Isla Holbox, võrkkiikede saar

Praeguseks oleme me maandunud Meridas, meie põhipeatuspaigas, kus ajavahe Eestiga on lausa 8h pikkune, aga kirjutada plaanin ma hoopis meie 4 päevasest Isla Holboxil käigust. Etterutates võin öelda, et see, mida me seal teha plaanisime, ehk puhkamine, tuli meil hästi välja. Need asjad, mida lisaks ette võtsime, ei olnud päris ideaalsed.

Laupäeva hommikul sõitsime siis Cancunist Chiquila kalurikülla, kuhu tuli jätta auto, et Holboxi autovabale saarele minna. Tee peal meenus mulle kuskilt loetud manitsus, et Mehhikos on täiesti jabur kogus täiesti jaburalt kõrgeid lamavaid politseinikke. See tasub tõepoolest kindlasti meelde jätta, kuna muidu võib lõbus autosõit seal esimesel künkal oma lõpu leidagi. Parkisime ühe pere õuele, tasu eest muidugi, ja võtsime ette ca 30 minutilise praamisõidu.

Kohale jõudes selgus, et Holbox on küll looduskaitse tõttu autovaba saareke, kuid see tähendab, et autode asemel on saarel väiksed golfikäru mõõtu lahtised liikumisvahendid, millele on peale pandud täiesti tavalised mootorid. Lisaks on kõik nurgatagused prahti täis. Selles suhtes oli asi looduskaitsest kaugel ja see oli muidugi natuke kurb. Aga mis seal ikka, keskendugem positiivsele. Tammusime siis oma kohvritega teise saare otsa. Muide, siin on täiesti välja kannatatav kuumus. Mitte selline aurusaun, nagu Balil, vaid nagu parim Eesti suveilm. Seega võis vabalt kohvritega mööda saart kolistada. Lapsed pisut virisesid, aga päris pilli nurka ka ei visanud.

Holboxil on võrkkiiged igal pool, ka meres

Leidsime oma hotelli lõpuks üles. Oli teine ise selline uus ja ilus, aga sissesõiduteed ei sobinud sellega kuidagi kokku. Saarel, nagu ka teistel sarnastel, kõrvutame seda Samoa või Brasiilia Ilha Grandega, on ööbimine kallis, aga see-eest enamasti mitte kuigi luks. Meie elamine, Villas Margaritas, oli traditsioonilises Holboxi stiilis, tumepruuni puidu ja valgete seinte ning palmilehtedest katusega majutusasutus. Plussideks asukoht, kesklinna kõrval ja paarsada meetrit kõige ilusamast rannast, lisaks väga sõbralik ja tore teenindus. Miinusteks veider tuba hirmsa köögiga, mis oleks võinud olemata olla, olematu wifi (mis meid seekord ei morjendanud, kuna plaanisime arvutivabu päevi endale, aga see-eest oli terve lobby pidevalt täis kivinäoga inimesi, kes olid ennast oma nutiseadmetesse unustanud, vahel terved pered korraga, pisikestest vanadeni välja. See oli õõvastav vaatepilt, kui aus olla!). Hommikusöök oli ok, maitset sel suurt polnud, aga see-eest oli täitsa ok valik ja kogus :).

Läheb kookospähkli ründamiseks :)

Viskasime kotid üle toaukse sisse, ujumisriided selga ja randa. Meri (Kariibi meri, seega on meil nüüd omamoodi ka Kariibi mere saartel käidud :) oli täiesti vaikne, helesinine meri, valge liiv, ideaalne lastega rannas olemiseks. Rannal mõnusad baarid, elav muusika, taevalik! Istutasime end maha Raices aeglase toidu restoranis, kus kõik oli tõesti aeglane, välja arvatud muusikarütmid, aga see meid ei heidutanud. Võtsime siis Margaritad, proovisime tequilat, jõime ära ühe heleda õlle laimiga (ehk chelada, nagu seda siin nimetatakse), tellisime ceviched, terve homaari (Holbox on üks neist kohtadest maailmas, kus homaari söömine Sind pankrotti ei vii), Emmyle kalasuppi, Mannile kalafileest kalapulki, mõlemale limonaadi... Muudkui nautisime. Ehk siis tegime täpselt seda, mida tegema tulime.

Õhtul kolasime linna peal. Linn on täis väikseid värvilisi hütikesi, mis müüvad nänni, süüa, juua ja muud. Väga armas teine. Ühe putka peal nägin reklaamis bioluminestsentsist (ma ei tea tegelt, kas seda nähtust, kus planktonid helendavad pimedas, eesti keeles üldse nii kirjutatakse) ja mulle meenus, et seda saab Holboxil näha. Mõtlesime, et mõtleme sellele järgmine päev ja läksime koju. Mis, tagantjärele tark olles, oli viga!

