Barcelona ja päike

Placa Real

Tavaliselt me suvel Eestist ära ei lähe. Päikest ja ilu on siingi küllaga. Sel aastal täitub meil aga kaks ümmargust numbrit - 15 aastat koos ja 10 aastat abielus. Täpselt paras hetk võtta midagi kahekesi ette. Meile meeldib tegelikult lastega reisida, aga otsustasime, et nende tähtpäevade auks korraldatud reis peab olema ainult meile kahele. Endalegi suureks üllatuseks avastasime, et viimati reisisime ilma lasteta 6,5 aasta eest, kui Mann oli 2-aastane. Nii et oligi paras aeg! Peale päikselist kevadet keeras Eestis ilm ka parasjagu täiesti ära, nii et meie suvine reis Barcelonasse oli just nagu maasikas tordil.

Kohal

Muide, kuigi Tallinnast läheb otselend "Barcelonasse" (jutumärkides Barcelonasse seetõttu, et tegelikult maandub see otselend Barcelonast oma 100km kaugusel Gironas), siis lendude kellaaegadega tutvununa saime aru, et see pole teps mitte parim viis selle ilusa linnaga tutvuma minekuks. Airbaltic nimelt lendab Riiast otse Barcelona lennujaama ja seda super kellaaegadel, otse keset päeva.

Sangria

Aga mida ühed kulinaarselt kaldu (väljend laenatud Liinalt :) inimesed ikka ette võtavad kohe peale seda, kui nad on päikselisse Barcelonnasse jõudnud ja oma kodinad Gran Derby hotelli maha parkinud?! Õige, saavad retseptsioonist paar head näpunäidet ja asutavad end jaheda sangria ja parimate tapaste jahile. Meie istusime sel eesmärgil maha La Barra nimelises tänavanurga-restos ja ei pidanud sugugi pettuma. Serrano sink (hea serrano viib keele alla, aga tühjendab hirmsalt kiirusel ka rahakotti, meil oli aga selline õnn, et hommikusöögil pakuti lõpumatutes kogustes erakordselt head serranot, nii sai sellest meie põhihommikusöök :), äädikas marineeritud valged anšoovised ja muidugi grillitud kaheksajalg (meie vana armastus), kõik oli tasemel.

Serranoga kaetud tomatiga hõõrutud sai

Valged anšoovised äädikas

mmm... grillitud kaheksajalg

Raske töö

Meil on ikka kombeks oma reisid tööga siduda. Väga inetu meist pulma-aastapäeva reisil sellist rasket tööd rabada, nagu gurmeešokolaaditootja Sampaka ja ühe Hispaania suurima šokolaadivabriku Nederland külastamine :). Umamis on Sampaka imeliste šokolaaditahvlite valik saadaval, aga edasiste plaanide ja uute maitsete arutamiseks/valimiseks olid need kohtumised igati omal kohal. Ja lisaks ka tõelised maitseelamused. Sampaka külastusest ja kogu sellest põnevast šokolaadi "koolitusest", mille osaks me saime, räägin peagi lähemalt Umami blogis. Siin aga paar pilti kogu sellest ilust, mille osaks saime.

Sampaka esindus-boutique Barcelona vanalinnas

Asume maitsma, minu lemmikuks sai palsamiäädika šokolaad

Kakaooad saabuvad sellistes kottides

Kakaooa massist pressitakse kogu õli välja ja järgi jääb selline kakao "kook" :)

Isegi koos õnnestus seekord pildile jääda, siin valmivad Sampaka gurmeešokolaadid

Ühte võin öelda, kui Sa oled hommikust õhtuni hõljunud magusates šokolaadilõhnades ja aina põnevamaid šokolaade maitsnud, siis õhtul peale tööd sobib ideaalselt üks külm õlu, taldrikutäis pimientos de padron rohelisi pipraid (neid teeme kodus tihti ka ise, vt retsepti siit), teine praetud kartulitega ja kolmas kalmaarirõngastega (nende retsepti on meil siin ka, vt siia) Sampakast ümber nurga asuvas Barcelona vaat et kuulsaimas tapas-baaris Cerveceria Catalana (jõudsime kohale ca 19.30 ja see oli ka viimane võimalus kohta saada, sest kohe peale seda moodustus restorani ukse taha seinte äärde järjekorrad näljaste huvilistega).

Pimientos de padron

Cerveceria catalana

Möll

Järgmisel hommikul nägime hotelliaknast tõelist Hispaania actionit, ehk teisisõnu taksojuhtide streiki. Küll see oli üks lärmakas sündmus ja küll neid streikivaid taksojuhte oli palju. Hotellitöötajad avaldasid küll arvamust, et enamus rongkäigus möllajaist olid hoopis suvalised inimesed, kellele meeldib streikides end välja elada. Igatahes oli seal plahvatusi ja mürtsu, tossu ja lärmi, seinte sodimist ja möirgamist. Nagu pildilt näha, siis huvitas see sündmus ka kohalikke.

