Kuninga suvilas ja muud jutud
Sissejuhatuseks mõned eelmisel postituses lubatud pildid. Näiteks tüdrukute ühesugused püksid. Väga praktilised, imeõhukesest riidest, lasevad tuult ligi ja hoiavad sääski eemale. Sääskede olukord pole tegelikult üldse hull, välja arvatud selles rannarestoranis, millest kohe kirjutan. Alguses põletasin toas õhtuti sidrunheina eeterlikku õli, et sääski eemal hoida, aga enam väga ei viitsi. Hoiame õhtul lihtsalt rõduust kinni.
Siis meie munkade valmistatud ja pühitsetud Buddha kuju.
Soolakoorikus grillitud kala ehk Pla pao. Tegemist on eriti laheda viisiga, kuidas kala süüa ja kindlasti kavatseme seda ka mõne Eesti kalaga katsetada. Siin kasutatakse tilaapiat ja tulemus jääb väga mahlane. Tilaapiat müüakse meil küll, sügavkülmas minu meelest ja ma kahtlustan, et sellega ei saa samasugust lõpptulemust. Ühesõnaga, kala kõhtu topitakse sidrunheina ja kala nahk kaetakse jämeda soolaga. Kummastki jääb vaid aimatav maitse kalale. Aga lauale tuleb kala koos hulga kaaslastega - peenikesed riisinuudlid, suured kapsalehed, erinevad ürdid (koriander, Tai basiilik, koriandri maitseline laialeheline koriander-ogaputk), üks magus kaste, teine tuline kaste ja siis veel mingi marineeritud mõru köögivili, mille fänn ma just pole. Ja söömine käib nii, et võtad tüki kapsa lehte, tõstad sellele riisinuudleid, sellele omakorda tüki kala, siis rohkem magusat kastet, väheke tšillist kastet, siis punt erinevaid ürte ja pistad laevukese suhu. Täielik kaif! Kavatsen täpsemat retsepti ka Umami blogis peagi jagada.
Siis meenus mulle, et ma unustasin vist rääkimata, et Manni rõõmuks käisime kohe esimesel nädalal äsja detsembris avanud Vana Nava veepargis, mis asub juhuslikult täiesti meie kodu lähedal, oma 5 min autosõidu kaugusel. Mida kõike lapsevanem oma lapse rõõmuks tegema ei pea :)!!! Aga sai ikka päris hulludest liugudest alla sõidetud. Kes viitsib Vana Nava kodukale minna, see näeb. Aga muidu ülilahe veepark ja kes siiakanti satub ja kellel Manni moodi "veeloomad" kaasas on, siis soovitan väga.
Siis oli minul selline soov, et ma tahtsin õhtustada sellises restoranis, kus jalad on rannaliivas ja Emmy saab meie õhtusöögi ajal liivalossi ehitada. Sellele kõige lähema variandi leidsin Anantara luksushotellist (restoran Sai Thong), mis asub Hua Hini ja Cha Ami vahel. Panime siis endale laua kinni ja läksime pisut varem kohale, et veidi enne ringi kolada. No on ikka ilus ja luks küll, tuleb tunnistada see Anantara. Ja õhtu oli ka super, täiskuu peegeldas merel. Korjasime rannalt merekarpe ja vaatasime, kuidas laudu kaeti. Mul on mingi kiiks, ma ei julge tänavarestoranis tooreid austreid tellida. No ja siis ma mõtlesin, et tellin sellel peenes kohas. Austrid olid värsked ja head, aga kastmed ei olnud minu meelest just kiita. Oleks tahtnud ise kastmed juurde teha :). Eelroaks tellisin mina kreveti, avokaado ja mango salati. Kujutasin ette, kuidas need kokku sobivad, veidi laimimahla, võibolla kergelt tšillit... Henri võttis seesamikastmega pardi salati ja see kõlas samuti paljulubavalt. Mida me aga ootada ei osanud, oli see, mis peagi lauda jõudis. Minule tuli tükeldatud krevetid, mangod ja avokaadod, uputatud ohtrasse majoneesikastmesse. Henri hiiglaslik kausitäis oli veelgi hullem - sügavpraetud nuudlid