Sõitsime peale laupäevast jalka mängu Horvaatiasse

Enam-vähem nii oligi. Peedul oli hirmpalav ja järgmiseks nädalaks lubas vihma. Hõõgusime tüdrukutega seal ja arutasime, et äkki oleks hea plaan Horvaatiasse minna. Esitlesime siis ideed Henrile, tema ütles, et ta vaataks õhtul hea meelega jalka EM poolfinaali mängu ära ja siis võiks minna küll. No eks me olime enne arutanud, et kui millalgi suvel on hetk, kui füüsiliselt ei ole vaja tööl ilmtingimata kohal olla, kui Manni tihedas suveprogrammis on hea auk ja kui Eesti suveilmad alt vedama kipuvad, siis võiks autoga väiksele tretile minna. Meil oli vaja Austrias-Horvaatias tööasju ka ajada, seega näis see hea plaan. Kui Emily Peedu suvila põrandal lõunauinakut tegi ja Henri-Mann enda elu järves päästmas käisid, siis leidsin mina Viinis ööbimiseks väga mõnusa hotelli Novotel City ja esimene peatuspaik sai paika pandud.

Kui Henri jalkat vaatas, pakkisime meie asjad ja ostsime sõidu peale toidukraami. Lapsed jäid täiesti ebatavaliselt juba kl 23 uniseks (meil on ööloomad nr 1 ja nr 2, enne kui totaalselt igav ja pime ja haudvaikus pole, nemad magama ei jää), aga jõudsime ära oodata nii lisa-ajad kui ka penaltid. Emilyl saabus nö teine tulemine, nii et kui me peale südaööd asju autosse tassisime, siis teatas ta vastu kõndivale naabrile, et "aga meie läheme nüüd reisile". 

Henri oli nii tubli ja sõitis kl 9ni, siis võitsin mina üle ja sõitsin kl 16ni (pagana aeglased on need Baltimaad ja pool Poolat, kogu selle pagana RailBaltica raha võiks korralikule kiirteele Tallinn-Varssav kulutada :) ja siis andin ohjad jälle üle. Kuskil Austria piiri lähedal mingitel külavaheteedel uidates saime aru, et meie kahest navist üks paneb segast ja avastasime, et see oli omaalgatuslikult tasulised teed välja lülitanud. Väga tore, ajakadu oma 2h. Siis tuli välja, et Henril on kindel plaan ka pühapäeva õhtust mängu vaadata. Mis tähendas, et tuli kiirustada. Oli hirmus. Mingil hetkel otsustasin, et kui mu nägu on niikuinii hirmust pinges, siis ma võin sama hästi ka pingsalt naeratada ja nii ma tegingi. See oli väga naljakas. Üleüldse kippus asi enne Viini jõudmist napakalt naljakaks muutuda, mis tähendas, et me oleme vist "pisut" väsinud. Lapsed olid ägedad. Ei mingit virinat, ajasid juttu, magasid, sõid ja vaatasid kõige lõpus ainult 1 multika ära, mille poole pealt Emily tegelikult siiski magama jäi. Meie lapsed sündisid õnneks ilmselgelt reisigeeniga :).

