Galungan ja mis me siin siis koos jumalatega ette oleme võtnud

Galungan

Kes looga lõpuni ei jõua :), sellele juba kohe alguses Head sõbrapäeva! Nautige seda siis täiel rinnal. Aga mina asun nüüd asja kallale:
Galungan on siinsete inimeste jaoks aasta kõige tähtsam pidustus (koos Kuninganiga, mis on 10 päeva peale Galungani). Galunganiga tähistatakse hea võitu kurja üle ja usutakse, et sel puhul tulevad kõik jumalad ja esivanemate vaimud maa peale 10 päevaks seda võitu tähistama. Galungan algab suure kärtsu ja mürtsuga ja lõppeb samamoodi. Enamus galungani kommetest on ikkagi seotud andamite viimise ja palvetamise ja templites käimisega. Galungani jaoks valmistab iga peremees hiiglama pikast bambusest penjori nimelise kaunistuse. Galungani eelsel õhtul püstitatakse see maja värava ette. Kui maja peremees on äsja abiellunud, siis pidavat lausa kaks tükki neid tegema, kui ma õigesti asjale pihta sain. Wayan ütles, et ta meisterdas seda juba nädal enne galungani ja tänavatel nägime samuti poolikuid meistriteoseid valmimas. Lugesin, et kaardus bambus tähistab Gunung Agungi mäge, mis on kohalikele püha ja mille sees usutakse kõikse tähtsam jumal elavat. See, et bambus pikk on, tähistab siinseid jõgesid, kus elab terve trobikond tähtsaid jumalaid ja vaime. Bambuse külge riputatavad riisikimbud, lilleõied ja muu ilus ja hea tähistab kõike seda viljakust, mida siinne maa inimestele pakub. Ilus, eksju!? Tegelikult meeldib mulle ka see mõte, et meil siin 10 päeva kõik jumalad külas on :). Pidupäeval kandsid kõik kohalikud traditsioonilisi riideid, mis on väga ilusad - naistel liibuvad pitsist jakid, selle all väike topp ja kirjud seelikud. Wayan ütles, et see on väga väsitav ja tihe päev, tema ema ärkas juba kl 3 hommikul ja ta ise kl 5 ja siis käidi kuni õhtuni erinevatesse templitesse andameid viimas ja palvetamas (kuigi tegelikult pean ütlema, et Wayan on kõoge zenim inimene, alati naerul nägu ja rahulik meel). Õhtul toimub suur rongkäik, kus kogu küla rahvas marsib läbi küla, keset rongkäiku on suur lõvi (kostüüm, mille sees on 2 inimest) ja selle lõviga tehakse siis traditsioonilist barong tantsu. Peatutakse maja ees, tehakse tantsu ja niimoodi puhastatakse kõik kurjast. Minnakse edasi ja korratakse järgmise maja ees. Kõike saadab gamelan orkester, isegi hiiglaslikud gongid veetakse kogu tee kaasa. Seega vägev vaatepilt. Ja Wayan ütles, et Kuningani ajal on veelgi vägevam :).

Lõvitants ehk barong on täies hoos, lõvi tagantvaates 

tant käib

rongkäik

Galungani rongkäik, poiss on kõige ees, sest ta tahab, mitte et see kuidagi oluline oleks :) (Wayan ütles)

Galungani hommikul meie tänaval

Emmy ühe ilusa koduukse ees

Teise küla galungani rongkäik, valge lina põhjust ei ole välja selgitanud

Penjorid meie tänaval, mida rohkem uhkeid kihte nikerdatud, seda kallim

Penjori alaosas on selline andamite "kastike"