Kohutavalt põnev on kõigil :)

Kaheksajalg

Meil Henriga on ühine stiihia - kaheksajalg. See armastus sai meie jaoks alguse Portugalis ja raugenud pole see kohe mitte tänase päevani. Sampaka boss Albert pani meile sellest kuuldes kohe kinni laua ühes väikses restoranis, mis olevat Galiitsia moodi valmistatud kaheksajala (ehk viilutatud keedukartulil viilutatud kaheksajalg paprikapulbriga) söömiseks parim - O´Retorno. Tegu on tõeliselt pisikese ja silmatorkamatu nurgarestoga, kuhu lauda saada pole üldse lihtne. Meil see aga õnnestus. Kelner ütles, et meile kahele piisab väiksest portsjonist, aga meie ütlesime, et meile meeldib ikka kohe palju kaheksajalga ja tellisime suure. Lisaks veel grillitud kalmaari. Ja oh-sa-raks, kui suur portsjon seda kaheksajalga oli, kelneril oli õigus. Aga mõlemad road olid tõesti lausa uskumatult head ja me saime nendega hakkama. Igatahes soovitan soojalt kõigile mereannisõpradele.

mina ja kaheksajalg

grillitud kalmaarid

Pargis

Ühte ma pean ütlema - 30-kraadises lõõskavas kuumuses peale hiiglaslikku kaheksajala portsjonit ei ole võibolla mäe otsa Güelli parki ronimine maailma parim idee. Aga meie seda siis veel ei teadnud ja tegime triki ära. Ühte pean ma veel ütlema, ära usu hotelli töötajat, kes ütleb, et pargi piltetit ei pea enne netist ära ostma. Ta käis vist Güelli pargis viimati 20 aasta eest kui turistid seda veel avastanud polnud. Igatahes jõudsime kohale (PS! ühel tänaval, kui ma nüüd ei eksi, siis on see Avinguda del Santuari de Sant Josep de la Muntanya, on mäe otsa minekuks liikuv trepp ja selle nipi eest peame tänama jällegi Sampakast Albertit) ja saime kohe pileti osta ja pidime parki pääsemist oma 1,5h ootama. Positiivse külje pealt võib öelda, et see oli paras aeg pargipingil leiva luusse laskmiseks (või õigemini kaheksajala luusse laskmiseks) ja park oli vinge. Kuigi see oleks võinud selle ootamise peale suurem olla. Gaudi oli ikka üks fantaasiarikas sell. Pargi point, kui ma kõigest õigesti aru sain (pooleteise tunniga jõudsin brožüüri mitu korda läbi lugeda), oli selles, et rikas mees Güell, kes oli kuulsa kunstniku Gaudi suur sõber, ostis seal mäepervel hulga imeliste vaadetega maad ja nägi oma vaimusilmas selles uhket ja erilist rikaste inimeste rajooni valmimas. Maale plaaniti kolmnurksed krundid ja ala planeeris Gaudi ise. Valmis tehti näidismaja (tõeline pärl, milline see mäekülg veel siis oleks, kui neid maju sinna hulgi oleks jõutud ehitada), park, terrassid, külaliste vastuvõtu hoone ja pargivahi/uksehoidja maja, aga siis selgus, et mäe otsa ilma korralike teedeta ehitada pole üldse nii lihtne ja kogu projekt jäi seisma. Siis suri visionäär Güell ja tema pere andis pargi Barcelona linnale majandana.

Pisut õiteilu teel parki

Ainus valminud elumaja, näidismaja

Park Güelli vaated on võimsad tõesti

Pargi tunnussõnaks on "mosaiik"

lopsakaid taimi jagub ka kõikjale

Mosaiik a la Gaudi

see oli vist uksehoidja maja?!...

... ja see siis omakorda või külaliste vastuvõtu maja?!

veel õiteilu pargist seest

uhked lavendlid

ja veel mosaiike

Peol

Olen meie üle väga uhke, et võtsime end vaatamata taksistide streigile kokku ja käisime lausa ööklubis. Laekusime kl 4 hommikul ööbussiga nagu teismelised :). Fotokat kaasas polnud, seega peate uskuma mu sõnu. Öine Rambla oli põnev vaadata-kommenteerida, meile pakuti tervet rida võimalikke drooge, millest me loobusime ja jäime cava ning rummikokteilide juurde. Ära sai käidud väikses underground klubis Marula ja kahe saaliga Jamboree. Ahjaa, ma olin täiesti šokeeritud noorte tüdrukute peoriietusest. Ma loodan, et see pole märk minu ajast maha jäämisest, aga neil olid seljas lillelised inetu lõikega sitsikleidid ja jalas paksu musta tallaga kalossisarnased nööridega hiigeljalanõud. Teine variant oli rinnuni värvliga hästi lühikesed teksad, alt narmastega. Need sobivad küll hästi Kate Mossi suguste jalgade puhul, aga ühti Kate Mossi seal ei olnud, olid vaid lihavad lõunamaised kaunitarid, kelle jalas olid sellised püksid pehmelt öeldes kohatud. Selline virin siia vahele siis :)

