Tagasi suves - Sevilla

Nädal pärast viinamarjakorilust Savoies pakkisime jälle asjad kokku ja võtsime suuna Hispaaniasse, Andaluusia pealinna Sevillasse, külla meie headele sõpradele, kes terve perega mõne kuu eest sinna elama asusid. Paar päeva enne lendu piilusin juba kohalikku ilmateadet ja hoidsin pöialt, et see ükskord ometi tõtt räägiks - pea kõigiks päevadeks lubati umbes 30 kraadi sooja ja päiksepaistet. Pühapäeva õhtul kohale jõudes võisime kergendatult hingata, et meie suveriided pole ilmaasjata kaasa pakitud - lubatud kuumalaine oli kohal ja seda peale mitut päeva, mil hommikust õhtuni vihma oli kallanud.

 
Läksime kohe kogu kambaga linna peale ja sõime ära terve kamalutäie erinevaid tapasid ja head külma Hispaania õlut. Tapadest meeldisid esimesest õhtust meile eriti kaheksajalg Galiitsia moodi, küüslaugune kartulisalat, spinat kikerhernestega (kohalik spetsialiteet) ja praetud kalmaarirõngad. Igaks juhuks mainin ka ära, et tapa´ks nimetatakse väikseid portsjone erinevaid roogasid, mida Hispaania tapa-baarides õlle või veini kõrvale pakutakse. Toiduhuviliste jaoks on tapade proovimine täiesti suurepärane võimalus maitsta lühikese aja jooksul ära tervet hulka kohalikke spetsialiteete.

 
Järgmisel hommikul võtsime ette iidse Sevilla vanalinnaga tutvumise. Kolasime kitsastel tänavatel, vaatasime hiiglaslikku katedraali ja veetsime pool päeva Alcázari lossis ning selle aedades. See viimane oli täiesti võrratu. Mulle meeldis isegi rohkem, kui Granádas asuv ja palju kuulsam Alhambra. Alcázar on suurepäraselt säilinud, seda ümbritsevad lopsakad aiad ja pargid, uhked purskkaevud, paviljonid ja kujud. Tegu on Sevilla kuningliku paleega, mis algselt oli Mauride kindlus ja millele iga järgnev kuningas on omaltpoolt midagi lisanud. See on ka Euroopa vanim endiselt kasutusel olev kuninglik palee (lossi ülemisi korruseid kasutab Hispaania kuningapere oma Sevilla koduna). Kusklil Alcazari lähedal, eriti idülliliste kitsaste tänavatega Santa Cruzi linnaosas leidsime võtsime oma järjekordse lauatäie tapasid. Kohalik hõrgutis härjasaba, kergelt vürtsise tursatäidisega paprikad ja krevettidega hautatud spinat maitsesid kõik täiesti võrratult. Esimest korda proovisime ära ka kohaliku külmsupi, mis Sevillas asendab tuntumat gazpachot - kreemise salmorejo. Võin kohe öelda, et nii minu kui Henri jaoks oli see armastus esimesest silmapilgust, kuuma ilmaga pole midagi paremat kui süüa üks kausitäis jahedat tomatisuppi, millele garneeringuks on lisatud veidi iberico sinki ja keedumuna. Vaatasin pärast järgi ka, et mis salmorejot ja gazpachot omavahel eristavad ning tundub, et esimeses on rohkem saia sees ja teises kasutatakse enamasti ka paprikat lisaks tomatile. Aga eks retseptid erinevad vastavalt kokkadele, kes suppi valmistab!

Sevilla on üks haruldane koht muuhulgas veel sellepärast, et sealsed suveniirid on päriselt ilusad. Enamast kipub maailmas ringi rännates minu meelest nii olema, et suveniiripoed kubisevad mõttetutest kujukestest, mis vähemalt minu maitse järgi ühtegi kodu ei kaunista. Aga Sevilla kirjudelt lettidelt oleks kaupa lausa kamaluga koju toonud. Tegelikult jäime muidugi realistideks ja ostsime mõned kohalike mustritega kahhelkivid!!! :), mida me juba ammu otsinud olime. Kui kunagi uue vannitoa sisustamiseks peaks minema (mitte, et meil uus vannituba silmapiiril oleks), siis võibolla laseme need valgete kahhelkivide vahele vürtsi lisama seinale plaatida, aga esialgu kavatseme nad seinale kunsti pähe ära raamida. Mann ostis endale ilusa täpilise flamenco-lehviku (kuigi Sevillas on oma flamenco sarnane tantsustiil sevillana hoopis). Nii et kõik kirjud taldrikud, peeglid, jms jäi meist maha järgmisi huvilisi ootama. Aga uudistamist oli küll seal omajagu.

