugesin vist isegi rohkem kokku. Aasia restorani hommikusöögil sai valida rohelise sencha tee kombucha, sidrunheinaga kombucha, oolong tee kombucha ja kurkumi-ingveri kombucha vahel. Mixe restorani hommikusöögil olid täiesti uskumatult maitsvad passionivilja kombucha, mango kombucha, kakao, vaarika ja maasika kombucha. Võibolla ununes midagi. Siis tehti kohapeal värsket suhkruroomahla. Muidugi oli võimalik hommikusöögi kõrvale juua šampusega mimosat, valikus passioni, ananassi või apelsini variant. Siis sai loomulikult ka kõike traditsioonilist - igal viisil muna, peekonit, putrusid, salateid, vokke, nuudlisuppe, puuvilju, juustud-kalad-singid, leivad (sh hapuleib), magusad jne. Siis oli hiiglaslik smuutijaam, kus sai ise valida erinevate puu- ja köögiviljade, rohelise (seller, kale, odraorase jne) ja lisandite (ma arvan, et seal olid esindatud enamus maailma supertoite ja superpulbreid), millest tädi siis smuutisid vuristas. Mida ma varem näinud polnud, oli võimalus ise kohapeal masinaga endale meelepärase maitse ja kontsistentsiga maapähklivõi valmistada. Aga kes seda ette ei soovinud võtta, neile olid juba valmis tehtud pähklivõid mandlitest ja sarapuupähklitest. Alati oli hommikusöögil suur värske meekärg. Valik kitsepiima ja lehmapiima jogurteid. Alati ka valik indiapäraseid hommikusööke. Kas pole mitte võimas?

hommikusöögi kaaslasteks on ohtrad kalad
mu enda lemmikpilt, see puu on lihtsalt nii äge