Ja kujutage ette, pühapäeva õhtust mängu vaatasimegi juba Viinis, Doonau äärses kohvikus ja sõime gurmeeburkse. Oh see Doonau äär on nii uskumatult hästi kasutatud, et see on lausa kadestamistväärt. Kohvikud, päevitustoolid, restoranid, vee peal olid isegi väike jalkaväljak, bassein ja keeglisaal, rääkimata laiast promenaadist, kus isegi vanalinna piirides inimesed sõna otseses mõttes telkisid. EMi vaatamiseks olid hiigelekraanid üles pandud küll jõe äärde, küll pargis asuva lossi terrassile, küll keskväljakule jne jne. Mingis suvalises burksikohas oli kõik isetehtud - Herefordi lihast pihvid, isekeedetud ketšup, friikad, limonaad... Lihtsalt imeline. Novotelis olid äsja välja vahetatud kõik voodid ja nende mugavusele oli erilist tähelepanu pööratud, seega magasime nagu beebid. Muide, Novoteli voodit ja patju ja kõike saab ka endale osta - SIIT. Viin oli meilt saanud ühe päeva ja mina olin umbusklik. No ausõna, ebaviisakas minust, aga minul ei olnud suuri ootuseid. Henri ütles juba Luxis elades, et läheks Šveitsi ja Austriasse ja mina ütlesin nii koledalt, et üks Saksamaa kõik, mis sinn ikka minna. "Silly me!". Sest tegelikult on ka Saksamaa üliäge ja ma olen ise seda kogenud, aga no on selline eelarvamus minu sees olemas. Hommikul magasime reisi välja, tegime mõned tunnid tööd, käisime kohvikus hommikusöögil (ja kohustuslikul Sacher tordil, mis osutus mõttetult kuivaks, aga kõik muu selle-eest oli vägagi tasemel). Henri ütles, et kuna meil on nii vähe aega, siis võiks sõita hop on hop off bussiga ja linna uudistada. Mõeldud tehtud ja idee oli lihtsalt super. Esiteks nägime kõik ägedamad kohad ära ilma igasuguse vaevata. No on ikka uhke linn. Mina arvan, et üks uhkemaid, mida kunagi näinud olen. Uhkem kui Pariis, kui Barcelona, kui NYC ja kõik muu. Ulmeliselt uhke! Saate aru, et sõjaväelaste barakid ja nunnakloostrid on palju uhkemad kui meie vägevamad lossid! 

Sama bussiga sõitsime vaatama Viini linnas asuvaid viinamarjaistandusi ja panoraamvaadet linnale, Emily jäi mu süles lõunauinakule ja Henri haaras ühes peatuses meile väiksed pudelid kohaliku istanduse veini bussi tagaistmel nautimiseks. Mis saaks veel mõnusam olla! Minul polnud enne aimugi, et Viinis on nii vägevad veiniistandused, need pidavat olema maailma suurimad linna sees asuvad istandused muideks! Need meie hop on hop off bussid sõitsid kl 20ni ja ma olin lugenud, et kuskil meie kodu läehedal on mingi Prater, kus on ajalooline ja kuulus vaateratas Reisenrad (hiljem uurides tuli välja, et see on selline vägev vaateratas, millel on lausa oma kodulehekülg siin ja kus on lausa lux vagunid vaadete nautimiseks, milles saab ka romantilisi õhtusööke nautida jms) ja sõitsime siis viimase bussiga sinna, et äkki on lastel tore. Mida me aga ei osanud ette näha, oli see, et keset Viini asuv hiiglaslikus Prateri pagis asuv lõbustuspark on üks võimsamaid, milles käinud oleme (ja me oleme käinud Pariisi Disneylandis ja Austraalia filmistuudiote parkides jne). See oli meeletult suur, seal olid täiesti ulmelised atraktsioonid ja seda üldse ei reklaamitud kuskil. Lapsed siis sõitsid siin ja seal, mõnda hullumeelsust vaatasime eemalt ja õhtustasime ajaloolises Schweizerhausi hiigelrestoranis. No ja mis me ikka muud sõime kui Viini šnitslit ja see oli ausaltöeldes väga maitsev. Selle kõrvale toodud värske hapukapsas oli aga parimaid, mida söönud olen - mahe, parasjagu köömneid ja soola, super! Prateri park on keset linna asuv tõesti üüratu park, mida esmakordselt mainiti juba 1162. a, kui keiser selle maa De Prato perele andis. Vahepeal asus seal keisri küttimise ala, aga juba alates 1766. aastast on tegu avaliku alaga, mis on mõeldud aja veetmiseks, hea toidu nautimiseks ja sportimiseks. Lahe eksju?

