Kuldne sügis Ardennides

Veel enne kui loodus päris talveunne läheb, kasutasime juhust ja sõitsime kodust ca 1,5h tunnise autosõidu kaugusel asuvatesse Ardenni mägedesse matkama. Ilmaga poleks paremini vedada saanud, sest terve nädalavahetuse (tegu oli novembri esimeste päevadega) paistis päike ja taevas oli selge. Mis tähendas, et meile avanesid imelised vaated ümbritsevatele orgudele ja mägedele. Elasime Viesalmi nimelise küla külje alla. Viesalm on tuntud ühe legendi järgi. Nimelt olla kunagi ammu-ammu grupp kohalikke noormehi läinud metsa mustikaid otsima. Otsisid ja otsisid, aga pärast külma ja pikka talve mustikaid polnud. Lõpuks otsustasid noormehed koju minna, et mitte pimeda kätte jääda. Koduteel kohtasid nad Gustine Maka nimelist vanamoori, keda peeti macralle´iks. Niimoodi nimetavad valloonid nõida ja posijat. Gustine Makal oli kaasas korv, millest ta pakkus noormeestele juua ja mustikaid. Noormehed ei suutnud pakkumisest loobuda ja sõid nõiutud mustikad, mille tagajärjel nad ka ise macralle´deks muutusid. Selle legendi järgi peavad kohalikud igal aastal juulikuus mustikapidustusi ja macralle´de sabatit, kus kohalikud on nõidadeks maskeerunud ja peavad pimedas metsas peo maha. :) Metsades, kus meie käisime, olid samuti kõik mustikapõõsad täiesti tühjad ja Emily, olles kuulnud Gustine Maka lugu, oli täiesti veendunud, et Gustine Maka on kõik marjad meie eest ära korjanud :).

Vaade Viesalmi linnakesele
Esimesel hommikul peale hommikusööki panime soojalt riidesse ja seadsime sammud Viesalmi turismiinfosse plaaniga osta kohalike matkaradade kaart ja küsida nõu kõige ilusamate vaadete osas. Kaardi me saime ja soovituse ka. Sügisel on mõistlik turismiinfost enne matka läbi astuda juba seetõttu, et käimas on jahihooaeg ja kõik matkarajad ei ole igapäevaselt kasutatavad. Kus on sel päeval jaht, sinna ei tasu oma samme seada. Aga meie plaanide osas tuli välja, et kõige ilusamate vaadete jaoks tuleb ette võtta kõige raskem matkarada. Loogiline ka, selleks et kaugele näha, tuleb kõrgele ronida :). Asusime teele. Kuna me olime juba alustamise hetkeks mitu kilomeetrit kõndinud, siis alguses Emily proovis ikka õnne, küsis kukile ja ütles, et ei jõua, aga siis sai aru, et see ei vii teda kuhugi ja matkas vapralt edasi. Vahepeal läks matkarada üsna püstloodis, aga avanevad vaated olid pingutust väärt. Kui päike juba vaikselt loojuma hakkas ja meie juba laskumisel olime, siis tegime mini-pikniku ja koju jõudsime suisa pimedas. Päeva sportlik saavutus 15km ja 116 korruse jagu ronimist.























Et lapsed ei tunneks, et me neid piinamisele oleme toonud, siis katsetasime ööbimiseks sellist varianti nagu CenterParks. Centerparks on puhkekülade kett, mille külad asuvad erinevates looduskaunites kohtades Hollandis, Saksamaal, Belgias ja Prantsusmaal. Iga pere rendib endale majakese, kus on magamistoad, elutuba, köök, vannituba ja WC. Igas majas oli kamin. Majad olid mugavad ja soojad. Tuppa võib tellida hommikusöögi, sellisel juhul tuuakse värsked leivad ja saiakesed jm hommikul kl 9 kotiga välisukse lingi külge. Lisaks on igas puhkekülas restoranid, aga kuna me ei viitsinud igal hommikul vara kuhugi minna, siis tellisime endale hommikusöögi. Õnneks ainult kahele, sest me ei jõudnud sedagi ära süüa - singid, juustud, peekon, munad, saiad, jogurtid, puuviljad, saiakesed, kakao, tee, kohv. Kõik oli maitsev, ainult kohv oli lahustuv ja seda ei saa kohviks küll nimetada. Ostsime normaalse kohvi asemele, kohvimasinad, rösterid jm vajalik oli samuti majas olemas. Igas külas on ka veekeskus, mille kasutamine kuulub hinna sisse. Ausaltöeldes oli endalgi päris mõnus ümmarguseks matkatud jalgu õhtuti vees kosutamas käia. Lisaks toimub igas puhkekülas terve pikk rida muid tegevusi igale vanusele - maastikurataste laenutus, ATV-d, bowling, minigolf, tennis, mängudetoad, vibulaskmine, pallimängud jne jne.
Meie maja kõrval oli kohe ponide koppel. Teisel hommikul saigi siis Emily rõõmuks korraldatud poniga sõit. Emily sai endale imeilusa musta värvi pika lainelise sabaga poni nimega Poupette (nukuke). Emmy pandi poni selga, ratsmed anti Henrile ja saadeti meid metsa vahele jalutama. Väga äge minu meelest, tihtipeale on ju nii, et teed koplis ringi koos ponitalitajaga ja ongi kõik, aga Emmy sai täieliku kaifi sellest matkast.
Maria valis välja puude latvades kõrguva seiklusraja, kuhu mina talle seltsi pidin minema. Mann on neil radadel vana kala, aga minu jaoks oli see esimene sellelaadne kogemus. Tuleb tunnistada, et sissejuhatuseks väga ebamugav niimoodi maa ja taeva vahel ebakindlatel köitel võdiseda. Peale ühte eriti vastikut rada tunnistasin, et kui võimalik oleks, siis roniks praegu alla. Aga ei olnud võimalik. Seega jätkasin ja peagi harjusin ära ja tegelikult oli muidugi väga äge. Eriti need zipline´id, kus sai köie otsas lihtsalt puude latvade vahel edasi kihutada. Aga kui me alla tulime ja instruktor meile teisele ringile minekut pakkus, siis pidin siiski tunnistama, et parem mitte :). Ja hea oli, sest järgmisel päeval ei olnud minu kehas vist lihast, mis ei oleks valutanud. Mannil kui vanal sportlasel polnud muidugi häda midagi :).
Üks vahva asi oli veel - tasuta külastamiseks laste farm. Seal elasid suures sõpruses lambad, kitsed, kanad, kalkunid, kuked, valge paabulind, väiksed põrsad, hiiglaslikud küülikud, noor lehmavasikas... neid said siis seal paitamas ja imetlemas käia. Väga armas ettevõtmine. 