maitsvad kombuchad ja rikkalik hommikusöök

Kuna hommikusöök oli nii uhke, siis püüdsime lõunaks piirduda millegi kergemaga ranna- või basseinibaaris. Meie suurimaks lemmikuks sai kookose-ingveri kastmes tuunitartar sõrmelaimiga, mille kõrvale toodi kohapeal valmistatud taro tšipse. Kohalikust tuunist oleks üldse ennast võinud lõhki süüa. See oli nii värske, nii pehme ja nii maitsev. Seda rooga pakuti meie kodule lähedal asuvas Lagoon baris. Veli basseinibaaris sai aga tuuni poket, mis on sojakastmes ja seesamis marineeritud tuun, jälle lihtsalt võrratu. Tuun näib üldse Maldiivi köögis ekstra suurt rolli mängivat. Ühel õhtul nimelt oli Mixe bufeerestos Maldiivi köögi õhtu. Ausaltöeldes ei olnud meie ootused kuigi kõrged, kahtlustasime, et see tehakse lihtsalt kuidagi ära. Aga oi kuidas me eksisime. Letid olid lookas uskumatute nimedega ennenägematutest roogadest. Kõigepealt oli üles pandud suur grilli-jaam, kus sai värskelt grillitud tuuni, marineeritud kana kintsuliha ja veist. Sealiha Maldiivi õhtul ei ole, sest Maldiivid on islamiriik. Nad ise väidavad, et nende riik on 100% islamiusuline. Kummaline väide, aga no las neile jääda nende arvamus :). Seega siis väljaspool kuurorte ei ole mingit alkoholi ega bikiine (v.a kohalikel saartel eraldatud bikiinirandades, kuhu kohalikud minna ei või). Rääkisime ühe kohaliku noormehega, kes on pärit kõrvalsaarelt ja saaks põhimõtteliselt mõõna ajal jala läbi mere koju jalutada (välja arvatud praegusel koroona-ajal, kui selle eest satuks suurtesse sekeldustesse ja sundkarantiini, sest niisama saarelt saarele käimine on hetkel keelatud, isegi kohalikud peavad oma kodusaarele 14 päevaks karantiini jääma, kui külastavad korraks pealinna või mõnda teist saart) ja küsisime, et kas te siis palvetate ka 5 korda päevas nagu moslemile kohane. Tema vastas: "yes ... we used to" (ehk siis pigem, et me tegime seda varem, aga ei saa seda välja öelda! samas loomulikult on kindlasti enamus kohalikke ikka usinad palvetajad ja religioonireeglite täitjad). Muide, väga huvitav asi veel seoses Maldiividega on see, et neil on täiesti oma tähestik. Kujutage ette, neid on ca pool miljonit ainult ja neil on mitte ainult oma keel, vaid ka oma tähestik. See näeb välja nagu hunnik komasid ja seda tähestikku nimetatake Thaana. Ilus minu meelest. Nende oma keel on Dhivehi ja see on minu meelest väga sarnane araabia keelega. Aga tegelikult jäin ma muidugi Maldiivide õhtu grillijaama juurde enne. Grillijaama kõrval oli suur kastitäis värskeid Maldiivi tšillisid. Need on sellised pisikesed ümmargused habanero sugulased, kohalik versioon tulivürtsisest Scotch bonnet tšillist, mida kutsutakse Githeyo mirus. Issand, milline aroom, milline maitse ja milline tulisus. Närisin poole tikupea suuruse tükikese ära ja see põles ikka korralikult. Kui küsisime kohalike maldiivlaste käest, mis on nende lemmik kohalik söök, siis vastasid vist küll kõik meile, et Garudiya nimeline kalasupp. Seda pakuti ka sellel õhtusöögil, aga meile kustumatut muljet ei jätnud. Võimalik, et oleksin pidanud seda õigemini supi kõrval olevate ohtrate lisanditega maitsestama, aga ju ma ei osanud nii hästi. Siis oli seal mitmeid erinevaid karrisid (suur osa Maldiivide köögist on segunenud Sri Lanka ja India köögiga), millest võibolla kõige huvitavam oli krabi karri. Aga seda oli väga ebamugav süüa, sest kurkumist kollase kastmega kaetud krabijalgade purustamine ja tühjendamine nõuab kas suurt osavust või seljasolevate rõivastega hüvastijättu. Aga siis oli veel põnevaid variante tuunist - näiteks vinnutatud suitsutatud tuun (Valho Mas), tšillihelvestega krõbedaks praetud pisikesed tuunitükid (Katta sambal) ja täiesti paksuks siirupisarnaseks maitsepommiks keedetud tuun (Rihaakuru). Katta sambal sobib hästi maitseks ja tekstuuriks salatitele, rihaakuruga maitsestatakse riisi ja nt suppe. Oli aurutatud maguskartulit, lillat jamsi, tarot, tapiokki ja oli neist kõigist valmistatud tšipse. Kohalikest salatitest oli kookose ja kapsaga tuunisalat tuuni mashuni või siis tomati-sibula-pommu salat bashi mashuni või kohalikust rohelisest salati nimega Kulhafilaa fathu satani. Väga põnevad olid ka magustoidud - Wattalapam puding (midagi šokolaadipudingu taolist), Bala el Shaam nimelised churrode sarnased pulgad, Luqaimat nimelised suhkrusiirupis keerutatud pontšikud ja täiesti uskumatult maitsev Umali (midagi saiavormi taolist, proovin selle retsepti kindlasti ka järgi teha ja üles riputada). Ühesõnaga õhtu täis roogasid, millest isegi meiesuguseid toiduhuvilised varem kuulnud polnud. Jube põnev!