Piknikupidajad Viini südalinnas

Selliste "randadega" on ääristatud Doonau äär

Mann kuulab kõrvaklappidest Viini ajalugu

See, kui ma nüüd õigesti mäletan, oli kunagi lihtsalt ühe jõuka perekonna elumaja :)

Emmy teeb lõunauinakut ja mina maitsen ära kohaliku veini

Ja veel natuke "rannamelu" Doonau äärest

Vaade Viini linnale ja selle äärsetele viinamarjaväljadele

Ajalooline restoran Schweizerhaus Prateri pargis

Ja kohustuslik Viini šnitsel, maitses väga hästi, mida välimuse järgi ei oskaks nagu arvata :)

Atraktsioone oli Prateris nii palju, üks ägedam kui teine, et seal oleks võinud mitu päeva veeta

Ja siin ka see kuulus vaateratas, mida on näitatud filmides ja kus saad lisaks linnavaadete nautimisele ka romantilist õhtusööki nautida :)

 Teisipäeval peale check outi panime siis Horvaatia poole teele ja õhtuks olime Sukošani nimelises külakeses Villa Danicas kohal. Piltidelt ei saanudki aru, millise pärliga tegu oli. Me üldse esmaspäeva õhtul selle broneerisime, noh nii pehmelt öeldes viimasel minutil. Aadressi väga nagu polnud peale küla nime, sõitsime siis ehku peale külla sisse ja jõudsime peaväljakule ja ennäe imet, väljaku kõrval oli üks ilus maja otse vana kiriku kõrval, millele oligi kirjutatud väiksel Villa Danica. See see meie uus kodu siis oligi. Eks piltidelt näete ise natuke, millise paradiisiga tegu on.

Villa Danica Sukošani keskväljaku ääres

Vaade köögiaknast

Sukošani peaväljakul

Terrassil

ja terrassi ees basseinis

Ja väike terrass

Villa Danicas

Em tervitab kodutrepil

Mann oma toas

ja suundub basseini äärde

Naabri lilleõites aed

Kirik Villa Danica kõrval

Majas olime ainult meie, seega olid nii bassein, terrassid kui ka grill vaid meie päralt. Majaperenaine ütles, et mingu me mereande taga ajama Konoba Kaletasse. Leidsime selle kitsalt tänavalt nurga tagant üles ja esmamulje oli pehmeltöeldes tagasihoidlik. Väga pime, tühi, masendav ja mis kõik veel. Uurisime, kas kuskil väljas ka istuda saab (õues oli endiselt hirmus palav) ja tuli välja, et kui mööda restorani kitsaid käike otse-vasakule-paremale-suurest grillahjust mööda-trepist üles ja nurga taha minna, siis saab ka õues istuda. Seal oli täpselt 1 vaba laud ja selle me endale saime. Saime oma igatsetud doosi värskeid grillitud kalmaare, kalmaaritindi spagette, kaheksajala salatit ja marineeritud anšooviseid kätte ja olime eluga igati rahul! :)

Sukošani kitsad tänavad

Kaheksajalg, mu lemmik

Sukošani kohvikud

Horvaatia juustuvalik ja viigimoos

Sukošan

Minu kübar kohaliku aksessuaariga

Veel natuke maja kõrval asuvat vana kirikut

Sukošani kohvikud

Randa minek

Kohalik puuvilja, oliiviõli ja napsumüüja. Niimoodi lõhnavaid magusaid meloneid pole ma varem kuskilt saanud

Sukošanis

Viigimarja raksus

Emmy jäätisekohvikus

Isetehtud limonaad

Mina olen lõputul metsiku ürdi otsingul, näpin ja nuusutan iga heina :)

Ma olin võtnud endale plaani, et asun järgmisel päeval (meile tulid külla kallid sugulased Anu ja Luca oma lastega) kaheksajalga grillima-marineerima, aga meie külapoes kaheksajalga polnud. Praegu pole kaheksajala hooaeg muide ja seega süüakse tihtipeale isegi Horvaatias sügavkülmutatud isendeid. Ja sügavkülma omad on ses mõttes toredad, et neid ei pea tampima, et nad oleksid pehmed, nad on sega niikuinii. Läksin siis jälle Konoba Kaletasse ja küsisin kokalt, et äkki temal on mulle müüa, meil tulevad külalised ja mina olen endale pähe võtnud, et pakun kaheksajalga. Aga temal oli ainult 5 kilone elukas pakkuda. See tundus nii talle kui mulle liiga suur. No saime ilma hakkama, sõime kohalikku pršuti (siinne vaste prosciuttole) ja paski siri juustu (Pagi saare juust) ja imeküpseid magusaid meloneid ja jõime palju veini ka muidugi. Kaheksajala juurde mõeldud kartulid said lihtsalt küüslaugu, sidrunikoore, peterselli ja oliiviõliga ära praetud. 

