Päikselisest Kreekast

Lõpuks ometi saan mõned read Kreeka kohta kirja. Oh nii pagana ilus ja tore ja maitsev oli. Toiduhuvilistele luban, et reisiloole (mis sisaldab küll kõvasti ka toidujuttu) lisandub peagi ka üks või mitu Kreeka retsepti, aga seda paari päeva pärast. Esialgu siis silmailu ja virtuaalset kaasareisimist!

Eelmisel nädalavahetusel kasutasime ära oma suurepärast asukohta ja sõitsime Ryanairi abiga pikaks nädalavahetuseks Kreekasse, Kosi saarele. Meie teadmised oma sihtpunkti kohta piirdusid varem sellega, et Kos ei ole kuigi mägine, et siin käib metsikutes kogustes turiste ja et hooaeg pole veel alanud. Viimane meeldis meile asja juures eriti hästi.

DSC_0220

Jõudsime peale 3,5 h pikkust lendu kohale, astusime lennujaamast välja ja jõudsime just mõtlema hakata mismoodi küll linna saada, kui meie ees seisis otse Kosi kesklinna viiv liinibuss. Eriti mugav ja eriti odav. Meie ainuke kaart oli jupike Google mapsist välja prinditud kesklinna. Selle järgi asusime siis praadiva päikse käes oma hotelli otsima. Umbes pool maad kõnnitud (mis ei ole sugugi pikk maa, sest väikses Kosi linnas polegi sellist asja, nagu pikk maa), jooksis ühest nurgapealsest lihapoest välja tõmmu tumedapäine kaunitar, kes teatas, et kui me hetke ootame, siis tema võib meid ära viia – tal olevat meist kahju olnud meid vaadates. Sissejuhatuseks hakkasime muidugi mõtlema, et ei tea mis kasu ta kavatseb meie ära viimisest saada. Lõpuks tuli välja, et ei mingit. Oligi lihtsalt hea inimene - pärit USA-st, 17 aastat tagasi kreeklasest mehega Kosile kolinud. Ütles, et esimesed 10 aastat oli raske, keeruline oli sisse elada. Nüüd olevat harjunud! Meenusid kohe paar raamatut, mille tegelased Kreeka paradiisisaartele oma unistusteelu üles hakkasid ehitama ja see, kui keeruline see kõik oli. Ja siis oli meie kord talle kaasa tunda!

Hotell osutus üllatavaks. Õnneks heas mõttes. Olles internetist 25 eurose ööhinnaga stuudiokorteri broneerinud ei oodanud ma sellelt küll midagi muud kui kohta, kus öösel sõba silmale saaks. Aga väljaspool hooaega reisimisel on nii mõnedki plussid. Saime endale suure toa hiigellaia voodiga, suure terrassi laua ja toolidega, köögi nõude, masinate ja pottide-pannidega, igati korralikud san ruumid, teleka, fööni, puhtuse, tasuta wifi, suure basseini (mis küll aastaajast tingituna ujumiseks liiga külm oli). Mis sa hing veel oskad tahta.

Esimesel päeval tutvusimegi Kosi linnaga. Temperatuuri oli veidi üle 20, aga päike päris terav. Terve Kosi linn on täis erinevaid antiikaja varemeid. Ilma ühegi teise turistita neis hulkumine osutus äärmiselt toredaks ettevõtmiseks. Eriti meeldis mulle pea 2000 aasta vanune amfiteater, kuhu tol ajal kogunesid Kreeka ja Aasia luuletajad-muusikud oma kohtumistel. Ja muidugi alustasime tutvumist Kreeka köögiga, mis oli üks reisi põhieesmärke. Esimeseks õhtusöögiks maandusime ühes Kosi kesklinna grillimajas ehk psistarias ja tellisime Kreeka köögile omaseid roogasid-jooke – kana- ja sealiha souvlakisid (grillitud lihavardaid), kana- ja sealiha gyrost (õhukesed vertikaalsel vardal grillitud lihaviilud, nagu Türgi döner kebabi liha), Henri tellis grillitud lambaliha (mis tal keele alla viis) ja kõrvale joogiks Kreeka kuulsat retsinat (mis on põhimõtteliselt Kreekale omasel viisil valmistatud valge või roosa vein). Lihaportsjonid olid lihtsalt üüratud, kõrval paks jogurtikaste, tomatid, kurgid, kapsa-porgandisalat, roosa sibula õhukesed viilud. Retsina jõime ka ära, aga tavaveinid meeldivad siiski rohkem.

DSC_0012 DSC_0021 DSC_0026 DSC_0035 DSC_0037 DSC_0032 DSC_0058 DSC_0065 DSC_0084 DSC_0088

(Pildikesi Kosi linnast, alumises reas vasakul hiigelports gyrost ja souvlakit, rohekollase sildiga pudelis retsina)


Fakt, et hooaeg veel avatud polnud, tuli ka restoranide puhul meile ainult kasuks. Esiteks ei olnud tavalised turistirestoranid veel avatud, lahti olid need, mis aasta läbi ka kohalikke teenindavad. Teiseks oli restoranipidajatel aega ja jõudu meiega tegeleda, jube armas oli, kui härra tellimust võttes ütles: "ärge seda tellige, selle hooaeg ei ole praegu käimas" või "ma arvan, et peaksite midagi oma tellitud asjadest välja jätma, kuna te ei jõua kõike seda ära süüa!". Ja portsjonid olid lihtsalt üüratud. Kreeklastel on eriti arenenud suupistetekultuur (meze). Samuti nagu hispaanlastel on tapas ja itaallastel antipasti. Aga Kreeka mezeportsionid on suupiste jaoks hiiglaslikud, mina saaksin vabalt ühest kõhu täis. Ja ka toit restoranides oli odav, ma ütleks, et kindlasti odavam, kui Eesti restoranides, rääkimata Luksemburgi omadest.