Prouad pidurüüs

Ühe väikse tänava penjorid

Kogu küla marsib, suuremates külades marsib pool Galunganil, pool Kuninganil

päris suur küla

preilid sõidavad barong tantsu vaatama

Maailma nr 1 bassein

Ühel hommikul peale hommikusööki mõtlesime, et sõidame rolleritega lihtsalt ühte teed mööda, mida varem pole sõitnud. Et avastame ümbrust. Asusime siis sõitma, ilm oli mõnus ja pühade tõttu polnud liiga palju liiklust. Mõne aja pärast saime aru, et oleme juba nii kaugel, et peagi peaksime jõudma sellise hotelli nagu Ubud Hanging Gardens (Ubudi rippuvad aiad) juurde. Minu peas eksisteerib see mõte juba 10 aastat. Sellest ajast, kui ma töötasin spaa-projektijuhina ja meie Saksamaalt pärit spaakonsultant Knut rääkis, et tema elu kõige vingem spaaelamus oli kui neid kutsuti vaatama Ubud Hanging Gardensi basseini ja spaad Balil. Juba tookord otsisin selle netist kohe üles ja ahhetasin, millises uskumatus kohas see hotell asub - Ayungi jõe kohal järsul mäenõlval, vaatega paksule ürgmetsale ja vastaskalda suurele templile. Vahepeal sai ka ülejäänud maailm teada, milline imeline koht siin džungli sees asub ja mõne aja eest valiti sealne bassein Tripadvisori poolt maailma nr 1 basseiniks. Seega, võtsime suuna Hanging Gardensile. Kui suurelt teelt ära keerasime, siis muutus tee sõna otseses mõttes Ameerika mägedeks - pikad ülijärsud laskumised, mille käigus tee keeras järsult ühele ja teisele poole ning seejärel uuesti samasugused tõusud. Tee kõrval täiesti enneolematud vaated paksu džungliga kaetud sügavale orule. Kuigi oli natuke hirmus ka, siis oli see nagu naeruteraapia, sellist võimsat looduse ilu nähes lihtsalt sõidad nagu lollike naeratus pidevalt näol. Lõpuks jõudsime kohale ja meile tehti väike tuur. Hotell asub nii järsul nõlval, et klientidele on kasutamiseks ehitatud kolm väikest köisraudteed, 1 viib Lobbyst restorani, teine restoranist spaasse ja kolmas on privaatseks kasutamiseks neile, kes elavad "varjatud palees" ehk 5 magamistoaga eraldi villas, kus peetakse pulmi jms. Kohviku juures olid ka need maailmakuulsad basseinid, kust avaneb miljoni dollari vaade Ayungi orule. Iga toa juurde kuulub lisaks veel eraldi infinity-bassein. Spaatoad on eluluksuslikud, seal oleks mõnus lõõgastuda küll. Üks on spaasviit, milles saad nii elada kui spaahoolitsusi nautida ja mille rõdult läheb välja džungli kohale selline väike vaateplatvorm, kus saad tekitada tunde, et hõljud seal ürglooduse kohal :). Mida kõike välja ei mõelda. Ujuma minna niisama kohvikukülastajad ei saa, mis on ka loogiline, sest muidu käiks inimesed seal lihtsalt päeva nautimas vist. Tähendab, saab küll, aga siis tuleb osta basseinipakett, mis sisaldab lõunat ja muid asju ja maksab ca 165 eur. Tellisime paar kokteili ja mõned snäkid. Kokteilid olid hea maitsega (üks oli tamarindiga, väga põnev), aga nägid väga tavalised välja ja neid valmistati elukaua. Suupisted ei olnud midagi erilist, aga olid see-eest väga kallid :). Teenindus ei olnud ka selline, nagu oleme näinud mõnes teises luksushotellis (nt Atlantises või Burj al Arabis Dubais või mõnes SLH hotellis Euroopas). Seega kahjuks see teeninduse ja toidu osa ei ole samal tasemel, kui see uskumatu koht ise. Niimoodi vaatamas käia oli eluäge, aga seda raha, mis seal ööbimine maksab, ma vist välja ei käiks seal viibimise eest. Aa, muide, seal olid kõige laiemad voodid, mis ma iial näinud olen - double-king size, ehk siis kaks korda nii lai kui kõige laiem voodi, ca 3,6m siis vist. Sinna mahuks pool suguvõsa magama :).

Maailma nr 1 basseini kaldal rõõmuhüõüpe :)

leia pildilt liblikas

tsikid panevad salaja varbad vette

maailm ja mina

foto minu tellimusel, kas pole ilus - kivisein, mis niiskuses on sametiselt sammaldunud

Hanging gardensi "toad" 

passionivilja õis

džungli ja taeva vahel ehk spaa-sviidi rõdul

snäkid, keskpärased, aga see-eest kallid :)

Teel Hanging Gardensisse, ühe küla turul. Mulle meeldivad need toidukärud ja ma tahan endale ka sellist! :)

Tüdrukud turult

Jalutuskäik kahe oru vahel

Siit Ubudi kesklinnast, suure silla kõrvalt algab Campuhani nimeline jalutuskäik, mis on ca 2km pikkune teekond kahe oru vahelisel alal. Tõeliselt ilus viis paar tunnikest veeta, eelistatavalt pilvise ilmaga. Meie Emmy leidis just sel päeval endas mingid saladuslikud jõuvarud ja jooksis terve selle 2km, endal higi voolamas. Jalutasime kuni Karsa spa ja kohvikuni, kus oli väga mõnus väike lõuna enne tagasitulekut teha. Ja tagasitulles otsustas Emmy, et temas on veel jõudu ja jooksis poole teisest otsast veel pealekauba :).