Aga neljapäeval käisime Nini rannas ja tee pealt sain oma kaheksajalad ka kätte. Kui mul on kaheksajalg, siis avan alati Tuuli blogi ja vaatan, kuidas see nüüd täpselt käiski. Aga see toimib alati. Seekord siis läks üks iludus marinaadi homseks Pagi saare külastuseks ja teine sai kohe ära grillitud ja nahka pistetud. No oli ikka hea küll, oleks pidanud vabalt selle 5kg eelmisel päeval ära ostma ja järgi poleks midagi jäänud. Olen selles täiesti kindel.

Keedetud kaheksajalg enne grillile minekut

Ja grillil peesitamas...

Nini rand ja laguun oli imeilus. Seal saab end ka ravimudaga kokku mätsida ja ilusaks minna. Emmy kaifis täiega madalas veel mulistamist. Aga lõppkokkuvõte ja järeldus oli siiski selles, et meie pere eelistab endiselt basseine. Öelge palju tahate, et see on nii nõme, aga nii see on. :) Kõik see auto parkimine, asjade tassimine läbi kuuma liiva, liiv püksis vedelemine, kivine põhi jne ei ole üldse päris nii tore, kui võiks. No ühesõnaga, sai käidud, päikest ja merevett tarbitud, tee pealt kaheksajalg kaasa haaratud ja koju tagasi tuldud.

Nini rannas

Mudainimesed ja roosa Emmy

Em naudib sooja merd

Nini rand

Reedel jätsime oma Sukošani elamise selja taha ja võtsime suuna Pagi saarele. Enne saarele viivat silda kohtusime Anu ja Lucaga, sest nemad olid sealkandis meie teejuhid ja teadsid juba kõigest kõike. Pagi saar on kuulus oma soolatootmise poolest (juba üle 1000 aasta) ja oma toidukraami poolest. Eriti kuulus on Pagi saare juust Paški sir, mis on ühtlasi ka üldse kogu Horvaatia kõige kuulsam juust. Tegu on kõva ja tugevamaitselise lambapiima juustuga. Kivise pinnasega saarel pole lopsakat taimestikku, aga siin kasvavad edukalt erinevad ürdid, millele tuultega kandunud meresool lisab soolakust. Lambad toituvad neist meresoolastest ürtidest ja see muudab nende piima eriti maitserohkeks. Seetõttu maksab Pagi saare lamba piim mitu korda rohkem, kui muu lambapiim Horvaatias. Lammastel on kivist aedikud, mis eemalt vaadates näevad välja, nagu oleks saar kaetud kivist pitsiga. Täiesti teistmoodi ja imeline vaatepilt. Lisaks juustule valmistatakse saarel, nagu ka mujal Horvaatias vinnutatud sinki pršuti (sarnane itaallaste prosciuttoga), aga Pagil kaetakse kogu sink musta pipraga. Valmivad ka veinid, väga mõnusad joomise veinid, ilma lisatud sulfiitideta. Magusad joogid pähklitest, meest (magus, aga kange nagu grappa), metsikust tillist jne. Ja siis veel prošec, mis maitseb nagu prosecco, aga on magus ja kange. Mina isiklikult eelistan proseccot.

