Üks väike kirjutis Pingi jõe ääres asuvalt terrassilt

Täna hommikul tundsin juba ei tea mitmendat korda ängi, et ma ei ole jõudnud meie reisijutte blogisse kirja panna. Mitte niivõrd kõigiga jagamise pärast, mis on ka alati tore, vaid pigem enda pärast. Et nii ei ole kohta, kuhu hiljem vaatama tulla, kui midagi meenutada on vaja. Eile lugesin ühe reisiselli mälestusi Halongi lahest Vietnamis ja nii hea oli oma ümbermaailmareisi blogist kõrvale vaadata, kuidas meil endil seal oli. 

Nüüdseks oleme olnud Põhja-Tais juba kuu aega ja see on esimene kord, kui ma midagi kirja panen. Sellise tagantjärele kirjutamise suur miinus on see, et ritta saab rohkem see, kus käisime ja mida nägime, vähem aga igapäevased tähelepanekud, mis annavad igale reisile hinge. Mis teha, parem pool kui mitte midagi, arvan ma. 

Praeguseks oleme elanud südalinna kortermajas, kamminud läbi Chiang Mai, veetnud mõned päevad Pai nimelises linnakeses ja paar ööd elevantidel külas, teinud koostööd mõne luksushotelliga ja maandunud nüüd viimaks oma Tai villasse Chiang Mais Pingi jõe kaldal. Loodan kõigest sellest jõuda siia kirjutada, aga kui ei jõua, siis ei jõua. 

Eile sadas vihma. See oli teine kord meil selle 1,5 kuu jooksul vihma näha. Vihmas on oma võlu, aga minu jaoks teeb see siiski päeva hallimaks. Kuigi siinne vihm on selles mõttes mõnus, et õhk läheb värskeks aga temperatuur on endiselt mõnus ja soe. Vihmane ilm päädis sellega, et meie kööki tekkis sõnnikuihais :), aga täna saabus koos sooja päiksega ka värske hõng kööki tagasi. 

Täna õhtul teeme siit Zoomi abil Umami Tai köögi huvilistele klientidele Tom Yumi valmistamise meistriklassi. Lisaks sellele, et ma olen seda suppi sadu ja sadu kordi keetnud, oleme me vist siin oldud aja jooksul küll iga päev ühe Tom Yumi ära proovinud. Õnneks elame villas, mille omanikud on ise kokad. Seega on köök hästi varustatud ja ruumi ka jagub. Ainult valgust on vähe. Taid ikka kuidagi ei armasta valgust. See on vist igal pool soojadel maadel nii, et valgust on väljas niigi palju, milleks seda siis tuppa juurde tuua. mina tooksin ise küll alati valgust võimalikult palju oma ellu. 

Meie maja kuulub Ae nimelisele daamile ja tema tütrele, kelle nimi on Mo. Juba Ae vanemad pidasid restorane Bangkokis ja kunagi oli ka Ael endal siin Chiang Mais mitu restorani. Üks neist siit meie juurest otse üle Pingi jõe. Aga siis tuli 2011. aasta üks läbi aegade kõige hullem üleujutus, mis võttis restorani pikaks ajaks enda alla. Villa jäi napilt puutumata - see asub 4 terrassi jagu kõrgemal kui jõgi sie ja vesi jõudis tookord 3.ndani. Peale seda õnnetust enam restorani ei avatud, aga nüüd peavad Ae ja Mo Chiang Mai kesklinnas kokakooli. Plaanime ka sinna minna ennast edasi arendama. Loodame, et õnnestub. Mõlemad naised on elanud oma elu jooksil mitmes kohas maailmas ja seda on näha nii villa ehituses kui ka kuulda nendega vesteldes. 

Henri läks hetkel massaaži, Emmy mängib sõbrannaga üle interneti mingit mängu, Manni tulekuni on veel pea nädal ja mina naudin kirjutamist. Ega aega ei teki, aeg tuleb ise jõuga võtta iga asja jaoks, mida teha tahad. Terrassil on täpselt paras ilm, eriti kui kahelt poolt ventilaatorid jahutavad. Laual on kuhjades orhideesid. Käime siin kohalikul lilleturul, kus erinevaid orhideesid saab osta kiloga. Ostsime viimasel korral kilo heleroosasid ja kilo tumekollaseid. Kokku 8 eurot ja rõõmu nii palju. Kõrvalaias kireb kukk, tuules kiikuvate troopiliste puude vahelt sillerdab päikse käes Pingi jõgi. Ms Nim, kes elab koos aednikuga siin värava kõrval väikses majakeses, kõnnib oma kepi najal ringi ja asjatab. Ta oli oksi lõigates üks päev alla kukkunud ja nüüd teeb puus haiget. Muidu on ta abiks kõiges - kui tahame, siis ta valmistab hommikusööki (tavaliselt ma teen ise, aga homseks tellis Emmy pannkooke praetud banaanidega, homme hommikul näeme, kas kommunikatsioon läbi Google Translate´i ja Henri miimika läks korda või mitte), temalt saab tellida ka pesu pesemist (meid siin pesumasina ligi ei lastagi, mulle väga harjumatu olukord) ja maja koristust. Seinal tukub terve trobikond gekosid ja aias jalutavad kaks Siiami kassi. Iga natukese aja järel käib korralik kolakas (alguses mõtlesin iga kord, et Emily kukkus voodist välja) - suured tamarindi kaunad kukuvad puu otsast katusele. Oleme mõnusalt Tai elu keskel. 

Asun nüüd koolituse jaoks hakkima ja kraamima. Ja postitan selle spontaanse kirjatüki ära, mine tea, millal jälle tuhin peale tuleb ja aega õnnestub napsata.

Teate, tegelikult on mul siia blogisse valmis kirjutatud nii meie kevadise Kreeka saarte reisi muljed kui ka sügisese Amalfi ranniku reisi muljed, samuti lood meie esimestest nädalatest Phuketis. Miks ma pole neid postitanud - sest ma pole jõudnud lisada pilte oma pika jutu vahele. Kunagi ma jõuan selleni kindlasti :). Et kas tänane jutt ei jääks mustanditesse ootama, siis lisan siia juurde lihtsalt paar pilti, et juttu illustreerida. Üsna suvalised, lihtsalt Tai hõngu lisamiseks. Loodan, et töötavad eesmärgi päraselt!

Enda distsiplineerimiseks panen kirja, et järgmie kord kirjutan teile:

Astras elamisest
Chiang Mai vanalinnast 
Tänavaturgudest ja kõige ilusamatest templitest
Lugematutest uskumatutest kohvikutest
Popist Nimmani piirkonnast
Pai nimelisest linnakesest, selle kanjonist, hipi atmosfärist ja bambussildadest
Igapäevastest hümniseisakutest
Tundidepikkustest sõitudest üle Põhja-Tai mägede
Kuidas me paar päeva elevantidel külas käisime
Hotellidest, kellega koostööd oleme teinud
Esimesest ehmatusest, kui oma praegusess elukohta jõudsime
ja paljust veel, mis kuu aja jooksul toimunud on...

Seniks aga saadan palju päikest teile!

Juc ja co