What a wonderful world!

Loogiliselt võttes võiks mõelda, et kui üle-eelmisel nädalavahetusel käisime Prantsusmaal, eelmisel Saksamaal, siis seekord võtame ette Belgia. Mis on tegelikult ka õige. Aga sel korral ei suundunud me Belgiasse mitte huvireisile, vaid IKEAsse kaubareisile. Mis ühtlasi tähendab ka seda, et kodu on meil nüüd olemas ja koduks on seesama kolleegi korter, milles me alates saabumisest elanud oleme (ta ise kolib sealt mõne nädala pärast mujale elama). IKEA asub kohe peale Belgia piiri, seega vast oma 15 km kaugusel või nii. Tegelikult pidigi tegu olema Luxi IKEAga, aga kuna Luxi on nii suurte kaupluste ehitamine keelatud, siis pidid nad oma putka piiri taha püsti panema. Kuna meie valisime kiire tee asemel huvitava tee, siis sõitsime esialgu IKEA-st üksjagu mööda ja läbisime ka Arloni linna. Nii palju, kui me teda nägime, jäi temast tühi ja hall mulje. Aga nüüd teen ma Arlonile võibolla üksjagu liiga, sest ega me tegelikult autoaknast kuigipalju ikka ei näinud. Vaated vanalt linnamüürilt a...

Pühapäeval oli meid õnnistatud järjekordse fantastilise ilmaga. Kasutasin hommikut ära, kui kööki langes hulga valgust, lasin rõduuksest sisse värsket varasügist õhku ja valmistasin kerge desserdi värsketest viigimarjadest ja Kreeka jogurtist. Laias laastus võtsin idee BBCGoodFood kodulehelt, aga mulle tundus, et sealset retsepti tuleks üksjagu kohendada-muuta. Vaja läheb: 4-5 värsket viigimarja 3-4 tl võid 4-5 tl mett 3-4 tl pruuni suhkrut 0,5 tl kaneeli peotäis mandlilaaste 200 gr paksu Kreeka jogurtit Lõika viigimarjale sisse sügav rist, aga jäta alt päris läbi lõikamata. Säti tekkinud veerandid lilleõietaoliselt veidi laiali. Jaga või viigimarjade vahel ära. Raputa peale pruun suhkur ja vala sorts mett. Nüüd puista kõige peale mandlilaastud ja kaneel. Grilli keskmiselt kuuma grilli all mõned minutid. Serveeri mõne supilusikatäie paksu Kreeka jogurtiga. Kui grillimisel tekkis viigimarjade alla mahlasid, vala need oma viigimarja-jogurti desserdi peale. Järgmisena oli meil plaan rõõm...

Homme saab kaks nädalat Luxis oldud, aga asjad on päris hästi edasi liikunud. Mina käin tööl, kodu on 99% tõenäosusega leitud, linnaga on tutvutud, naaberriike on külastatud ja Mann on juba 3 päeva koolis käinud. Tal on klassis veel 2 eesti poissi ja 2 eesti tüdrukut, lisaks paljudele teistele rahvustele. Õpetajad on vahvad, Mrs Llamas ja abiõpetaja Jessica. Tuleb välja, et Mann saab inglise keelest päris hästi aru, paremini, kui me arvata oskasime igatahes. Muidu meeldib talle väga, ainult õues mänguväljakul ei meeldi. Sinna tuleb korraga terve kool kokku ja siis tekib Mannil mure, et ta võib seal segasummasuvilas oma õpetaja ja sõbrad ära kaotada. Küll läheb varsti üle, kui rohkem sisse elab. Kool on tal muidu kl 8.45st 12.40ni, aga esmaspäeviti on pikk päev, vist pea kl 17ni. Ja alates esmaspäevast algavad ka eesti keele ja inglise keele tunnud! Mann juba ootabki väga neid, peale esimest päeva uuris ta mu käest, et miks ta siis lugeda ja kirjutada oskab, kui koolis tunde pole :). Mä...