Jõuame Pagi saarele

Pagi soolaväljad

Metsik till

Pagi juust 

Metsiku tilliga kange naps

Juustud vanuse järgi reas

Juustumeistri auto ja tee lambakarjamaale

Juustumeister ja tema meistriteos

Siin valmib ka pršut, mis Pagi saarel kaetakse üleni musta pipraga

Vaade Pagi linnale ja rannale

Kõige mahlakamad viigimarjad 

Viigimarjad + värske sai + Pagi juust + koduvein

Kõige värskem mereand - äsja merest välja toodud, noaga lahti, sidrunimahla peale ja nahka pista

Vaade üle ranna Pagi pitsile ehk kivist lambaaedikutele

Ja veel üks vaade Pagi saare otsast

Sõitsime terve igaviku väga maalilist, aga väga hullu sinka-vonka-üles-alla teed pidi ja jõudsime saare tagaosas asuvasse randa Sv. Duh. Rand on kivine, aga nii selge veega, et kurguni vees olles võid vaadata, kas varbaküünte lakk on ikka laitmatus korras või mitte :). Autoga sai otse randa sõita, seega jäi ära see asjade tassimine läbi liiva. Kuna liiva polnud, siis ei läinud see ka bikiinide vahele ega kuhugi mujale, mis oli ütlemata mõnus. Lapsed muudkui snorkeldasid ja professionaalsed rannaskäijad Anu ja Luca olid varustatud absoluutselt kõige vajalikuga. Anu sukeldus ja leidis ühe söödava karbi, mida kutsutakse trühvliks (tartufo). Luca õngitses selle noaga lahti, pigistas sidrunit peale ja pistis nahka. Näis maitsev :). Neil oli kaasas kausitäis maailma kõige magusamaid ja mahlakamaid viigimarju (rohelised, punased pole vist kunagi sellise maitsega, aga rohelised on jälle eksportimiseks liiga õrnad), mis teeäärest ostetud Paški siriga suurepäraselt kokku sobis. Mina kostitasin teisi marineeritud kaheksajalaga. Nemad vastasid jälle rosmariiniga praetud piklike hakklihapallide cevapcicitega, mida me kastsime paprikakastmesse, millel nimeks Ajvar. Jõime ära ühe pudeli tee äärest ostetud veini ja nautisime täiega seda päeva rannas.

Õhtuks olime aga oodatud Anu ja Luca koju Apartman Ivana´sse, sest nende pererahvas - papa Bepo, poeg Ivica ja perenaine Danijela - valmistasid meile vägeva õhtusöögi. Ivica on kalur ja käib harpuuniga kala püüdmas. Tema päevasest saagist valmis Bepo ja Danijela käe all tõeline piduroog, millest meil oli au osa saada. Kui koju jõudsime, olid Bepol suurel grillil juba valminud erinevad kalad - angerjad, huntahvenad, kuldmerikogred ja meripoisurid. Enne serveerimist puistas Bepo neile hakitud peterselli ja küüslaugu ja niristas üle oma pere valmistatud oliiviõliga. Danijela tõi lauale rannakarbi risotto, kartulitega valmistatud lehtpeedi (blitva, mida serveeritakse Horvaatias iga toidukorra juurde vist), värske salati paprikast, sibulast, tomatist ja kurgist, värsket saia. Magusaks kausitäis neidsamu oma aia viigimarju, mida rannas juba nautisime, ja magus arbuus. Kõrvale omavalmistatud veinid, marascino kirsinaps, mis oli lihtsalt võrratu, prooviks Kreeka pähkli ja mee napsud. Pidime ausõna lõhki minema, aga kõik oli supermaitsev. Jalutasime enne magamaminekut veel läbi terve külakese rannapromenaad, et leiba luusse lasta ja tähistaevast nautida. Ei saanud väga kauaks üle jääda, kuna hommikul vara oli plaan minna Zadari kalaturule. Pererahvas oli nii kena, et meid võeti öömajale.

Bepi omas elemendis - suure grilli taga värskeid kalu valmmistamas

Värske lavendel perekond Bolici maja ees

Laud on kaetud, ootab näljaseid rannast saabujaid

Kalad on valmis - peal petersell, küüslauk ja oma valmistatud oliiviõli

Bepi ja grill

Võrratu marascino kirsinaps

Koduaia viigimarjad ja magus arbuus

Muide, mulle väga meeldib Horvaatias, et inimesed on palju väljas. Nii noored kui vanad. Palju tehakse asju koos. Linnad on noori, pikki ja saledaid inimesi kuni hilisõhtuni täis. Vanakesed mängivad petanqi, vaatavad koos jalkat, mängivad akordionit ja laulavad.

