Minul oli möödunud nädalavahetusel selline õnn, et mu kallid vanemad olid kohe mitu päeva meil siin Luksemburgis külas. Ja seda toredam oli emadepäev, kui oma ema siinsamas kallistada oli. Kuna mõned päevad peale emadepäeva sõitsid nad jälle Eestimaale tagasi, siis leidsin, et lilli pole mõtet kinkida - tegin lilleks hoopis ühe rabarberikoogi. Olin seda kooki juba varem proovida saanud, kui mõne aja eest üks hea kolleeg selle teise hea kolleegi sünnipäevapeole kaasa võttis. Aitäh, Tiina, retsepti jagamast. Sellest sai nüüd ametlikult meie pere kõige lemmikum rabarberikook, mis tõukas hooga troonilt eelmise lemmiku, selle siin . Eks temaga seda jahmerdamist pisut on, aga asi on seda kõike kuhjaga väärt. Selles koogis on kõike - krõbe põhi, hapukad rabarberid, kreemine vanillikreemikiht ja õhuline munavalgevahukiht. Taigna jaoks läheb vaja: 200 gr jahu 50 gr suhkrut suts soola 100 gr külma võid 1 munakollane 1 spl maitsestamata jogurtit Kreemikihi jaoks: ca 700 gr tükkideks ...
Nii mõnigi toit, mis lääne inimestele "hiinakat" tellides esimeste seas pähe tuleb, ei ole tegelikult teps mitte Hiinast pärit. Ja nii ka see vägeva nimega kergelt vürtsikas kindral Tso kana . Alguse on see saanud hoopis Ameerika Hiina restoranidest ja suure tõenäosusega polnud kuulsal väepealikul sellega mitte midagi pistmist. Siit , Anu Lohki kirjutatud artiklist "Suurimad müüdid Hiina toidu kohta", võib lugeda veidi täpsemalt: 5. Müüt: Kindral Tso oskas teha lahingutväärt kanarooga Vähemalt enamik ameeriklasi teab, et „kindral Tso kana“ ei ole üks neist veidratest Hiina muinasjuttudest, mida me teile raadiosaadetes ette loeme, vaid maitsev Hiina roog. Või on see ikka nii? Kuigi kindral Tso kana on Metsikus Läänes popp söök, ei teata Hiinas selles udutuhkagi. Nii et kui mõned ajakirjanikud külastasid Tso kodulinna Hunani provintsis, vandusid isegi kadunud kindrali järeltulijad, et nad pole sellisest retseptist kordagi kuulnud. Kindral Tso, pärisnimega Zuǒ Zōngtáng...
Mulle meeldib see prantsuse küpsetis croquembouche , mille nimi tähendab otsetõlkes "suus prõksuma", eriti just sellepärast, et ta näeb minu meelest jõulukuuse moodi välja. Ja süüakse seda ka teistmoodi kui kooke tavaliselt - igaüks võib endale väikseid "kuuseoksi" murda ja karamell prõksub hamba all nagu talvine jääkirme! Selle natuke teistmoodi jõuluküpsetisega tahaksin ma teile kõigile, kallid blogilugejad, suur suur aitäh öelda, et te minuga mu Wonderful world i jagate, sest jagatud rõõm on ju mitmekordne rõõm! Teie annategi mulle jõudu, et kõigi muude askelduste vahel leida aega ning energiat ka oma toidu- ja reisimõtted siia kirja panna. Ja kuna on jõulud, siis tahaksin ühele blogilugejale kinkida toidublogijate kokaraamatu , millest ma lähemalt siin kirjutasin. Tore oleks ka kuulda, mis see on, mis Sind siia ikka ja jälle tagasi toob. Kirjuta paar rida selle postituse kommentaariks ja lisa kindlasti ka oma nimi. Loosiratas läheb keerlema kõigi nende vahel, ke...
Tahaksin, et valgus, mis aknast kumab, ei tuleks lumest, vaid miljonitest kirsiõitest. Ära on tüüdanud see talv, külm ja pimedus. Aga praegu, kui ka unistades kestab talv veel paar kuud, jääb üle unes kevadet näha ja ilmsi ennast hea-paremaga hellitada. Sellepärast küpsetasingi kirsiõite värvi kohupiimakorvikesi, millel maitseks ja iluks kirsid ka sees. Lihtsaim muretaigen (maha viksitud Eva blogist ): 4 dl nisujahu 100 gr külma võid 2 spl suhkrut 1 muna Näpi külmad võitükid jahu ja suhkruga, lisa muna, sõtku tainaks. Lisa vajadusel paar spl külma vett. Vooderda võitatud korvikeste vormid tainaga ning aseta vähemalt pooleks tunniks külmkappi. Eelküpseta põhjad 200-kraadises ahjus ca 8 minutit. Täidis: Kompotikirsse 200 gr kohupiima 50 gr hapukoort 1 muna 4 spl suhkrut 1/4 sidruni riivitud koor 1/2 tl vanillisuhkrut veidi kirsikompoti vedelikku Sega kokku kohupiim, suhkur, muna, sidrunikoor ja törts kompotivedelikku. Tõsta igasse eelküpsetatud korvikesse kirsse ja vala peale kohupiimase...
Kevad oli meil juba peaaegu käes, lumikellukesed ja krookused õitsesid, aga talv, pagan, tuli tagasi. Juba nädal aega on kõvad miinused (muidugi kaugeltki mitte nii kõvad, kui teil seal kaugel põhjamaal) ja mul tekib küsimus, et mis kasu on Luksemburgis elamisest, kui Eesti talv kaasa tuleb!!! Täna hommikul oli igatahes külmakraade lausa 15. Eriti külm hakkab veel, kui piiluda endal seljas olevate ohtrate kampsunite-jopede-sallide-mütside vahelt välja ja jälgida britte, kes külmast kõverdatuna endiselt palja pea, lillade sõrmede ja sügismantliga ringi värisevad. Ma usun, et olete minuga ühel nõul, et hirmsa külmaga pole midagi mõnusamat, kui oma soojas toas istuda, ahi sisse lülitada, sellega tuba veelgi soojemaks kütta ning lisaks kogu maja magusa koogihõnguga täita! Mina võtsin seekord ette maasikate, vaarikate, mustikate ja põldmarjadega mandlitaignakorvikesed mandlikreemiga! Vaja läheb: 400 g marju (põldmarjad, maasikad, mustikad, vaarikad, sobivad nii külmutatud kui värsked)...
Kommentaarid