saare vaated

veel üks kaunis õis, mid ma ei tunne

kiiged ja võrkkiiged kuuluvad Maldiivi elunautimise juurde

meie lemmik tuuni tartar

kohalik tulivürtsine tšilli

Mis mulle Luxi puhul eriti veel meeldis, oli see, et nad pööravad suurt tähelepanu säästlikkusele. Näiteks ei teki saarel ühtegi plastpudelit. Lux on valmis ehitanud oma veepuhastusjaama, mille vesi villitakse suurtesse klaaspudelitesse. Niimoodi hoitakse aastas kokku 170 000 plastpudelit. Lisaks sellele valmis 2019. aastal neil maailma suurim merel hulpiv päikseenergia tootmise platvorm, mis võimaldab päikselisel ajal kõiki 193 villat elektriga varustada ja hoiab aastas kokku 260 000 liitrit diiselkütust. Saarel on oma suur köögiviljaaed, millest muidugi päriselt kõigeks ei piisa, aga mis annab oma panuse. Isegi saare ainsal tänaval, mis ulatub saare ühest otsast teise, ringi sõitvad väiksed autod-bussid toimivad päikseenergial. Ja kui kohvikust soovid kohvi kaasa võtta, siis isegi selleks ei ole ühekordseid topse, vaid on võimalus soetada endale 1 dollariga bambusest tehtud korduvkasutatav take-away tops, mis näeb pealegi veel stiilne välja ka. 

lihtsalt ilu

Luxis puhastatud joogivesi

veel 1 kiik

spaatuba vee peal

Saar on ilmselgelt täis palme, mis on minu meelest juba iseenesest ilus. Aga palmide all õitsevad ohtrad punased ja oranžid hibiskused, värsilised bugenvillead, minu lemmikud plumeeriad ja veel mitmed kirevalt õitsevad põõsad, mille nime ma ei teagi. Loomadest kohtasime erineva suurusega sisalikke, kes puudel ja teedel ringi sibasid. Nägin vist ühte liblikat ja ohtralt linde. Lisaks lendasid siin seal ringi suhteliselt suured kimalased. Merevillas sääseprobleemi polnud, aga saan aru, et saare peal puude all võib õhtul neid kohata. Kus aga põhiline kogus vaatemängu toimub, on meri. Vesi on Maldiividel nii läbipaistev, et põhimõtteliselt võid päev otsa lihtsalt vaadata merre nagu vaataksid Nemo filmi :). Eriti äge ja eksootiline on muidugi vaadata kuidas rifihaid mööda kimavad. Mina tahtsin raisid näha, aga seekord õnnestus see vaid öösel, seega mitte just kõige parema nähtavusega. Kuna ookean on soojenenud, siis on Luxi vahetus ümbruses korallid suures osas surnud, aga õnneks ei ole kalad sealt kuhugi kadunud. Ülivõimas snorgeldamiselamus oli imelise värvikirevate kalade parve sees ujumine ja eri värvi ja suuruses kalade igapäevatoimetuste keskel hulpimine. Meie kodu trepi all elas veel ka krabiperekond, kelle tegemisi meile meeldis jälgida. Iga päev viiakse paadiga huvilisi ka nö majarifile snorgeldama, aga meie maja juures oli vaatemäng oluliselt vingem kui sellel paadisõidul. Tegelikult saab lisatasu (ja väga suure lisatasu) eest Luxis tegeleda terve rea veespordialadega ja osaleda pikematel kilpkonna- ja haiotsingu snorgeldamistel ning sukeldumistel, aga neil me ei osalenud, niigi oli hea olla. Saarel on ka armas spaa, mille hoolitsused leiavad aset merele ehitatud väikestes spaatubades. Lisaks on hotellil oma kvaliteetkosmeetika sari, mida saab kohapeal olles kasutada (seebid, kreemid, šampoonid) ja kaasa osta (kõikvõimalikud maskid, seerumid, kreemid jne).