pusas, selle all täiesti kuivaks küpsetatud ja siis ribadeks rebitud pardiliha ja veel mingid uskumatud asjad. Toit oli täielik pettumus ühesõnaga. Aga atmosfäär... täielik kaif. Ahjaa, sääski oli metsikult, ümber meie laua pandi igale poole sääsepeletajad tossama, aga need palju ei aidanud. Lisaks toodi kohapeal kokku segatud eeterlikest õlidest sääsevahendi, mis lõhnas mõnusalt sidrunheina järgi. Kuna ma seda ohtralt kiitsin, siis anti üks poolik pudel meile koju kaasagi. Ühesõnaga pearoa osas otsustamisega olime päris hädas. Ettekandja ütles, et nad fileerivad kalad ära ja praevad siis võis. Palusime siis, et kas kokk võiks maitsestada kala Tai moodi ja seda tervelt grillida. Lubatigi teha. See, mis lauda tuli, võikski selle restorani menüüs olla - Tai ürtidega täidetud kala, kõrvale mõnus kaste, aurutatud köögiviljad ja küüslauguga praetud riis. Peakokk oli ise ukhusest särav, tuli ise kala lauda tooma ja vist vaatama, et kes need külalised on, kes Tai moodi kala tellivad :). Üldiselt on seni nii olnud, et toidu kvaliteet ja atmosfäär on omavahel pöördvõrdelises seoses, et kui on üks, siis pole teist. Ahjaa, päris varbad liivas restoran siiski pole, sest muidu viiks hommikune tõus restorani ära. Randa on ehitatud madal kivimüür ja selle peal on siis lauad. Aga liivalossi sai Emmy ikkagi teha, kühvlik kasutas ta suuri austrikarpe. :)
Laupäevad on meil viimasel ajal väljasõitude päevad. Seekord oli meil kaks plaani Cha Ami poole sõites. Esimeseks peatuseks ühe eelmise kuninga, Vajiravudh (Rama VI), suvepalee ehk armastuse ja lootuse palee. Siin lausa linna sees on ka Klaikangwon palee, mis tähendab "palee, mis on kaugel muredest" ja seal elabki põhiliselt praegune kuningas Bhumibol Adulyadej (Rama IX) igapäevaselt. Ta on päris vana ja tervis pole kiita. Ta on üldse maailma kõige pikemalt võimul olnud kuningas. Kui kuningas ja tema pere palees ei ole, siis saab ka sinna vaatama minna, aga meil pole see õnnestunud, kuna ta on pidevalt kohal. Imelik mõelda, et Tai kunn siinsamas elab. Sellest, kas kuningas on kohal, saab aimu nii, et kui ta on palees, siis kaunistatakse peatänav kuninga lippudega. Praegu on see kaunistatud.
Aga Maruekhathaiyawan ehk Mrigadayavan palee siis seekord. See Tai kuningate lugu on päris huvitav. Nad on kõik Euroopas õppinud (vaadake, kui stiilsed on olnud naised Tai kuninga õukonnas) ja kuningaid on olnud palju (enne viimast kuningat surid paljud väga noorelt ja valitsusajad jäid väga lühikeseks). Näiteks sellesama suvila ehitanud kuningas sai seal vaid paar aastat veeta enne kui 44-aastaselt teise ilma läks. Luuletada armastaval kuningas Vajiravudhil oli veidi maad põhja poole enne samuti suvila, aga see ei meeldinud talle. Ta lasi selle tükkidek võtta ja väärtusliku tiigipuu uue palee jaoks Cha Ami juurde viia. Cha Am oli ideaalne koht, kuna see oli Bangkoki lähedal, sinna viis rong, seal oli metsa ja merd. Kuningas kujundas maja ise ja kutsus kujundust viimistlema Itaalia arhitekti Ercole Manfredi. Maja on üleni tiigipuust, ehitatud kõrgetele vaiadele. Seda ümbritseb veekanal, et vältida sipelgate majja tungimist (ja väiksed sipelgad on siin iga majapidamise nuhtlus!!!) ja sidrunheina hekk, et peletada sääski. Maja kolm tiiba viivad otse rannale ja lõpevad supelmajadega. Üks