Mann üritab põrsaid paitada, põrsad on häbelikud

Emily Poupette


Head-aega kallistus Poupette´le

veel 1 kohalik atraktsioon
Teisel päeval pidime kõik tunnistama, et tuleb minna pisut väiksemale tiirule kui esimesel päeval. Võtsime pisut tagasihoidlikuma raja ette ja plaanisime nii, et lõpp-punktiks oleks Vielsalmi kesklinnas asuv Contes de Salme restoran. Selleks hetkeks olime me aru saanud, et Centerparksi restoranid ei ole mitte ainult kehvad, vaid ka ebamõistlikult kallid. Ja kuna Contes de Salme oli Googles väga kõrgelt hinnatud, siis plaanisime oma viimase õhtusöögi sinna. Õnneks helistasin ma ette, sest kujutage ette, täiesti tavalisel pühapäeval, kuskil väikses Viesalmi linnas, olid kõik lauad juba ära broneeritud. Meid päästis vaid see, et meie õhtusöögiplaanid olid väga varajased (jõudsime sinna juba kl 18) ja seega leiti meile siiski üks laud. Saime tõelise elamuse. Kohe täiesti üllataval kombel. Võtsime jahimehe suupistevaagna, mis koosnes siis erinevatest ulukilihahõrgutistest ja juurde sobivatest lisanditest. Henri sõi pearoaks hirveliha, mille vahele oli veel pikitud parti ja foie gras´d, kõrvale punase kapsa püree. Mina sõin merikuradit, mis oli Ardenni singi sisse keeratud. No tõesti võrratu. Ja sama hinnaga, mille eest oma puhkeküla restoranis oleks lihtsalt keskpärast toitu saanud. Soovitame soojalt sinnakanti sattujatele, aga broneerige kindlasti laud ette. Igatahes, teise päeva sportlik saavutus oli 13km ja 86 korruse jagu kõrguseid! :)
Esmaspäeva hommikul tervitas meid paks udu ja sombune sügis. Ja alles siis saime päriselt aru, milline kingitus oli kahe eelneva päeva päikseline ilm, sest sombuse ilmaga pole vaateid ollagi, kõik on udusse mattunud ja ühtlaselt hall. Igatahes jäime oma käiguga väga rahule. Järgmine kord võiks külastada sama keti Alpidesse ehitatud puhkeküla, usun, et see on veel vingem! :)







Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Küll te olete tublid! Tuleb välja, et polegi vaja kuhugi kaugele sõita.
Vaated on IMELISED!!! Suur tänu jagamast!
Tervitused Kahupealt.
Anonüümne ütles …
Niiii äge postitus ja nii tore ettevõtmine! See Centerparks tundub päris lahe asi olevat, kahju, et restoranid kallid ja kehvad olid. Aga mis teha! Kõik tuleb ära proovida! Ilusad pildid tõid mu argipäeva palju päikest!

Tervitusi Axilt!
Juc ütles …
Kallid Kahupea ja Ax! Nii tore teist kuulda. Teate, vaated olid tegelikult veel 100x vägevamad, aga eks see on juba vana tõde, et sügavused ei tule fotodel sugugi nii hästi välja kui reaalsuses. Seda on tõesti tore tõdeda, et nii lähedal on midagi nii ilusat! :) Ja nii tore, et Ax piltidelt päikest sai! Tuhat tervitust teile kõigile, Juc
Anonüümne ütles …
Nii tore retk ja imelised pildid! Usun, et päriselt oli kõik veel kordades ilusam!
Emmy on nii armas selle poni seljas.
Sa oled väga vapper, et seiklusrajal käisid. Mulle ei meeldi kõrgustes kõlkuda. Läheksin sinna vaid siis, kui keegi väga palju peale maksaks :)

Tohutult palju tervitusi!
Eva-K
Juc ütles …
Aitäh, Eva K. Emmy tundis selle ponisõidu üle tõesti suurt rõõmu. Seiklusrajal käisin ma Manniga mestimas :). Aga ausaltöeldes olin alguses isegi pisut üllatunud, kui ebameeldib see võdisemine seal kõrgel puulatvades minu jaoks oli :), kujutasin ikka ette, et lähen ja panen täiega :). Aga kui ära harjusin, siis oli täitsa tore. Kuhjaga tervitusi vastu, Juc

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Nädalavahetuse maiuspala, Osso buco

Kodumaine klassika - mulgipuder pruunistatud sibula ja suitsupeekoniga