Paola tuco

Postitan oma esimese roa Argentiinast. Populaarse ja lihtsa pastakastme, tuco, retsepti. Tucot tegime koos Paolaga, kelle pere juures Escobari linnakeses elame. Argentiinlased ei kasuta kuigipalju maitseaineid - sool, vahel pipar, harva petersell ja pune. Kõik maitsed on selged ja lihtsad. Vaja läheb:

punt rohelist sibulat
punane ja roheline paprika
suur porgand
600-900 ml tomatipüreed
ca 500-600 gr veiseliha
soola ja musta pipart
oliiviõli

Prae oliiviõlis hakitud roheline sibul. Lisa peeneks viilutatud porgand ja hakitud paprika. Lisa suurteks tükkideks lõigatud liha, prae läbi, lisa tomatipüree. Maitsesta soola ja musta pipraga. Lase kaane all haududa, kuni liha on pehme. Serveeri spagettide ja parmesani juustuga. Täiusta ühe hea Mendoza merlot´ga.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Jõdsin just tööle ja suu hakkas vett jooksma. Selle proovin ära küll. Rohelise sibula praadimist ei mäleta, aga katsetan kindlasti. Tervitused kahupealt.
8. juuli 2009, kell 08:08
Juc ütles …
Kahupea, kas mulle oli üllatuseks see rohelise sibula praadimine, aga krõbedaks ta muidugi ei lasknud sibulat ja kaant hoidis ka osa aega peal. :)
8. juuli 2009, kell 17:12
Anonüümne ütles …
Lubatud ja tehtud. Nagu minul ikka pisut isemoodi. Elvas ei õnnestunud loomaliha hankida,nii läks käiku kanafilee. Tänu sellele sai söök imekiiresti valmis. Omalt poolt lisasin veel paar lusikatäit suhkrut ja sai tõesti võrratu. Kahupea
16. juuli 2009, kell 08:08
Anonüümne ütles …
Üle ootuste hea! Panin kastmesse natuke basiilikut ka juurde ja see toit tahab päris pikalt madalal tulel haududa - ca 30-45 min.
21. detsember 2017, kell 16:57
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kõige mahlakam sealiha, retseptitu

Kujutis
Võtsin juba mitu kuud hoogu, et ära katsetada oma uue ahju madalal temperatuuril küpsetamise režiim. Uurisin siit sealt infot. Madalal temperatuuril küpsetamise idee seisneb selles (vabandage ming nüüd kõik keemikud, anatoomiatargad ja toidutehnoloogid maalähedase lähenemise eest), et kõrgel temperatuuril küpsetades tõmbuvad lihas olevad proteiinid kokku ja suruvad lihasrakkudest vedeliku välja. Mistõttu liha muutub nätskeks ja kuivaks. Samas kui madalal temperatuuril pikalt küpsetades hakkab muidu liha tugevalt koos hoidev kollageen muutuma zelatiiniks, mis seguneb lihamahladega ja teeb liha omakorda veel mahlasemaks. Mina vähemalt sain loetud informatsioonist nii aru ja mulle see sobis! :) Kuna esimeseks katsejäneseks võtsin sealiha, siis huvitas mind ennekõike see, kui kõrge peab temperatuur olema ahjus, et ma saaksin täiesti kindel olla võimalike halbade bakterite hävimises sealiha pinnal. Ma ei saanud kuskilt teada, millise temperatuuri juures mu ahi kavatseb mu liha küpsetada ja ...
Loe edasi »

Madalal temperatuuril küpsetatud liha vol 2

Kujutis
Nagu lubatud , võtsin sel korral ahjueksperimendi korras ette eestimaise lihaveise liha, tagaosa sisetüki, mis peaks praeks väga hästi sobima. Kastmeks valmistasin punase sibula ja punase veini kastme, mille idee pärines BBCGoodFood veebilehelt. Valisin režiimiks " roast beef well done ", kuna mul oli veel meeles itaallaste Bistecca alla Fiorentina " well done ", mis oli igati punane veel ja ma otsustasin, et kontrollin enne ahju arusaamad üle. Liha küpses 4 h ja sai mõnusalt pehme. Söödi ära suure isuga ja kiiresti. Samas pean ütlema, et kuigi lihast mahlasid välja ei tilkunud, oleks võinud veidiveidikene siiski mahlasem olla. Nii et järgmisel korral tuleb valida " roast beef rare ". Nii ma teengi. Seni aga lasime heal eestimaisel veiselihal heamaitsta ja kastsime teda punase sibula ja punase veini kastmega . Selleks läheb vaja: 1 keskmine punane sibul (peeneks hakitud) 1 küüslauguküüs, kooritud ja muljutud, aga mitte hakitud 1 oksake rosmariini 4 spl b...
Loe edasi »