Hommikul aga ärkasime siis kl 7 ja sõitsime Zadarisse kalaturule. Oh seda ilu. Küll oleks tahtnud pooleks aastaks kalavaru Eestisse kaasa osta. Aga ostsime suure tüki ilusat värsket tuunikala, kaks värsket kaheksajalga ja kotitäie punaseid krevette. Salatiks veel huvitavat taime, mille nimi on eesti keeles sooda-ogamalts (lad k Salsola soda). Plaanis oli üheskoos kokata enne kui edasi liigume veel üks korralik mereannilõuna. Anu on meister kaheksajala-kartuli salati peale, tema valmistas seda. Luca oli meil põhikokk, tema keetis kiirelt läbi sooda-ogamaltsa ja praadis seda oliiviõlis küüslauguga, lisades juurde veidi Pagi juustu. Osa tuuni sai avokaado, sibula ja tomatiga cevicheks. Osa sai õhukesteks viiludeks lõigatud ja carpaccioks koos sibulaliistakute ja tomatiga. Imeliselt magusad suured punased krevetid kooriti ära ja need sõime lihtsalt oliivõli, soola ja sidruniga toorelt ära. Natuke oliive ja Pagi saarelt ostetud valget koduveini kõrvale ja oli ikka tõeline fiesta küll!

Vaade Posedarje korterist hommikul kl 7 enne turgu

Turuvärvid 

Sooda-ogamalts - salatiks

Punased krevetid - värvilised ka ilma keetmata

Siit tuleb meile üks ilus tuunikalatükk

Ja siir värske kaheksajalg

Selline hiiglane

Meie turujärgne lõuna-fiesta

Toored punased krevetid, sidrunimahla, oliiviõli, soola ja pipraga

Ceviche enne kokku segamist

Õhukesed tuuniviilud (tegelt pole üldse väga õhukesed, aga kala oli nii pehme, et polnudki õhemaid vaja) tomatimarinaadiga

Tuuniviilud sibulamarinaadis

Anu tehtud võrratu kaheksajala-salat

Ja pererahva kingitus - Ivica poolt käsitsi meisterdatud Posedarje kirik (originaal paistab taamal)

Pererahvalt saime kingituseks kaasa Ivica meisterdatud kivist kiriku, mis on koopia korterist üle Posedarje lahe asuvast vanast kirikust. Lisaks veel purgi oma pere valmistatud mett ja pudeli marascinot ostsime ka kaasa. Ja oligi aeg edasi liikuda.

Järgmine peatuspaik oli Spliti taga Podstrana nimelises külas mäenõlval, millest avanes imeline vaade merele ja mägedele. Perepoeg Karlo on muusik ja ema Maria aitab tal seda majutusäri (vt Seventh Heaven 2 AirBNB-st) ajada. Maria ja tema abikaasa on tegelikult mesinikud, hetkel on nende mesilased 200km kaugusel kodus, sest seal õitsevad eriti head lilled :). Ostsime endale pudeli naabri tehtud punast veini ja kuulasime Karlo soovitusi ümbritseva kohta. Söömiseks soovitab terve Podstrana Amigose nimelist restorani mererannal, mis on ütlemata idülliline, aga oma hinda siiski mitte väärt. Väiksed portsjonid ja kallis, sama head toitu saab igast kohalike konobast meie kogemuse järgi. Aga Amigos on ka Tripadvisori andmeil Podstrana parim, seega oma võlu sellel on. Õhtul käisime veel rannas toimuvad kalurite peol, kus valmistati elusuures potis mereande ja müüdi meetrise läbimõõduga lehtpeedi-küüslaugu pirukat, mis on siinses köögis kuulus (tükihaaval muidugi). Proovisime kõik ära, kuulasime pisut hoogsat folkmuusikat ja läksime koju öökuumusesse basseini hulpima.