ilusate merekarpide otsimine on hea ajaviide :)

päikseloojang

jälle ma oma plumeeriaga

vaade üles

see pidavat olema liivaputka, et kui torm liiva kuskilt ära viib, siis tuuakse juurde (täpselt ei saanud pihta)

sellised nunnud sisalikud vänderdasid ringi

hibiskused

orhideed

meie villa krabiperekond

Saarekese ühes otsas rannaliival oli rännu-raamatukogu, ehk siis pisike mõnus majake, mis oli äärest ääreni reisiteemalisi raamatuid romaanidest kuni atlasteni täis. Seal sai neid siis kohapeal lesides lugeda või kaasa laenutada. Igal hommikul peitsid Luxi aednikud saarele ära 20 pudelit sõnumiga. Iga pudeli sees peitis end väike auhind. Meie püüdsime neid ikka iga päev leida ja lõpuks leidsime kohe kaks tükki minu sünnipäeva tähistamise päeval (mul päris sünnipäeva sel aastal polnud, seega sain ise kuupäeva valida :). Sain kingituseks veel ühe rannatuunika, mille tõin Mannile. Saare keskel kasvas üüratult vana baaniani puu (ingl k banyan), mida kohalikud peavad pühaks puuks (ja ka paljud teised rahvad). Kohalikud usuvad, et riputades oma soovi selle puu otsa, siis peale järgmist täiskuud läheb see soovi täide. Panime ka oma soovi puu otsa. Soov oli, et kahe kuu jooksul koroonaviirus maailmast ära kaoks. Täiskuu oli juba ära, nii et asume nüüd ootama tulemusi :).

panen oma soovi soovipuu külge

kahekesi ka korra pildile

vaade laguunibaarist

sõnumid pudelis käest!

sõnum pudelis / stiilne Senses baar

Eelviimasel Luxis veedetud päeval otsustasime tähistada minu sünnipäeva (see on meil väikestviisi traditsiooniks saanud, et minu sünnipäev toimub kuskil põnevas kauges maailmanurgas ja sellest on siin blogis varem alati ka juttu olnud - eelmisel aastal Balil Finns Beach Clubis, üle-eelmisel aastal Bangkokis Shangri Las, siis ühel aastal tuli sünnipäev Mehhikos Playa del Carmenis RIUs, siis jälle Kambodžas Siem Reapis jne). Seekord siis Maldiividel. Kui lõunaselt jalutuskäigult ja sõnumiga pudelite otsimiselt tagasi koju tulime, siis oli villa kaunistatud lugematute värskete hibiskuseõitega, kohale saabus suussulav šokolaaditort ja suures jääanumas roosa mullivein. Õhtusöögiks oli meile küünlavalgel laud kaetud "varbad liivas" tähistaeva all Itaalia restoranis, kus olid täiesti esmaklassilised road. Kuigi ma pean ütlema, et tegelikult sobib siiski sellisesse kliimasse rohkem mereand ja köögivili, siis sünnipäeval nautisime eriti kvaliteetsest toorainest Itaalia roogasid. Näiteks proovisin elus esimest korda kuulsast 7 aastat õigetes tingimustes nö seisnud Acquerello riisist (mida Prantsuse tippkokka Alain Ducasse olevat nimetanud riiside Rolls Royce´iks ja Heston Blumenthat lihtsalt täiuslikuks) tehtud safrani risotot, mis lauale jõudes oli peidetud suure õhukese söödava kullalehe alla (sobilik roog sünnipäevaks kas pole?). 