neist kuulus kuningale, teine kuningannale ja tema naissoost kaaskonnale. Palees sees kahjuks pilte teha ei tohtinud. Kuninga tuba, kus kirjutuslaua taga istudes sai merd vaadata (mõni ime, et siis kaunis luule jooksma ei hakka), oli sisustatud ajastukohaselt, aga muidu ei olnud selles palees üldse oma mööblit. Kui kuningas suveks suvilasse läks, siis toodi kogu mööbel tema Bangkoki paleest kaasa. Kuninga elu tundus mulle väheke õnnetu - tal oli naine, kes lapseootele jäädes ülendati esimeseks naiseks või kuidas seda nimetada. Peale kahte nurisünnitust võeti temalt aga see tiitel ära. Kuninga ainukese lapse sai noor naine, kellega kuningas alles paar aastat enne surma abiellus. Nad said tütre, aga tema tervis ei olnud kiita ja nii veetis kuninga naine oma tütrega kümneid aastaid Euroopas (et olla paremale ravile ja haridusele lähemal) peale seda kui kuningas suri. Nii et ta ei saanudki oma uhket paleed üle paari aasta nautida ja oma ainukest tütart samuti. Palee keskel oli üks täiesti uskumatu puu. Selle tüvi oli nii jäme, nagu mõni maja. Pildilt on näha, kui väike meie Mann selle kõrval on. Puu külge oli riputatud hulgaliselt kuldseid ja hõbedasi kotikesi. Ei teagi, mis need endast kujutasid, võibolla soovid. Ahjaa, keset paleed ühes ruumis mängis ansambel traditsioonilist Tai muusikat, mis andis meeleolule kõvasti juurde seal tiikpuust põrandal paljajalu sahistades, meretuul mõnusalt puhumas. Pärast jõime palee sissepääsu juures kahte taipärast jääteed, üks oli see kõige levinum, selline telliskivi oranž. See maitseb muide jube hästi, aga kahjuks ma tean, et sellesse lisatakse toiduvärvi :(. Teine oli minu lemmikõitest, plumeeriast. Maitses ka suurepäraselt ja üldse mitte pealetükkivalt lilleselt.
Pärast käisime veel Manni soovil vibulaskmist proovimas. Õigemini tema katsetas ja nagu pildilt näha, siis väga edukalt.
Pühapäeviti on meil traditisooniks saanud rannas käimine. Käisime jälle Kao Takiabi rannas. Käisime Manniga banaaniga sõitmas, mis oli ütlemata lõbus, kuni me üsna õnnetult ümber läksime, minul põlv sinine ja Mannil kael nikastatud :). Aga üldiselt oli ikka äge! Ja mina ostsin mööduvatelt hilbumüüjatelt endale lausa 4 kleiti.
Siis meie munkade valmistatud ja pühitsetud Buddha kuju.
Soolakoorikus grillitud kala ehk Pla pao. Tegemist on eriti laheda viisiga, kuidas kala süüa ja kindlasti kavatseme seda ka mõne Eesti kalaga katsetada. Siin kasutatakse tilaapiat ja tulemus jääb väga mahlane. Tilaapiat müüakse meil küll, sügavkülmas minu meelest ja ma kahtlustan, et sellega ei saa samasugust lõpptulemust. Ühesõnaga, kala kõhtu topitakse sidrunheina ja kala nahk kaetakse jämeda soolaga. Kummastki jääb vaid aimatav maitse kalale. Aga lauale tuleb kala koos hulga kaaslastega - peenikesed riisinuudlid, suured kapsalehed, erinevad ürdid (koriander, Tai basiilik, koriandri maitseline laialeheline koriander-ogaputk), üks magus kaste, teine tuline kaste ja siis veel mingi marineeritud mõru köögivili, mille fänn ma just pole. Ja söömine käib nii, et võtad tüki kapsa lehte, tõstad sellele riisinuudleid, sellele omakorda tüki kala, siis rohkem magusat kastet, väheke tšillist kastet, siis punt erinevaid ürte ja pistad laevukese suhu. Täielik kaif! Kavatsen täpsemat retsepti ka Umami blogis peagi jagada.