Sama klubi päeval, Placa Realil

eelmisel ööl olid need tänavad lausa tontlikult pimedad, nagu filmis

kui ma nüüd ei eksi, siis selle "ukse" taga peitub öösiti Marula Cafe

Tänav, kus öösiti käib hoopis teistmoodi seltskond

Turul

Kui toiduhuvilised Barcelonas on, siis ei saa muidugi külastamata jätta suurt Boqueria turgu otse Ramblal. Asukoha tõttu on see üksjagu turististunud, aga vaatamist väärib kindlasti. Lauad on lookas kõige värske ja põneva all ja turult leiab ka hulga tapasebaare, mis sellest värskest suupisteid valmistavad. Kohta on raske saada, aga kui meil see õnnestus, siis ei jäänud muud üle, kui tellida ja ... täiega pettuda. Ainus kord, kui sel reisil keskpärast toitu saime oli Boqueria turul. Pimientos de padron tuli fritüürist õlist nõretavana, habemenoa karbid olid vintskeks küpsetatud ja mingi liiga rohelise õliga mõrkjaks tehtud, terved praetud minikalmaarid (chipirones) olid, noh, ütleme et,enam-vähem ok, aga ootasime rohkem.

Boquerial on meeletu puu- ja juurvilja valik

ja muidugi merannivalik

habemenoa karbid

mingi looma magu, näeb välja nagu pehme tekk :)

vist lamba pea, kui näoilme järgi otsustada

chipirones

valmis, aga vintsked habemenoa karbid

heast lihakraamist pole samuti puudus

Aga turulettidel hakkasid silma väga lahedad mereelukad, Hispaania keeles percebes, inglise keeles goose barnacle, meie keeli nuivähid, mis näevad välja nagu draakoni sarved, soomusjad, küüntega, sammaldunud. Kilohind ca 40 eur. Võtsime endale plaani neid maitsta ja kõndisime terve tee kuni Barcelona rannani otsides kohta, kus neid pakutaks. Heade inimeste soovitusi järgides see meil viimaks ka õnnestus hiigelsuures Barceloneta kalarestoranis Salamanca. Neil oli selleks hetkeks veel järel 200g keedetud nuivähke ja kuna me neid 25 euroga maitsta ei tahtnud, siis olid nad nii armsad, et andsid kummalegi ühe niisama proovida. Peab ütlema, et väga maitsev, aga 40 eurot ma ikka kilost välja ei raatsiks käia. Kui tuttav kalamees need veest välja tooks, siis naudiks külma valge veini kõrvale hea meelega :).

nuivähid turuletil

ja keedetuna laual, pole suurt vahet, eksju

nuivähi mitu nägu

Beachil

Kui juba Barcelonas oled, siis ei saa ju jätta rannas käimata. Barcelona on üks väheseid suurlinnu, mis ei tüüta poole päevaga ära, sest seal on nii melu ja müra, randa, parke, metsa kui mägesid, šopingut, kulinaariat, kultuuri, arhitektuuri kui muud põnevat. Üks asi, mis selle linna eriti nauditavaks teeb, on kõigi suurte tänavate keskel laiuv avar kõrgetest puudest ääristatud promenaad. Nii on lausa lust linnas kolada. Aga tegelikult pidin rannast rääkima... ega siin midagi eriti polegi, kui et ilus ja rahvarohke oli. Aga meie suundusime peale mõningast liivas sobramist ja kohvikus frappetamist uuesti koju (ehk hotelli), et õhtul koos naabruse jalkasõpradega koos ühes tapasebaaris jalka MMi avamängu vaadata, cavaga tehtud heledat sangriat nautida ja maailma parimat siidris tehtud chorizot süüa.

teel randa

Barceloneta, kunagine kaluriküla, tihedalt maju ja tänavaid täis

vaat nii punased krevetid Barceloneta kalarestorani väljapanekus

rannas

päris mitu inimesi ja rannaliiv, mis sobib hästi jalatalla massaažiks :)

elunautijad

Ühesõnaga, Barcelonasse jäi tükike südant ja sangriakannu taga sai juba mõtteid mõlgutatud, kuidas järgmine kord Barcat külastada.