Seitsmes taevas Podstranas

Õitemeri

Vaatega bassein

Henri ja Emmy selfie aknapeegelduselt :)

Oma aia viinamarjade juurest

Ja õhtul kui päike loojuma hakkas

Külapeo jaoks mereandide valmistamine

Podstrana sadam

Traditsiooniline lehtpeedi pirukas, taga laudlina all on neid veel mitukümment :)

Sadam õhtul, täielik kitš, kas pole? 

 Järgmisel päeval peale kõige hullema kuumuse üle-elamist asusime Spliti linnaga tutvuma. Ja oli ikka vaatamist väärt teine. Parkisime auto rannapromenaadi otse ja jalutasime heledast kivist laial promenaadil, kõrgete palmide ja helesinise mere vahel. Spliti vanalinn asub Diocletianuse (Vana-Rooma keiser 4.sajandist) hiigelpalee seinte vahel. Eriti kitsad tänavad ja käigud teevad selle salapäraseks, samas hele kivi, millest linn ehitatud on, ei lase kogu asjad rõhuv ja masendav näida. Seega kindlasti vaatamisväärsus!

Lähme pliksidega Spliti peale patseerima :)

Vägev promenaad

Vaade Spliti vanalinnale

Spliti promenaad

Üliägedad kitsad vanalinna tänavad

Spliti vanalinnas

Ja viimased päevad veetsime veel Podstrana rannal ühes väikses korteris (Mutogras). Ilm on nii kuumaks kiskunud, et õues on keeruline olla. Aga plaanisime veel mõned traditsioonilised road ära proovida, natuke seda imeilusat läbipaistev-sinist Aadria merd nautida ja pisut põnevaid kohalikke tooteid Umami tarvis otsida. Rand on siin kivine, nagu tihti Horvaatias. Vesi läheb kiiresti sügavaks, mis on tore. Rand on hästi lühike ja kaldus, seega vetteminek pole väga mugav. Rannahuntidele kindlasti meeldiks, meie jaoks oli natuke liiga turistikas.

Üks traditsiooniline roog, mida proovida soovime, on peka. Peka on tegelikult toiduvalmistamise viis. Tegu on 3 tundi madalal temperatuuril küpsetamisega, mis toimub suures Horvaatia grillahjus plekist kupli all, mis on kaetud hõõguvate sütega. Selle roa peab alati päev ette tellima ja see on muidugi ka loogiline, kui pole isu rohkem kui 3 tundi oma toitu oodata. Uurisin siis siit ja sealt ja leidsin, et meie lähedal mäenõlval on hinnatud peka-restoran Konoba Bajso. Võtsime nendega ühendust ja tellisime kaheksajala peka ja lamba peka. Kuna 1 portsjoni puhul pekat ette ei võetagi, siis pidime mõlemat 2 portsjonit võtma, mis tähendas hiigelkogust toitu. Panime siis Konoba Bajso aadressi navisse ja asusime mäest üles sõitma. Tee läks aina järsemaks, aina kitsamaks ja aina käänulisemaks. Peagi saabusid kurvid, mida ühe hooga välja ei olnud võimalik võtta, siis lõpetas navi oma töö ja teatas, et peaksime kohal olema. Meie olime aga autonina taeva poole keset heinamaad. Jätkasime sõitu ja jõudsime mahajäetud külla. Nagu õudusfilmis - suured kivimajad, täiesti tühjad, ümberringi täielik vaikus. Henri helistas Bajsosse ja kuulis, et me olevat täiesti õigel teel, ainult me peaks veel edasi sõitma, küla lõpus asubki meie otsitav konoba. Küla vahel muutus tänav nii kitsaks, et ma mõtlesin et meie autoga sealt läbi ei mahugi. Henri manööverdas osavalt sealt siiski läbi, aga kui korraks järsul mänõlval seisma jäime, et õiget kohta otsida, siis viskas auto käigu välja ja kärsahaisu üles ja enam edaspidi käiku sisse ei saanud. Mis tähendas, et Henri pidi tagurpidi kivimajade vahelt mööda kitsast teed uuesti alla veerema, et mõnes vähe siledamas kohas ära parkida. Õnneks juhtus see kõik juba Bajso ees praktiliselt, seega võisime need paar viimast sammu ka jala teha. Minu jaosk oli see ikka väga ekstreemne kogemus kõik. Küsisin siis konobast, et kuidas külalised peale oma grappasid ja veine tagasi alla saavad ja sain vastuseks, et "palju kergemini" :). Viskasime siis oma valmivale pekale pilgu peale ja lapsed läksid otse sealsamas söögilaudade kõrval asuvasse basseini ujuma. Igalt poolt avanesid lihtsalt võrratud vaated. Omanik rääkis, et kunagi oli tegu väga edumeelse külaga (nimeks Jesenice Krilo), kus elas 900 inimest ja nii mõnedki moodsad mugavused jõudsid nende külla enne kui Spliti. Aga turismi arenemisega kolisid 10 aasta jooksul pea kõik pered alla mere äärde ja külla jäi vaid kümmekond inimest. Viimastel aastatel on hakatud vaikselt taas tagasi tulema ja mahajäetud maju taastama. Kahesajala peka kohta võin öelda, et olles meeletu kaheksajala fänn, siis mulle meeldivad teised variandid sellest rohkem (salatina või grillitud). Lammas aga oli super! Ja seda ütlen mina, kes ma lambaliha ei armasta. Jõudsime vaevu pool ära süüa ja võtsime ülejäänu koju kaasa. Meie korteriperemees ütles, et me oleme hullud, kui kuulis, et me sõitsime üles Konoba Bajso suurde. Seega see tee oli ka kohaliku jaoks päris ulmeline. Tasub vaatama minna, aga külm närv tuleks kaasa võtta :)