Siis meenus mulle, et ma unustasin vist rääkimata, et Manni rõõmuks käisime kohe esimesel nädalal äsja detsembris avanud Vana Nava veepargis, mis asub juhuslikult täiesti meie kodu lähedal, oma 5 min autosõidu kaugusel. Mida kõike lapsevanem oma lapse rõõmuks tegema ei pea :)!!! Aga sai ikka päris hulludest liugudest alla sõidetud. Kes viitsib Vana Nava kodukale minna, see näeb. Aga muidu ülilahe veepark ja kes siiakanti satub ja kellel Manni moodi "veeloomad" kaasas on, siis soovitan väga.
Siis oli minul selline soov, et ma tahtsin õhtustada sellises restoranis, kus jalad on rannaliivas ja Emmy saab meie õhtusöögi ajal liivalossi ehitada. Sellele kõige lähema variandi leidsin Anantara luksushotellist (restoran Sai Thong), mis asub Hua Hini ja Cha Ami vahel. Panime siis endale laua kinni ja läksime pisut varem kohale, et veidi enne ringi kolada. No on ikka ilus ja luks küll, tuleb tunnistada see Anantara. Ja õhtu oli ka super, täiskuu peegeldas merel. Korjasime rannalt merekarpe ja vaatasime, kuidas laudu kaeti. Mul on mingi kiiks, ma ei julge tänavarestoranis tooreid austreid tellida. No ja siis ma mõtlesin, et tellin sellel peenes kohas. Austrid olid värsked ja head, aga kastmed ei olnud minu meelest just kiita. Oleks tahtnud ise kastmed juurde teha :). Eelroaks tellisin mina kreveti, avokaado ja mango salati. Kujutasin ette, kuidas need kokku sobivad, veidi laimimahla, võibolla kergelt tšillit... Henri võttis seesamikastmega pardi salati ja see kõlas samuti paljulubavalt. Mida me aga ootada ei osanud, oli see, mis peagi lauda jõudis. Minule tuli tükeldatud krevetid, mangod ja avokaadod, uputatud ohtrasse majoneesikastmesse. Henri hiiglaslik kausitäis oli veelgi hullem - sügavpraetud nuudlid pusas, selle all täiesti kuivaks küpsetatud ja siis ribadeks rebitud pardiliha ja veel mingid uskumatud asjad. Toit oli täielik pettumus ühesõnaga. Aga atmosfäär... täielik kaif. Ahjaa, sääski oli metsikult, ümber meie laua pandi igale poole sääsepeletajad tossama, aga need palju ei aidanud. Lisaks toodi kohapeal kokku segatud eeterlikest õlidest sääsevahendi, mis lõhnas mõnusalt sidrunheina järgi. Kuna ma seda ohtralt kiitsin, siis anti üks poolik pudel meile koju kaasagi. Ühesõnaga pearoa osas otsustamisega olime päris hädas. Ettekandja ütles, et nad fileerivad kalad ära ja praevad siis võis. Palusime siis, et kas kokk võiks maitsestada kala Tai moodi ja seda tervelt grillida. Lubatigi teha. See, mis lauda tuli, võikski selle restorani menüüs olla - Tai ürtidega täidetud kala, kõrvale mõnus kaste, aurutatud köögiviljad ja küüslauguga praetud riis. Peakokk oli ise ukhusest särav, tuli ise kala lauda tooma ja vist vaatama, et kes need külalised on, kes Tai moodi kala tellivad :). Üldiselt on seni nii olnud, et toidu kvaliteet ja atmosfäär on omavahel pöördvõrdelises seoses, et kui on üks, siis pole teist. Ahjaa, päris varbad liivas restoran siiski pole, sest muidu viiks hommikune tõus restorani ära. Randa on ehitatud madal kivimüür ja selle peal on siis lauad. Aga liivalossi sai Emmy ikkagi teha, kühvlik kasutas ta suuri austrikarpe. :)
kokteilid on siin head, neid tasukski nautima tulla
bänd käis lauast lauda ja mängis tellitud lugusid, meile kõlas Girl from Ipanema
Eritellimusel saabunud pearoog
Minu meelest geniaalne - naiste WC märgistus...