Täpselt paras ilm jalutuskäiguks - pilves, vahepeal jahutavat sabinat ja kohvikus istumise ajaks korralik vihm :)

Vaade paremale 

Vaade vasemale 

Jälle minu tellimuspilt - sammal ja sõnajalg

Lihtsalt õis, aga milline...

Teeäärsed papaiad

Campuhani jalutuskäik algab selle laheda tornidega templi juurest, lõupuks väsis väike Emmy siiski ära :)

Selline on teerada, kas pole äge?

Tellimuspilt nr ???, minu lemmiklehed :)

Üks vahva kunstnikuhärra, kes maalib traditsioonilisi Bali mune

Meie Emmy, koduaias oma uue sõbraga

Lõpuks kalaturul

Laupäeval tuli Agung meile järgi ja võtsime lõpuks ometi ette käigu Jimbarani kalaturule. Eeldasime sealt head ja paremat leida mis merel pakkuda, aga selliset ilust ja küllusest ei osanud undki näha. Süda tilkus verd, kui mõtlesime, et miks küll meil Ubudis sellist luksust ei ole. Henri üritas Agungile äriplaani ette sööta, et toogu keegi hommikul turu juurde külmaautoga hunniku mereande ja riskide maandamiseks paneks püsti ka väikse grilliputka, nagu Jimbaranis turu kõrval. See on seilamine sinisel ookeanil, kuna selline teenus täielikult puudub Ubudist. Agung ei võtnud vedu, vähemalt esialgu :). Aga ühesõnaga - väljast nägi kogu asi välja madalatele vaiadele tõmmatud vakstukatusega hüti moodi, aga sees oli kõikides värvides ilusad kalad, prisked tuunid, kühmus ninaga mahi-mahid, pirakad kaheksajalad, pringid kalmaarid, lihavad krevetid, kammkarbid, isegi väiksed haid ja raid jne jne jne. Ostsime kaheksajala, kilo tiigerkrevette ja suure kalmaari ja lasime need sealsamas turu kõrval endale ära küpsetada. Saime täieliku kaifi!

Siin grillitakse kõik see hea kohe ära, mis turult kokku ostad

Kalaturu ees mere ääres

Krevetisõbra paradiis

Homaarid

Ilus sünnib ka potti panna

Väike jäätükk, siinses kliimas hädavajalik

Kalamüüja

Äsja saabus paadiga

Millised värvid

Kommipood :)

Värske kraam

Mahi-mahi mees

Letid lookas

Väike hai

Siin osatakse ka fileerida!!!, Tais osati ainult raiuda :)

Vetikad

Juba Bali reisi plaanimise algusest oli meil plaanis teha tutvust kohaliku vetikakasvatusega. Bali on suur vetikakasvataja ja põhiliselt kasvatatakse siin Euchema nimelist vetikat, millest saab karrageeni (seda kasutatakse nii toitudes kui näokreemides). Enamus lähebki ekspordiks, aga osa süüakse siinsamas ära. Agung viis meid ühte kohalikku kalakohta sööma, kus saime vetika rujaki süüa. See valmis siis värsketest vetikatest (mõnus mahe meremaitse ja krõmpsuv tekstuur), riivitud kookosest, kastmeks tšilli, natuke krevetipastat ja tuunikala vett (ehk siis vett, milles on leotatud tuunikala, veider, kas pole?), peale veidike röstitud maapähkleid. Väga maitsev oli, kuigi kõht oli turulõunast endiselt rohkem kui täis. Aga vetikakasvatud oli pisike, nagu ka eelmisel korral käidud soolafarm. Niimoodi, ühe pere kaupa, see vetikakasvatud siin Balil käibki. Väiksed tutid vetikaid pannakse ritta köie külge kinni ja köis lastakse merre, kus see 15-30 päeva kasvab enne kui saab saaki koristada. Vetikad on meeletult rasked, nende merest välja toomine on megaraske töö. Seejärel siis vetikad kuivatatakse päikse käes restidel ja müüakse kokkuostu.

On ju ilus, värske äsja merest korjatud vetikas

Ja siin värskest vetikast salat ehk rujak

Vetikakasvataja oma maalapi juures

Vetikad enne ja peale päevitamist

Jube raske, see ei ole mingi naljatöö

Nii vetikaid kasvatatakse, pikk köis "istikutega" vette ja pärast välja tirida 

Restoraniletil värsked vetikad

Sel nädalal rohkem juttu polegi. Plikad on meil nohus, kas pole alatu! Aga võibolla on see just aus, sest eestlased peavad ikka talvel vahel nohus ka olema :).

Teile aga superägedat sõbrapäeva ja tervitused Balilt!