Lapsed imetlevad kunstniku tööd maja seina kallal

Vaat sedasorti majakesed on Holboxil

Pisikesed tortilla-vabrikud on hommikuti avatud

Värvikas lihunikuputka

Holboxi moodi disain

Kiiged on samuti popid

Tervitaja hotelliseinalt

Järgmisel päeval nautisime veel pisut rannas ja pidasime plaani. Et kas võtta kanuud ja minna mööda mereäärt kolama või võtta juhiga paat ja säästa oma lihaseid selles kuumas. Uurisime siit ja sealt ja saime aru, et kui me tahame nii palju näha, siis võtab see mitu tundi aega ja mina ei ole just meister-sõudja. Asusime paadivõimalusi uurima. Sealsamas Raicese baaris soovitatigi meile, et neil paat olemas, kapten on Tony, kes tuli ja tutvustas end ja rääkis ilusat inglise keelt, leppisime kõik kokku, et poole tunni pärast asume sealsamas paadile. Poole tunni pärast tuli välja, et meid viib teise saare otsa sadamasse siiski takso. Kohale jõudes tuli välja, et inglisekeelne Tony asendus hispaaniakeelse härraga, kes ei teadnud meie kokkulepetest midagi ja viis meid põhimõtteliselt samale tuurile, mida turistidele saarel tehakse - kõigepealt Yalahau cenote, siis flamingod Passion Islandi juures ja siis tuhanded linnud Bird Islandil. Tuuril polnud iseenesest viga, aga seda oleksime võinud ka koos teiste turistidega soodsamalt teha. Yalahau on metsa sees asuv mineraalveejärveke, kust ajalooliselt olevat käinud oma joogivett ammutamas sealkandis seilavad Kariibi mere piraadid. Lisaks omistavad kohalikud sellele veele noorendavaid võimeid. Käisime siis ka ära. Nägi välja nagu mõni Eesti metsajärveke, kui välja arvata järve keskel mullitav maa seest tulev mineraalvesi ja kerge mädamunahais. Hulpisime siis seal kuni meie poole pöördus üks tõmmu neiu ja küsis Soome keeles, et ega me juhuslikult soomlased pole. Meie siis ütlesime, et üsna lähedalt, et eestlased. Ja ütles, et iiisssaaakkeennnee, tema on Eestis miljon korda käinud ja eriti armastab ta kohvi juua ühes Tallinna keldrikohvikus, kus pidi midagi klaasist olema ja kuskil mingi põdranahk olema. Kas kellelgi tuleb pähe, millise kohvikuga tegu võib olla? See on iseenesest huvitav, sest neiu Laura, kellega me seal hulpides suhtlesime, on pärit kohvimaalt Brasiiliast, ja talle jättis see kohvik nii kustumatu mulje. Läheks vaataks ise ka ära, mis imet seal siis tehakse :). Aga Laura oli vanematega teismelisena Soomes ja Eestis käinud ja talle hakkas nii meeldima, et ta läks keskkooli Soome. Nüüd on ta praktikal Cancunis. Pidavat igatsema Soome sinepi ja viinerite järgi. Seejärel sõitsime Passion Islandi juurde (kire saar tõlkes), kus õnnestus näha flamingosid. No küll nad olid ikka ilusad ja erkroosad. Kahjuks ei saanud neile lähemalt ja õige objektiiv oli muidugi hotellis. Ja siis veel Bird Island, kuhu oli kogunenud sadu ja sadu erinevaid linde, alates pelikanidest kuni kajakateni välja. Ornitoloogidel oleks seal huvitav.

Vaade Yalahau cenote juurest vaatetornist, selline lame maastik on siin

Imeilusad flamingod, kavatseme neid siin veel suuremas koguses ja lähemalt näha

Tüdrukud on teel linnusaarele 

Linnusaare asukad

Õhtuks tõusis torm. Ja kui meie pimeda saabudes takso võtsime ja seadsime suuna Punta Cocose poole, kus peaks nägema just sellisel kuuvalguseta ööl bioluminestsentsi, siis tuli välja, et tormine meri oli kõik teed üle ujutanud ja nägemata see jäigi. Vot sellest on kahju, aga mis teha, looduse vastu ei saa. Torm kestis terve järmise päeva ja selle päeva kolasime lõputult mööda linna ringi. Proovisime mezcali nimelist kanget alkoholi (ma mõtlesin sellise ravi endale välja, sest eelmise päeva õhtusöök ei sobinud mu kõhule kohe üldse mitte ja see andis pidevalt tunda). Mezcali tehakse nagu tequilatki agaavist, aga teisest sordist. Meile toodi klaasiga mezcali, kõrvale mõruapelsini viilud, mida tuli kasta hapuka tšillipulbri sisse enne hammustamist. Kokku maitses väga hästi, aga imeravi see ei olnud :).

Plikad on tuule eest varjunud

Mezcal oma kaaslastega

Saarel nägime üksjagu palju linde, aga lootsime näha veel kilpkonni, krokodille ja palju rohkem flamingosid. Selle asemel nägime kahte hiiglaslikku iguaani, tervet rida öösel üle tee jooksvaid pesukarusid ja terve hulga hulkuvaid koeri. Muide, suur osa saare koertest olid chihuahuad, meil on need nii kallid, et hakka või importima :). See oli muidugi nali.

Järgmine kord siis juba pikemalt Meridast. Hasta luego amigos! :)