... nii positiivsete ja toetavate vastukajade eest minu eelmisele postitusele! Mõnedest vastustest ajendatuna kirjutasin pikemalt sellise reisi ettevalmistustest siin!
Sel ajal, kui nii mõnedki teised Eesti toidubogijad Tallinnas Solarise keskuses oma erakorralist kohvikut "Blogi" pidasid ja nii mõnedki teised nende küpsetisi maitsesid, pistsin mina siin paartuhat kilomeetrit lõuna pool parajasti ahju potitäie osso bucot. Mõnes mõttes sain niimoodi samuti maitsta veidi tänast "Blogi" kohviku repertuaari. Väga kaudselt ainult, kuna oma osso bucco retsepti võtsin ühe täna üles astunud toidublogija, Liina, suurepärasest kulinaarsest ajaveebist Aglio e Olio . Olin selle retsepti ausaltöeldes enda jaoks juba ammu ammu välja valinud. Liina kohe oskab oma mahlaka sõnavara ja jutustamisoskusega isu tekitada. Ja tulemuses ma pettuma ei pidanud. Seni, kuni liha ahjus valmis, külastasime Luxembourgi linna ajaloomuuseumit, et veidi paremini oma uuest elukeskkonnast ja selle kujunemisest aru saada. Oli päris huvitav, küll need ümberkaudsed kuningad on ikka ahnelt seda väikest Luxembourgi endale krabanud korda mööda. Jalutuskäik kevadehõnguses ...
Palju oliiviõli sinna sisse kuumenema palju hakitud küüslauku ja veidi väikseks hakitud tšillit kui küüslauk läbipaistev, siis lisada krevetid (kui krevetid olid soolvees, siis enne nõrutada ja soola mitte lisada), krevette praadida õlis mõned minutid Krevetid välja tõsta, õlile lisada 200 ml vahukoort, segada kastmeks, lasta keema. Süüa koos värske saia ja toorsalatiga Sööks iga päev, aga siis läheks paksuks. Ettevaatust, palju kaloreid. Aga keele viib alla, nii et loobuda ka ei suuda. Tasuks jätta pidupäevaks ja siis nautida, mitte mõelda kehakaalule. Mina ei soovitaks väherasvase koore peale minna - kaotab maitses tohutult.
Kuna minu kallis abikaasa armastab hirmsasti sealiha, siis olen viimasel ajal üritanud leida erinevatest toidublogidest uusi põnevaid sealiharetsepte. Midagi nagu on ka, aga tegelikult on sõber sealiha toidusõprade tähelepanu alt täiesti teenimatult välja jäänud. Tegin siis ise väikse sammu selles suunas, et sealihasõpradel üks retsept leida oleks. Valmistasin punaste läätsede ja sealiha hautist, mis on pisut nagu plov, ainult et läätsedest riisi asemel ja sealihast lamba asemel. Vaja läheb: 0,5 kg sealiha 250 gr punaseid läätsesid 400 gr purustatud tomateid 2-3 sibulat 3 küünt küüslauku 2-3 porgandit 0,5 tl safranit 1/2 kl kuiva valget veini 1/2 hakitud tšilli Prae sealihatükid kuumas õlis kuldseks, maitsesta soola ja pipraga, tõsta kõrvale. Prae samas rasvas sibul, küüslauk, kui need on klaasjad, siis lisa ka porgandikettad ja sega läbi. Kuumuta veidi, lisa juurde liha ja vala peale vein. Lase keeda ca 5 minutit, et alkohol välja keeks. Lisa torts keedetud vett ja lase segul kaane al...
Kuidagi jahe on! Sügisene päike on küll ilus, aga sooja ta enam suurt ei anna. Minu keha on seda ka märganud ja ei taha enam kuidagi pelga salatinäksimisega rahule jääda. On aeg minna üle tummisematele roogadele ja unustada mõneks ajaks jahutatud rosé´d - käes on soojendavate punaveinide aeg. Et hooaeg pidulikult avada ja oma kallile sealihasõbrast abikaasale rõõmu valmistada, sai ühel jahedal pühapäeval ahju pistetud põrsakülg. Lasin tal seal paraja kuumuse käes kohe mitu tundi koos erinevate juurviljadega ja salveilehtedega küpseda. Tulemuseks krõbe kamar ja pehmemast pehmem liha. Kõrvale sobis suurepäraselt ka üks pudel burgunlast! Vaja läheb: 1,5 kg sea- või põrsakülge (ingl k belly of pork , pr k poitrine de porc(ine) ) 1 spl oliiviõli 4 sibulat (kooritud ja sektoriteks lõigatud) 6 porgandit (kooritud ja tükkideks lõigatud) 4 väiksemat peeti (kooritud ja sektoriteks lõigatud) 6 kartulit (kooritud ja sektoriteks lõigatud) 6 värsket salveilehte (tükkideks rebitud) soola ja pipart Ku...
Nagu juba varem mainitud, tõi päkapikk aka minu kallis õde Eva mulle jõuluks uue ilusa kokaraamatu Citrus and Spice (autor Sybil Kapoor). Sirvisime seda siis sealsamas jõuluõhtul ja Eva hõigatas mingil hetkel, et issake, kui isuäratav asi, sellerisupp. Mina ei osanudki nagu kohe nii vaimustuda sellest ideest. Täitsa võimalik, et oma osa oli ka selles, et olime äsja lõpetanud jõuluprae söömise, aga seller on minu meelest üks võrdlemisi tugevamaitseline tegelane ja seetõttu kasutan teda mõningase ettevaatlikkusega. Kuigi, tunnistan, et on äärmiselt palju roogasid, kus selleri olemasolu on eluliselt vajalik ja mõõdukas koguses meeldib ta mulle väga. Kuidagi jäi see sellerisupp mind aga kummitama. Mõne aja eest võtsin raamatu sellerisupi koha pealt uuesti lahti ja lugesin ka sissejuhatuse läbi. Nimelt väitis Sybil, et tema retsept pärineb 1971. aasta Jane Grigsoni kokaraamatust Good Things ja et selle retsepti suurim pluss on sibula, kartuli ja selleri ideaalne tasakaal. Kui üks retsept ni...
Kommentaarid