Tursk pidurüüs, mandariini ja Tai ürtidega

Kujutis
Minu meelest oli see üks Saveuri piduroogade kogumik, kus see ilusas erkkollases mandariinikastmes ilutsev tursk, õhukesed kumkvaadiviilud aktsenti lisamas, mulle silma jäi. Üldse on vist nii, et kui ma näen kuskil retsepti, milles valge kalaga midagi põnevat on tehtud, siis lisan selle otsemaid oma " to do " listi! See list on muide väga pikk, sest näiteks seesama retsept ootas oma etteastet terve aasta. Tegu oli nimelt eelmisteks jõuludeks välja antud piduroogade kogumikuga :). Nüüdseks on mul siinsamas laual juba 2012. aasta jõuludele pühendatud Saveuri piduroogade kogumik, ilusti kollased post-it´id vahel neil lehtedel, kus midagi põnevat leidub. Näiteks kammkarpidest raviolid, mis on tapenade´ga täidetud, kalmaaritindiga pliinid suitsulõhega või pistaatsia panna cottad ju lausa kutsuvad katsetama. Aga jumal teab, millal ma nendeni jõuan, võibolla järgmisteks jõuludeks. Sel aastal on meie detsembrikuu nii busy , et enamus põnevaid retsepte peavad järjekorras rahuliku...
Loe edasi »

Kuidas me Aladdini muinasjuttu sattusime ehk lugusid Fezist Marokost

Kujutis
Teate mis? Me polnudki enne mitte kunagi veel Marokos käinud. Meie plaanides aga oli Maroko juba ammutest aegadest. Samas kuna meil oli selline kummaline sisetunne, et Maroko võib meile meeldida, aga võib ka mitte, siis nii see plaan seal plaanide seas aastate viisi edasi tukkuski. Meil oli õigus, mõnes mõttes oli Maroko väga äge ja meil on hiiglama hea meel, et me seal (ära) käisime, aga mõnes mõttes on meil ka väga hea meel, et me veetsime Marokos vaid neli ööd ja mitte rohkem. Miks, see selgub asjade käigus.  Sihtkohaks oli meil ette võetud Fez, mis asub sisemaal Atlase mägede vahel. Fez on olnud ajalooliselt ka Maroko pealinnaks, ühtlasi on tegu kultuuri, käsitöö, kunsti ja usu keskusega. Lisaks asub Fezis vist lausa maailma suurim medina, kus on ligi 10 000 pisikest tänavat. Medina on siis see ajalooline linnakeskus Araabia linnades, kus on nii kitsad tänavad, et autod sinna ei mahu ja tänase päevani veavad asju muulad ja eeslid (mis tähendab, et medinas kõndides on alati...
Loe edasi »

Cafe Truffest Vihula mõisani ehk maitsev suvi Eestimaal

Kujutis
Terve igavik on möödas sellest, kui viimati mõne Gurmaani... postituse kirjutasin. Eelmisel korral sai vist jagatud muljeid Londonis asuvast Bingham restoranist, kui ma ei eksi, ja seda aprillikuus. Kuidagi täiesti teenimatult pole ma iial kirjutanud oma lemmiktoidukohast Tartus, minu kodulinnas. Nimelt juba aastaid, alates selle avamisest, on minu süda siin Lõuna-Eestis kuulunud Tartu Raekoja platsil asuvale Cafe Truffele . Üldiselt ei pea ma Tartut just kohaks, kus ülearu palju põnevaid söömisvõimalusi oleks. Pigem vastupidi! Meil on siin Tsink Plekk Pang , mis on alati kindla peale minek, siis veel Gruusia saatkond ja Itaalia restoran La dolce vita . Siinkohal pean ma kindlasti märkima, et nii mõnigi koht on mul seni proovimata. Näiteks olen ainult head kuulnud Eduard Vilde lokaalist , kus mul endal käimata, ja ka Antoniuse restorani pole ma veel jõudnud. Kui saab ära proovitud, püüan jagada. Kui ma aga pean valima koha, kus alati võrratult ja kaunilt süüa saab, siis on selleks kaht...
Loe edasi »