What a wonderful world!

Mulle tundus millegipärast, et vastlapäeva ja Eesti sünnipäeva tähistamiseks peaks tegema midagi kohupiimast. Alguses olid mõttes tuuletaskud. Kuna neid on siin lähinädalatel juba paar korda tehtud, siis otsisin midagi uut. Ja leidsin Nami-Namist turbakoogi. Nimi tundis igati eestipärane ja kook sisaldas kohupiima. Nii ta ette võetud saigi. Selle koogi juure son eriti huvitav see, et tainas läheb külmikus kõvaks ja siis tuleb see vormi sisse riivida :). Mina lisasin kirsse, aga kindlasti sobivad ka muud hapukad marjad. Vaja läheb: Põhja jaoks: 260 g nisujahu 2 sl kakaopulbrit 100 g suhkrut 170 g võid 1 väike muna Täidise jaoks 2-3 väikest muna 500 g kohupiima 200 g suhkrut 1 sl nisujahu meelepärases koguses meelepäraseid marju Sega sulavõi ja suhkur, lisa kakaopulber, jahu ja muna. Sõtku tihe mass, jaota kaheks ja vormi kaks ümmargust palli. Pane külma tahenema (seda võib ka eelmisel õhtul teha). Täidise jaoks vahusta munakollased ja suhkur tihedaks vahuks, mikserda...

Minu hea sõber Mari, keda ma siin seoses maitsvate lillkapsastega varemgi maininud olen, elas mõned aastad Prantsusmaal. Ja peres, kus ta elas, valmistati aegajalt Flamenkuche ´t. Mõne aja eest pakkus Mari seda maitsvat rooga meile ja nüüd pakun mina seda ka teile. Kahjuks kõigest virtuaalselt! Tulenevalt sellest, et kõneallolev Flamenkuche on hakanud Eestimaa pinnal omaette elu elama, on tema koostisosadki kodumaised. Vaja läheb: 500 gr lehetaignat 150 gr 10% hapukoort 150-200 gr hakitud sinki (mina kasutasin Maamehe sinki) 4 keskmise suurusega keedetud kartulit, paksemateks viiludeks lõigatud 150 gr riivitud juustu (mina kasutasin Vene juustu) 50 gr sulatatud juustu (mina kasutasin Naturaalset Merevaiku) 1 suur salatisibul (hästi õhukesteks ribadeks lõigatud) Sulata taigen, kui kasutad külmutatut. Rulli ta õhemaks. Pane ahjuplaadile küpsetuspaber ja sellele taigen. Kata ühtlaselt hapukoorega ja hapukoor omakorda singitükkidega. Singitükkidele lao kartulid, kata need sibulatega. Raput...

Eelmisel nädalavahetusel andis H. vanaema, meie tütre vana-vanaema, mulle 3 vana kokaraamatut. Üks neist, kõige vanem, avaldas mulle sügavat mõju ja pani mõtlema. Raamat nimega "Kasuline köögi ja majapidamise raamat", mille kirjutas Lida Pand või siis Panck (vähemalt niimoodi sain mina aru), anti esmakordselt välja 1862, aga saksakeelsena. Minu käes olev raamat on selle raamatu eestikeelne esmatrükk, aastast 1884. Lugesin selle raamatu otsast otsani läbi, vaatamata sellele, et pidin uuesti lugema õppima - vana kirja ei ole just lihtne kokku veerida, kui lisaks ka keelekasutus meie mõistes kummaline on. Võibolla teie olete sellest teadlik ja võibolla teid see ei üllata, aga mind küll - kui rikkalik on olnud eestlaste toidulaud, milline kogus erinevaid roogasid, kui palju erinevat toorainet. Mina tunnen ka peaaegu kõiki neid toiduaineid, aga olen neid tundma õppinud alles viimasel ajal, tänu oma kokandushuvile. Ma ei mäleta, et Nõukogude Liidu ajal selliseid toite oleks olnud v...