... ja meeste WC märgistus
Aga Maruekhathaiyawan ehk Mrigadayavan palee siis seekord. See Tai kuningate lugu on päris huvitav. Nad on kõik Euroopas õppinud (vaadake, kui stiilsed on olnud naised Tai kuninga õukonnas) ja kuningaid on olnud palju (enne viimast kuningat surid paljud väga noorelt ja valitsusajad jäid väga lühikeseks). Näiteks sellesama suvila ehitanud kuningas sai seal vaid paar aastat veeta enne kui 44-aastaselt teise ilma läks. Luuletada armastaval kuningas Vajiravudhil oli veidi maad põhja poole enne samuti suvila, aga see ei meeldinud talle. Ta lasi selle tükkidek võtta ja väärtusliku tiigipuu uue palee jaoks Cha Ami juurde viia. Cha Am oli ideaalne koht, kuna see oli Bangkoki lähedal, sinna viis rong, seal oli metsa ja merd. Kuningas kujundas maja ise ja kutsus kujundust viimistlema Itaalia arhitekti Ercole Manfredi. Maja on üleni tiigipuust, ehitatud kõrgetele vaiadele. Seda ümbritseb veekanal, et vältida sipelgate majja tungimist (ja väiksed sipelgad on siin iga majapidamise nuhtlus!!!) ja sidrunheina hekk, et peletada sääski. Maja kolm tiiba viivad otse rannale ja lõpevad supelmajadega. Üks neist kuulus kuningale, teine kuningannale ja tema naissoost kaaskonnale. Palees sees kahjuks pilte teha ei tohtinud. Kuninga tuba, kus kirjutuslaua taga istudes sai merd vaadata (mõni ime, et siis kaunis luule jooksma ei hakka), oli sisustatud ajastukohaselt, aga muidu ei olnud selles palees üldse oma mööblit. Kui kuningas suveks suvilasse läks, siis toodi kogu mööbel tema Bangkoki paleest kaasa. Kuninga elu tundus mulle väheke õnnetu - tal oli naine, kes lapseootele jäädes ülendati esimeseks naiseks või kuidas seda nimetada. Peale kahte nurisünnitust võeti temalt aga see tiitel ära. Kuninga ainukese lapse sai noor naine, kellega kuningas alles paar aastat enne surma abiellus. Nad said tütre, aga tema tervis ei olnud kiita ja nii veetis kuninga naine oma tütrega kümneid aastaid Euroopas (et olla paremale ravile ja haridusele lähemal) peale seda kui kuningas suri. Nii et ta ei saanudki oma uhket paleed üle paari aasta nautida ja oma ainukest tütart samuti. Palee keskel oli üks täiesti uskumatu puu. Selle tüvi oli nii jäme, nagu mõni maja. Pildilt on näha, kui väike meie Mann selle kõrval on. Puu külge oli riputatud hulgaliselt kuldseid ja hõbedasi kotikesi. Ei teagi, mis need endast kujutasid, võibolla soovid. Ahjaa, keset paleed ühes ruumis mängis ansambel traditsioonilist Tai muusikat, mis andis meeleolule kõvasti juurde seal tiikpuust põrandal paljajalu sahistades, meretuul mõnusalt puhumas. Pärast jõime palee sissepääsu juures kahte taipärast jääteed, üks oli see kõige levinum, selline telliskivi oranž. See maitseb muide jube hästi, aga kahjuks ma tean, et sellesse lisatakse toiduvärvi :(. Teine oli minu lemmikõitest, plumeeriast. Maitses ka suurepäraselt ja üldse mitte pealetükkivalt lilleselt.
Palee aias ringi vuramiseks sai rentida rattaid, isegi 4-kohalisi
Tai kuningate stiilsed naised läbi aegade
vaat selline jäme puu!