Podstrana rand

Podstrana rannas

Jesenice Krilo tänavad - autojuhi õudusunenägu

Lamba peka

Kaehksajala peka

Jesenice Krilo küla

Niimoodi valmib peka

Peka on peaaegu valmis

Vaade Bajso Konobast

"Pisike" õhtusöök

Enne kojusõitu pidime veelkord Zadari juurde sõitma. Põhjus oli selles, et Zadari kandis valmistatakse igas teises restoranis suures grillis sellist rooga, kus terve siga, lammas või kana vms pannakse vardale pöörlema. Mõtlesime selle kindlasti ära proovida, aga kui Spliti kanti edasi sõitsime, siis selgus, et 100km edasi ja köök on hoopiski teine, ei ühtki pöörlevat siga. Tegime siis viimase Horvaatia lõuna ühes sellises restoranis ja oli väga maitsev. Siga maitsestatakse ainult soolaga ja küpsetatakse siis 5 tundi. Kuna Spliti juures polnud ka rohelisi viigimarju, siis ostsime ka neid koju kaasa. Kui koju jõudsin, siis sain aru küll, miks neid õrnu viigimarju ei ekspordita. Nad ikka tõesti ei kannata transporti. Nii mõnedki olid selle lühikese ajaga juba riknema hakanud. Aga üksjahu jõudsid koos meiega ikka pärale ka. Kojusõit läks hästi, võiks öelda libedalt, nii otseses kui kaudses mõttes. Otseses seetõttu, et alates poolest Ungarist kuni pea Leeduni välja sadas pidevalt. Ja Ungaris-Slovakkias tuli sellist vägevat äikest, et vahepeal ei näinud mitte midagi autoaknast välja. Kiirteel oli see päris hirmus kogemus, aga õnneks kõik sõitsid vastavalt teeoludele mõistlikult. Lapsed jäid meil Tšehhis magama ja ärkasid vahetult enne Lätti jõudmist, seega nende meelest oli sõit 26h asemel 12h lühem ja nad leidsid, et täitsa ok oli! :) Horvaatia jättis meile kustumatu mulje ja päris tore, kui ka tulevikus sinnakanti asja oleks!

Selline grill on levinud Zadari ümbruses

Riva-Dalmacija restoranis valmib liha kümnete kilode viisi