What a wonderful world!

Kripeldab teine juba kõik see kodus oldud kaks nädalat, et blogis jäi see Mehhiko lugu nagu lõpetamata. Eestisse saabudes kukkus reaalne elu niimoodi peale, et polegi nagu mahti olnud - ohtralt sünnipäevi, muidugi kuhjunud tööasju, laste kooli ja lasteaia teemasid jne. Ahjaa, ühe väikse kodumaise viiruse haakisime endale ka kõik kohe külge seekord. Aga teen siis nii, et panen mõned viimased Mehhiko pildid ja annan ühe eluliselt olulise näpunäite ka :). Me ei väsinud imetlemast neid vanu põrnikaid vanalinna majade ees Leia pildilt foto autor :) Kas pole ilus gamma? :) Itaalia restoran meie kodu nurga taga, Dadaumpa nimeks Selline möll käib igal pühapäeval Merida keskväljakul, lihtsalt niisama, et pühapäeva tähistada :) Meie viimased paar nädalat Mehhikos möödusid nii, et kõigepealt olid meil külas kallid kaasmaalased, sõbranna Niina oma tütrega ja Ulvi ning Vahur oma rännumeelsete poegadega. Niisiis oli meil ikka päris Vabariigi aastapäev seal, laua ümber kogu...

Nii imelik kui see ka ei ole, aga juba järgmisel nädalal olemegi tagasi Eestis. Ma ei väsi kordamast - kuhu ajal küll nii kiire on, et ta niimoodi mööda lendab? :) Alles me saabusime ja juba ongi tagasisõit nii lähedal... Selline tunne on, et päriselt siinsest elust soti saamiseks oleks aega hoopis kauem vaja siin veeta. Aga ega kunagi pole vist päris küllalt, seega tuleb sellest, mis on, viimast võtta ja hetki nautida. Härrad Izamali kloostri ees Ühel kuumal päeval mõtlesime Henriga, et teeme lastele rõõmu ja viime nad mingisse parki, kus pidi ka natuke loomi nägema. Park on täitsa tasuta ja meie kodule päris lähedal. Mida me aga ei osanud arvata, oli see, et pargis oli täiesti vägev loomaaed. Lisaks tavalistele kitsedele ja metssigadele oli seal elupikk kaelkirjak, 3 hiiglaslikku jõehobu, mitut sorti ahve, suuremaid ja väiksemaid krokodille, imelisi suuri papagoilisi (isegi azul ararad), flaminogd, tuukanid ja üliäge kogu kaslasi. Mis aga kõige toredam, kõik loomad olid täiest...