õhtusöök rannal / kullaga risoto

nii suur rõõm ilusast mereveest

sünnipäeva lilleõite sees

maasika margarita

Paar päeva enne seda, kui pidime kolima järgmisesse hotelli (olime valinud teiseks Tai ketti kuuluva Centara Grandi, kus meid pidid ootama suurepärased snorkeldamiskohad, päikseloojangu villa, spaa, päikseloojangu kruiis ja Tai restoran) saime Elenalt sõnumi, et juhataja soovib meiega rääkida. Mõtlesin, et saame noomida, et käisime snorgeldamas teisel pool riffi, kus ei olnud lubatud, kuna nad ei saanud seal külastajate turvalisust tagada (mida me tõepoolest tegime, sest seal oli palju ägedam mereelu), aga lugu oli hoopis tõsisem. Nimelt oli keegi saarel andnud positiivse testi. Kuna igapäevaselt pandi kirja, kes kus lauas mis kellaajal restoranis istus ja kes keda teenindas, siis sai kiiresti isoleerida ja testida ära inimesed, kes olid kokku puutunud. Jama oli aga selles, et tänu sellele juhtumile ei lubanud Maldiivide valitsus saarele juurde ühtegi uut saabujat, samuti ei lubatud Luxist edasi teistele saartele kellelgi liikuda. Meile anti valida, kas pikendada oma viibimist Luxis või sõita koju. Kuna olime valinud Salva koroonakattega kindlustuse, siis me esialgu selle muudatuse majndusliku külje pärast ei muretsenud eriti. Muidugi oli kahju, et Centarat kogeda ei saa, aga Luxis oli elu rohkem kui kaif, seega see meid samuti ei morjendanud. Mis morjendas, oli see, et juhataja sõnul oli olemas oht, et kui asi kontrolli alt saarel väljub, siis paneb valitsus saare üldse kinni ja sellisel juhul peaksime jääma sinna minimaalselt kaheks nädalaks karantiini. Otsustasime siis mõned päevad pikendada ja 2 päeva plaanitust varem koju sõita. Võtsime ühendust kindlustusega ja saime teada, et ükski neist muudatustest ei lähe kindlustuse alla. Ainult juhul, kui ise koroonasse jääd, maksab kindlustus ravi, majutuse ja hilinenud tagasisõidu. Kui aga jääd karantiini kellegi teise haigestumise tõttu või majutusasutuse sulgemise tõttu, või ei saa nagu meie broneeritud majutusasutusse minna, sest saar on lukku pandud, või kui pead lennukipileteid muutma, sest majutusasutus üritatakse külastajatest tühjaks teha, et karantiin mööda saata ja saar uuesti avada, siis ei tule kindlustusest mingit abi. Õnneks lubas Centara Grand meie broneeringu tühistada ja raha tagastada (kuigi tegelikult oli tegu mittetagastatava hinnaga tehtud broneeringuga) ja õnneks tegi Lux meile uskumatult hea hinna pikendatud viibimiseks, aga kahjuks jäi lennukipiletite muutmisel tekkinud hinnavahe meie endi kanda. Aga noh, nagu öeldakse, you win some, you loose some! Ühesõnaga lõpuks läks meil kõik ilusti - saime imelise puhkuse paradiisisaarel ja ilusti koju ka! Meid mõjutas see vaid nii palju, et kuna külastajaid jäi aina vähemaks, siis pandi viimastel päevadel rohkem restorane kinni. Vaesed teenindajad kandsid lõpuks juba topeltmaske, ma ei tea, kuidas nad seal hingata said selles kuumuses. Mis selle muudatuse juures jällegi head oli, oli see, et saime 7 tunnise Arlandal munemise vahetada 8 tunnise Dohal magamise vastu. Ja parem oli see seetõttu, et Doha lennujaamas elu kees, see oli rahvast täis ja kõik ärid töötasid nagu tavaliselt. 


