Minul oli möödunud nädalavahetusel selline õnn, et mu kallid vanemad olid kohe mitu päeva meil siin Luksemburgis külas. Ja seda toredam oli emadepäev, kui oma ema siinsamas kallistada oli. Kuna mõned päevad peale emadepäeva sõitsid nad jälle Eestimaale tagasi, siis leidsin, et lilli pole mõtet kinkida - tegin lilleks hoopis ühe rabarberikoogi. Olin seda kooki juba varem proovida saanud, kui mõne aja eest üks hea kolleeg selle teise hea kolleegi sünnipäevapeole kaasa võttis. Aitäh, Tiina, retsepti jagamast. Sellest sai nüüd ametlikult meie pere kõige lemmikum rabarberikook, mis tõukas hooga troonilt eelmise lemmiku, selle siin . Eks temaga seda jahmerdamist pisut on, aga asi on seda kõike kuhjaga väärt. Selles koogis on kõike - krõbe põhi, hapukad rabarberid, kreemine vanillikreemikiht ja õhuline munavalgevahukiht. Taigna jaoks läheb vaja: 200 gr jahu 50 gr suhkrut suts soola 100 gr külma võid 1 munakollane 1 spl maitsestamata jogurtit Kreemikihi jaoks: ca 700 gr tükkideks
Nonii, alla nädala ongi veel jäänud meile kodumaise kevade nautimist. Aga rabarberid siiski halastasid mulle ja said enne valmis, kui ma ära sõidan. Tänuks selle ja nende suurepärase maitse eest küpsetasin midagi õige head- vanillikreemi ja kohupiimaga rabarberikooki, kaetud krõbemaitsva kattega. Koogisõber H. igatahes ütles, et see kook pretendeerib parima koogi tiitlile, mida ta kunagi söönud on. Ja ega minagi väga teisiti ei arva. Siin on kõike - magusust, hapusust, kreemisust, krõbedust... Vaja läheb: 350 gr rabarbereid (kooritud ja tükeldatud) 400 gr mure- või liivataignat (vt retsepti nt siit ) 200 gr demerara suhkrut 1 spl jahu 1 muna ja 1 munakollane 200 ml vahukoort 200 ml kohupiima 1 vanillikoor Katteks: 50 gr kiir4-viljahelbeid või -kaerahelbeid 50 gr mandlilaaste 50 gr toasooja võid 50 gr demerara suhkrut 1/2 tl jahvatatud ingveripulbrit Kuumuta ahi 180 kraadini. Pane ahjunõusse rabarberid, puista üle 1/2 suhkrust ja lisa pooleks lõigatud vanillikaun. Kuumuta ahjus, kuni
Nagu juba pikemat aega näha on olnud, siis retsepte siia blogisse enam eriti lisandunud pole. Retsepte jagan nüüd Umami blogis , mõlemasse lihtsalt ei jõua. Aga maailmas avatud silmadega ringi rännata meeldib meile endiselt ja seega sedasorti jutte siia ikka on sattunud ja luban, et satub ka edaspidi. Seekordse loo eest pean tänama oma kallist õde, kelle perel valmis Saaremaal imearmas suvila ja kuhu me suvel soolaleivale ja suvitama olime kutsutud. Minu meelest on täiesti uskumatu, kui eksootiline on üks väikse Eestimaa nurgake nimega Saaremaa. No vaadake ise, kas pole? Meie igatahes veetsime aega nii mõnusalt, et selle kohta saab ainult " la bella vita " öelda - mere kohin, kadakate sahin, kuum päike, mõnus seltskond, külm prosecco, grillil särisev liha, kausitäis maasikaid... Suur aitäh Eva & Co, te andsite meile suurepärase põhjuse see pikk tee tihedamini ette võtta :)
Nagu juba varem mainitud, tõi päkapikk aka minu kallis õde Eva mulle jõuluks uue ilusa kokaraamatu Citrus and Spice (autor Sybil Kapoor). Sirvisime seda siis sealsamas jõuluõhtul ja Eva hõigatas mingil hetkel, et issake, kui isuäratav asi, sellerisupp. Mina ei osanudki nagu kohe nii vaimustuda sellest ideest. Täitsa võimalik, et oma osa oli ka selles, et olime äsja lõpetanud jõuluprae söömise, aga seller on minu meelest üks võrdlemisi tugevamaitseline tegelane ja seetõttu kasutan teda mõningase ettevaatlikkusega. Kuigi, tunnistan, et on äärmiselt palju roogasid, kus selleri olemasolu on eluliselt vajalik ja mõõdukas koguses meeldib ta mulle väga. Kuidagi jäi see sellerisupp mind aga kummitama. Mõne aja eest võtsin raamatu sellerisupi koha pealt uuesti lahti ja lugesin ka sissejuhatuse läbi. Nimelt väitis Sybil, et tema retsept pärineb 1971. aasta Jane Grigsoni kokaraamatust Good Things ja et selle retsepti suurim pluss on sibula, kartuli ja selleri ideaalne tasakaal. Kui üks retsept ni
Ongi käes see üürike, aga magus aeg, kui need kõige magusamad kodumaised maasikad on küpsed. Nüüd tuleb süüa nii, et isu täis saab. Usun, et marju jääb ülegi, et neist põnevaid magustoite, salateid, moose, küpsetisi jm valmistada. Eile õhtul tassisin minagi koju suure kasti paari kilo eriti punaste marjadega, millest osa niisama nahka pistame, osast sai kiirelt üks tumepunane moos keedetud ja osa ootab veel ideevälgatust. Mida teie oma esimeste kodumaiste maasikatega ette võtsite? Jagan teiega suvesse sobivalt imelihtsat retsepti grillitud maasikavarrastest, milles maasikad on esmalt balsamicos marineeritud, seejärel pruuni suhkru sees keerutatud ja kiirelt grillitud. Päikse käes kergelt sulanud vanillijäätisega maitseb imehästi! Need maasikavardad olid üks kolmest retseptist, mida ma valmistasin eelmisel nädalal toimunud D-kokaraamatu grillüritusel ja tänu sellele illustreerivad siinset postitust Lauri Laani kaunid fotod. Vaja läheb: 0,5 l maasikaid 100 ml balsamico’t 200
Kommentaarid