Tööinimesena olen järsku sattunud olukorda, kus õhtusööke peab iseloomustama üks uus märksõna: "kiire". Samas ei ole meie perel mingit isu teha järeleandmisi oma õhtusöökide põnevuses või maitsvuses. Nii juhtuski, et juba peale esimest nädalat oli minu pea ideedest tühi. Õnneks on mul Londonis kallis õde, kes sellises olukorras hädast välja aitab. Nimelt, kuna tema tellib oma käte praeguse pikkusega täiesi rahul oleva inimesena nädala toidukraami otse koju, siis peab ta ka oma nädalamenüüd varem valmis mõtlema. Ja minul oli suurepärane võimalus tellida nende pere nädalamenüüd endale otse mailboxi. Leidsin mitmeid häid ideid. Ühe, sellesama sealiha, spinati ja minimaisiga karri võtsin kohe esimeses järjekorras ette, kuna esiteks olin selle kohta juba mitmeid kordi kiidusõnu kuulnud ja teiseks kuna me leidsime siit Luxemburgist lihtsalt võrratu Aasia toidupoe, kus oli kõike, mida me vajada võime nii Tai, Vietnami, Malaisia, Indoneesia, Hiina kui ka Jaapani toitude valmistamisek...

Kuna uhke lõbustuspargi Schueberfoueri kõrgemad atraktsioonid meile pea koju kätte paistavad, siis olime lausa kohustatud oma teisel õhtul sammud sinna seadma. Ega meil selle vastu muidugi midagi polnud ka. Lõbustuspark on lihtsalt super, koosnedes lõbustustest igale vanusele (ja närvikavale), eri piirkondade ning maade restoranidest, eri jooke pakkuvatest baarikestest, uhkete auhindadega õnnemängudest, kirjut valikut pakkuvast laadast jne. Kusjuures pea ükski putka ei korranud teist - müüdavad snäkid olid igal pool erilised ja auhinnad samuti. Kuna Mann oli juba mitu päeva vaaterattast unistanud, siis sinna me esimesena suundusimegi. Nii kõrgel vaaterattal polegi õnnestunud varem viibida, vaade üle riigi oli selge ilmaga lihtsalt võrratu. Teiseks valis Mann välja vanaaegse karuselli, kus ta kuldse ratsu seljas mõned tiirud teha sai ja kolmandaks käisid nad Henriga ära õudustetoas. Mann kohe ütles, et Henri peab kaasa tulema, kuna temaga on turvalisem, kui minuga. Mann oli pärast pisut...

Olemegi kohal. Kujutasime ette, et peame silmitsi seisma ohtrate pagasi ülekilodega, aga tundub, et oleme suutnud oma pakkimisoskuseid viimasel ajal kõvasti lihvida, sest lisaks mõningatele käsipagasisse minevatele kodinatele oli meil kõigest veidi alla 50 kg kraami. Lennud läksid suurepäraselt ja pühapäeva õhtul kl 17.35 võttiski meid vastu vihmane Luxembourg. Mis meie entusiasmi aga sugugi vähendada ei suutnud. Paar bussisõitu ja olimegi oma ajutises kodus (minu uskumatult hea südamega tulevane kolleeg võttis meid sissejuhatuseks enda juurde kuni endale kodu leiame). Valgusküllane ja hubane kodu asub kohe vanalinna lähedal, vaikse ja rohelisel tänaval. Esmaspäeval oli aga Henri sünnipäev. Sel puhul jalutasime vanalinna, kus mul juba eelmisel korral olid silma jäänud mõned uskumatu valikuga juustu ja küpsetiste poekesed. Samal ajal juhtus linnas toimima suur välimüük, ehk Braderie. See on omakorda kuidagi seotud igal aastal sel ajal linnas möllava suure lõbustuspargi Schueberfoueriga,...