jõu- ja ilunumbrid, sest mida muud sa ikka teed :)

helesinine laguun



Vaade paradiisisaarele paadilt

Reisile sai natuke naljakas punkt pandud. Kuna pidime veetma öö Doha lennujaamas, siis nuputasime, mis oleks kõige soodsam ja mõitslikum viis magamiseks. Lennujaama hotellis kohti polnud, mingi kapselmajutus oli jälle röögatult kallis. Ostsime siis pääsmed hiiglasuurde Qatar Airways´i Al Mourjan nimelisse äriklassi lounge´i, kus lisaks muule heale ja ilusale, saab ennast lamamistoolis siruli visata, sulle tuuakse tekk ja silmaklapid ja saab päriselt magada. Jõudsime kohale kohaliku aja järgi umbes keskööl, aga meie Maldiivi aja järgi kl 3 hommikul. Mina olin esimesel lennul juba natuke maganud, aga Henri mitte. Nii et tema kasutas juhust ja jäi kohe magama, et öötundidest viimast võtta. Mina aga mõtlesin, et ma ei saa ju ometi sellist eksklusiivset kogemust raisku lasta ja seadsin sammud lounge´i restorani poole, kus kõik lounge´i kliendid saavad tasuta süüa juua. Ja minul ometigi oli endiselt peaaegu sünnipäev. Seega tellisin siis endale kl 3 hommikul pokaali Lallier Grande Reserve šampust ja sushikokalt 1 angerja sushi ja 1 köögivilja oma. Kokk ei suutnud mu tellimust uskuda ja saatis mulle kumbagi ikka 6. Mina palusin jälle tagasi viia, sest raisata ma head kraami ei soovinud ja sellist kogust kl 3 öösel samuti endale sisse ajada ei tahtnud. Kokk ei jäänud uskuma, et keegi nii vähe sööb ja saatis ikkagi kummastki 2 tükki mulle lauale. Võtsin need siis vastu ja tähistasin sushi ja šampusega natuke aega oma sünnipäeva! :)

Al Mourjan lounge, rohkem nagu muuseum

Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et oli täiesti supermõnus puhkus. Maskiga reisimine on ebamugav, aga sellega harjub ära. Milleks peab kindlasti praegu reisides valmis olema, on ootamatud muudatused reisi kulgemises ja reisile kuluvas ajas (tegelikult on reaalne võimalus jääda kuhugi lukku). Arvestama peab ka sellega, et ka koroonakattega kindlustus ei pruugi selliseid kõrvalekaldeid katta! Üldiselt tunnen, et arvatavsti oleme me pärast sellist reisi suurema tõenäosusega koroonavabad, kui oleksime koju jäänuna. Esiteks tehakse meile homme 3 ndl jooksul kolmas koroonatest ja teiseks on Maldiividel koroona olukord oluliselt parem kui siin. Hoiame pöialt ja anname endast parima, et ka siin numbrid alla läheksid! Olgem terved!

Päike vajub saare taha

Maldiivid õhtuvärvides


Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Nii äge! Ilus! Ma ei julgenud postitust nii kiiresti oodatagi.

Tervitused Kahupealt
Juc ütles …
Aitäh Kahupea! Ma olin seekord jah ekstrakiire :). Tervitame!
Eva ütles …
Väga eksootiline on tänasel päeval kellegi reisimuljeid lugeda, aitäh :)
Juc ütles …
Rõõm kuulda, et eksootikat saime natuke tuua :). Ja küll on kahju, et iga reis tänapäeval nii eksootiline on, hoiame pöialt, et paremad ajad peagi saabuksid selles osas! Juta
Sepikoja sepistused ütles …
Väga vahva ja hingekosutav lugeda! Ilus silmale vaadata ja maitsemeeled on täiega elevuses. Nii hea meel teie pärast!
Et julgesite ja riskisite reisile minna. Nii-nii äge!:)
Juc ütles …
Oi kui tore Sinu kommentaari lugeda, Sepikoja Sepitsused! Ja suur rõõm ka, et oli silmale ilus vaadata ja maitsemeeli ergutav :). See praegune reisimine on tõepoolest selline julgemise, riskimise ja mõtlemise koht! Mul on ka hea meel, et ette võtsime. Tervitades, Juta

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Kukeseeneorsotto küpsetatud küüslauguga

Nädalavahetuse maiuspala, Osso buco

Focaccia tüümiani ja küüslauguga - värske ja aromaatne