Meie pere iidne mure - kuidas teha sealihast midagi uut ja huvitavat, et ta ei maitseks nagu lihtsalt sealiha. Mure on tegelikult pigem minupoolne, sest H sööks sealiha igatmoodi ja igal ajal. Ja siis ühel hommikul vaatasime oma lemmikut, Travel channelit , kus üks härra käis mööda Hiinat, maitses ja tegi järgi. Ühes Hiina külakeses valmis viievürtsi sealiha. Viievürtsisegu oli meil olemas ja varsti valmis ka roog. Maitseb õrnalt magus, päris vürtsine ja väga hea. Hiina viievürtsisegu kasutatakse nagu nimigi ütleb palju hiina köögis. See sisaldab endas 5 põhilist hiina köögi maitset - magus, hapu, kibe, soolane ja vürtsikas. Segu koosneb sežuani piprast , tähtaniisist , nelgist , apteegitilli seemnetest ja hiina kaneelist . Vaja läheb: 500 gr läbikasvanud sealiha (aga mitte väga pekist) 3 spl Hiina viievürtsi segu 2 spl õli 3-4 cm ingverijuurt (kooritud ja viilutatud) 1 punane tšillikaun (peenelt viilutatud) 3 suurt küüslauguküünt (viiluitatud) 2 spl demerara suhkrut 0,5 ml kuiva šerr...

Kirjutasin juba korra varem , et kui H-ga tuttavaks sain, lähtusin rahvatarkusest "armastus käib kõhu kaudu" ja küpsetasin plaaditäite viisi H lemmikuid - tuuletaskuid. Ja ma mitte ainult ei küpsetanud, vaid tassisin neid käe otsas improviseeritud koogitornis kohale. Suutis mul vist pea väga sassi ajada :). Aga siiamaani tundub, et mõjus! Vanarahvas ikka teadis, mis rääkis. No ja nüüd pole ma neid hõrgutisi aastaid enam teinud. Piinlik, piinlik! Kogu selle aja on H pidanud tuuletaskuid poest ostma. Ja noh, on ka täitsa hea olnud. Aga tegelikult, tuleb tunnistada, oli asi selles, et me olime ära unustanud, kui maitsev on üks värskelt kodus küpsetatud tuuletasku, mis on äärest ääreni täis värskelt valmistatud kohupiimakreemi. Ja neid valmistada ei ole üldse mitte keeruline. Keedutaigna jaoks läheb vaja: 2,5 dl vett 100 g võid 120 g nisujahu suts soola 1 tl suhkrut 2-3 muna Kohupiimakreemi jaoks läheb vaja: 200 gr kohupiima 2 dl vahukoort 1 dl suhkrut Aja vesi keema, lase või v...

Ma ei tea mitu korda nägin Nami-Nami foorumites, et kiideti telekokk Nigella sidrunipastat. Lõpuks hakkasin mõtlema, et ju see siis eriliselt maitsev olema peab. Ja nii ongi, tõesti, ülimalt maitsev. Mitte just kaalujälgijatele, päris rammus, aga samas - milline Nigella retsept kaalujälgitatele mõeldud on, ikka kamaluga vahukoort, rasva ja šokolaadi. Nii see elunautimine tal käib. Aga tagasi sidrunipasta juurde tulles pean ütlema, et kui ma mõne toidu kohta enne olen maininud, et see on kiire või lihtne, siis sidrunipasta kiiruse ja lihtsuse ees kahvatuvad kõik. Vaja läheb: 500 gr spagette või linguinesid 1 sidruni riivitud koor ja mahl 1-2 munakollast 2 dl vahukoort 50 gr parmesani 1 spl võid hakitud värsket peterselli Sega omavahel muna, koor, sidruni koor ja mahl, riivitud juust. Keeda pasta soolases vees al dente. Kurna, pane pasta potti tagasi. Lisa või ja sega kuni kogu pasta on võine. Sega kohe juurde ka enne valminud segu. Kuum pasta küpsetab läbi muna. Serveeri kohe koos hakit...

See on üks nostalgiline toit. Tohutult meeldivad mälestused - Pariis, Nizza, Cassis... See on ka üks selline toit, mille puhul, teate ju küll, siin kodus süües jääb midagi nagu puudu, lõhn, õhk, melu, keel... Vaatamata sellele viib keele alla. Rannakarbid on minu ja H lemmikud. Minu isiklikud esimesed mälestused neist pärinevad Brüsselist (kes käinud, teab- seal Grand Place'i lähedal need imearmsad väiksed restoranitänavad, kus kõik restoranid ülivärskeid karpe pakuvad). Me H-ga oleme sellised fännid, et iga kord, kui Lõunapoole-Euroopasse satume, sööme neid nii palju, et mõtleme, et nüüd on eluks ajaks isu täis. Aga võta näpust, nädala pärast isutab jälle. Pariisi jõudsime vist kl 23 õhtul, aga ikka oli vaja kohe välja karpe otsima minna. Pariisist on ka selline nali pärit, et sõime Champs Elyseel karpidele spetsialiseerunud restoranis kumbki ühe karbiprae, hunnik veini ka, vein hakkas karahvinist otsa saama ja kärbes lendas sisse. Mina urgitsesin seda oma ülemeelikus tujus välj...