 
Õhtul viisid meie kallid võõrustajad meid ühte eriliselt populaarsesse tapa-kohta, nimega San Telmo. Isegi esmaspäeva õhtul sinna ilma reserveeringuta lauda saada on täiesti võimatu ja oma silmaga nägime õhtu läbi inimesi, kes sõna otseses mõttes sabatasid lootuses, et mõni laud siiki äkki vabaneb. Tripadvisor paigutab San Telmo hetkel Sevilla restoraniks nr 1. Tapa-kaart oli pikk ja põnev. Lisaks traditsioonilisematele kohalikele maitsetele leidus sealt tapasid, mida oli mõjutanud Itaalia, Jaapani või mõni muu kuulus maailmaköök. Proovisime kamba peale vist tõesti pool menüüd järele - värsket turska Roteña stiilis (aeglaselt küpsetatud tomatite, kartulite ja sibulatega), basiiliku ja estragoniga täidetud röstitud lammast metsiku riisiga, kalmaaritindiga spagette küüslaugu ja grillitud kammkarpidega, grillitud seeni praesibulatega, grillitud sealiha kartulite ja mojo kastmega (kes Kanaaridel on käinud, teab seda vürtsist kastet kindlasti), pardirind maguskartuli tšipside ja tšatniga jne jne. Kõik puha ilusti sätitud ja täitsa tapale kohaste hindadega. Tõeline pidusöömaaeg!

 
Järgmisel päeval uudistasime veel veidi linna. Lõunasöögil ma seekord pikemalt ei peatu, sest lauatäiest tapadest oli vist pea kõige maitsvamad friikartulid majoneesi, ketšupi ja tabascoga :), mida me poleks eales tellinudki, kui nende nimi menüüs poleks olnud "küpsetatud kartulid kolme kastmega". Kohalik delikatess, väiksed krevetitortillad, olid lihtsalt jubedad, rasvast tilkuvad kuivatatud krevettide järgi maitsevad kuivikud. Aga õnneks on Sevillal muudki pakkuda, kui toidud, nii et päev sellepärast luhta ei läinud. Vaatasime üle eriti grandioosse Plaza d´Espagna ja rentisime endale 4-kohalise jalgrattasõiduki, et läbi vurada selle kõrval asuv Maria Louisa park.

 
Kogu selle tapa-hulluse juures oli ikkagi üks tapa, mida ma olin plaaninud süüa, aga mida ühesku menüüs ei olnud - pimientos de padron. Ehk siis väiksemat sorti poolvrtsised rohelised tšillid, mida on oliiviõlis praetud ja millele siis soolahelbeid on puistatud. Tegime neid siis ise kodus õhtul enne ribide grillimist eelroaks, sest poes olid sobilikud tšillid täitsa olemas. Ja tulid välja väga head. Muud kunsti seal polnudki, kui et kuumas õlis tumedaks praadida ja siis soola peale raputada.

Järgmisel hommikul me enam hiiglaslikku Sevilla linna kammida ei jõudnud, aga hea inimene H pakkus välja, et äkki sõidame ca 100 km kaugusel asuvasse Matalascanase randa suvitama. Ja meile see mõte muidugi meeldis väga. Tegu on tüüpilisi valgeid majakesi täis rannakuurortiga, kus liiv on valge ja pehme. Suvitajad olid õnneks lahkunud ja jätnud meile kõvasti ruumi nii rannal, kui linnas. Merevesi oli täiesti soe, nii et Mann sai selles joostes parajalt pööraseks minna. Lisaks vist ka puhas, sest puha kalda ääres ujusid suured kalaparved. Lõunatasime oma Sevilla-tripi lõpetuseks enne lennukile minekut veel Matalascanase rannarestoranis ja sõime värskeid grillitud sardiine, maailma parimaid oliive, gazpachot. Peen ja muidu hirmkallis merikeel maksis muide kõigest 10 eurot!!!

Muide, kuulsin kuskilt, et aasta keskmist arvestades on Sevilla Euroopa kõige soojem linn. Nii et soovitame külmetavatele kaasmaalastele soojalt! :)