Jäätee plumeeriast ja Tai traditsiooniline jäätee
Vibulaskmiskoht asus otse keset riigipõldu
Mina jälle ome lemmikõitega :)
Pocahontas Mann
Päris hea tulemus esimese korra kohta, kas pole?
business rannal
Petanque
jäätis ratastel
mõned näited rannasaagist
Banaanil lehvitamas!
Ägedat peagi saabuvat sõbrapäeva teile, kallid sõbrad!
Tervitused teile kõigile ja päikest püüame ka siitkaudu teile veidi saata!
Kommentaarid
Nii mõnus lugu ja niiiiiii ilusad pildid!
Plikade püksid on tõesti vahvad ja praktilised. Ja see väike Budha on imearmas. Ja kui veel pilte kommenteerida, siis sina näed võrratult kaunis välja ja see foto, kus te Emmyga koos poseerite, no seal on Emmy nii hiiglama armas! Selline väike edevusetups :)
Kala retsept on küll põnev. Huvitav, kas selleks sobiks ükskõik milline valge kala? Meil ikka suvel liigub seda värsket kala, siis peaks kohe ära proovima.
Restoran Sai Thong on küll võrratult kaunis kohas. Nagu filmis! Küll on kahju, et seal söögid nii jamad olid. Majoneesi ei kujuta isegi ette Tais! Ju nad on orienteerinud ennast siis mingitele turistidele, kes tahavad mingit kodust maitset tunda. On ju selliseid inimesi, kes otsivad igal pool oma koduseid maitseid ja hakkavad juba teisel päeval hapukoorest ja kodusest majoneesikastmest unistama :)
Nii vahva, et kuninga lossis käisite. See maja näeb tõesti kift välja. Mulle jäi ainult see kuninga suguvõsa teema natuke segaseks. Kes see kuningas, kes seal praegu elab, ongi see, kelle esimene naine tegi nurisünnitusi ja kelle noor naine sünnitas haiglase tütre, keda kuningal ei õnnestunud näha? Ei saanud vist olla, sest see kuningas on sinu jutu järgi surnud? Kuidas siis see praegune kuningas troonile sai? Kas seal on ka nii, et peab olema kindlasti meessoost valitseja?
Palju kevadehõngulisi tervitusi!
Eva-U
Sellist kala saab tõesti ka muude kaladega teha. Panen peagi täpsema retsepti umami blogisse, siis saab katsetama asuda.
Seal Anantara hotellis on palju erinevaid ilusaid restorsid, osad neist Tai köögile orienteeritud. See rannaresto oli mereandide päralt... ju vist tõesti prooviti turistidele meelejärgi olla :). Aga tõesti on selliseid imelikke turiste, meie majas elavad norrakad, kes käivad siin iga aasta juba 10 aastat ja omavad korterit, iga kord on 3-4 kuud, aga mitte midagi põnevat pole näinud ja käivad ikka steiki ja friikaid söömas :).
Seda ma kartsin ka, et kuningate jutt läks segaseks. See, kes praegu elab, elab siin meie linnas olevas palees, millesse meid sisse ei lasta, kui ta siin on. See suvepalee, kus me sees käisime, on nüüdseks rohkem muuseum, seal elas see noorelt surnud kuningas, kellel oli noor naine ja üks laps. Selle suvilakunni ja praeguse vahel oli veel mitu lühiajalist kuningat. Ja tundub tõesti, et kuni tänaseni on valitseja meesterahvas. Alles äsja oli valitsejal palju naisi, nüüdsel on siiski 1. Kas nüüd suutsin selgemalt väljenduda? :)
Tuhat tervitust!
See on ikka tõesti kummaline, et inimesed nii vähe seikluslikud on, mis sööke puudutab. Ma ei kujutaks ilmaski ette, et ma olen kuskil reisil ja ei proovi kohalikke roogi. Aga võib-olla olen just mina/meie imelikud?
Kallistades!
Eva-U
Kairi
Ja nii kaunid pildid taaskord järgmises postituses...; loen ja õhkan :P
K.