Teise päeva hommikuks katsime laua päikse kätte oma hotellitoa terrassile. Varusime selleks valget kohalikku veini (ikkagi puhkus ju! Nii tore hommikusöögi kõrvale veini juua), Kosi saare spets juustu krassotyrit, värskeid kohalikke apelsine (apelsini- ja sidrunipuud kubisesid üle saare lihavatest viljadest), vastasmaja pagari juurest värsket saia (pagariärid ehk fournos on Kreekas metsikult populaarsed, mina oleks vist maakera suurune, kui ma nii palju küpsetisi sööks, nagu nemad), filotaignarulle oliivitäidisega, seesamiseemnetega kaetud pirukaid feta ja kartuliga, singi-juustu pirukaid, kreemisaia… nagu näha, pingutasime üle ja kõige sellega me muidugi hakkama ei saanud. Krassotyri on mahe kitsejuust, mida säilitatakse soolase vee ja punase veini valmistamise jääkide segus. Väidetavalt sai selle juustu tootmine alguse kunagi ammu ammu, kui oliiviõli puudu oli ja juustu oli vaja mingit moodi säilitada. Siis leiutatigi selline "veinijuust", mis sai väga populaarseks. Pealt on ta roosa ja seest lumivalge. Mina kitsejuustu ei armasta, aga Kreeka kitsepiima juustud on nii mahedad, et sõin hea meelega. Feta puhul polnud üldse aru saada, et tegu kitsejuustuga on. Pirukad olid päris head, aga vajasid veidi harjumist, tervet hommikuks ära süüa ei jõudnud.
DSC_0129 DSC_0097 DSC_0132 DSC_0165 DSC_0153 DSC_0139 DSC_0172

(ülal vasakul Kosi juust krassotyri, filorull oliivitäidisega, ülejäänud pildid mägedest)


Teiseks päevaks rentisime endale auto, et ülejäänud väiksele saarele (Kos on 40 km pikk ja 8 km lai ning seal elab kõigest 30 000 inimest) pilk peale heita. Autorent läks libedalt nagu kõik muu, ei küsitud meilt krediitkaardi numbrit ega midagi. Lõpetuseks lisas rendifirma esindaja, et jätku me õhtul auto maja ette ja võti juhi istme juurde mati alla, küll tema selle siis sealt ära võtab. Esimese peatuse tegime bentsujaamas, kus meile tõttas vastu ülikonnas pisike vuntsidega kreeklasest vanamees ja tankis, palju vaja. Andis siis tšeki ja mina hakkasin vaatama, mis sellel kirjas on. Niikui vana nägi, et ma tšekki uurin, hakkas ta meid jaamast minema ajama, et muidu ei mahu teised tankima. Asi oli selles, et ta tegi seda kõige tavalisemalt kreeklaste sulitempu - tankis 20 euro eest, aga tšeki väljastas 0,20 euro peale. Hoopis vähem makse maksta! Aga me tegime talle seda rõõmu ja lasime jalga.
DSC_0178 DSC_0181 DSC_0215 DSC_0173 DSC_0197 DSC_0190

(Pilte ülevalt mäe otsas asuvatest lossivaremetest)


Rallisime oma pisikese Fiatimuhuga mööda kitsaid mägiteid päris mitu tundi. Henri oleks aina kõrgemale mägedesse aina kitsamatele teedele edasi läinud, aga mina keeldusin ühel hetkel seda offroad üritust kaasa tegemast. Õnneks ta halastas mulle. Ronisime ühe mäe tippu ehitatud Palio Pili 1000 aasta vanuse lossi varemetesse, kust avanesid uskumatud vaated. Kõik mäeküljed olid täis õitsvaid aasalilli, kakraid, margareetasid, moone jne, ja õhk lõhnas kevadiselt magusalt. Jälle pidime endale tunnistama, et asi poleks pooltki nii äge, kui meiega koos matkaks turistide hordid. Meri on Kosi ümber täpselt niisugune akvamariinsinine, nagu postkaartidel näha on. Enne olime sellist merd näinud vaid Samoal ja Austraalias Suurel Vallrahul. Mann käis korra isegi tagumikuni meres ära, aga ikka pagana külm oli. Sõitsime saare risti-põiki läbi ja otsisime kohta, kus lõunatada. Aga väljaspool kahte suuremad linna oli kõik välja surnud. Õnneks oli saar väike ja saime enne nälga suremist Kosi linna tagasi. Leidsime endale ilusa kreekakeelse nimega restorani vanalinnas, ühel kitsal munakivitänaval. Seekord tellisime pastramad, mis on kuivatatud loomaliha vürtsidest ja ürtidest koore all. Selles restoranis valmistati seda vasikalihast ja õhukesed lihaviilud lihtsalt sulasid suus. Lauale saabus värske sai, musta oliivi kreem, suured erivärvilised oliivid. Suur taldrikutäis traditsioonilist kastet skordaliat – küüslaugust ja kartulitest, mis sobis kõigi muude roogade juurde suurepäraselt. Henri tellis grillitud sealiha, mis oli tõepoolest supermahlane ja mina grillitud köögivilju ning halloumi juustu. Aa, Mann jätkas endiselt kanasouvlaki lainel. Grillitud suikõrvitsad, paprikad, seened, tomatid ja pommud olid minu elu parimad! Kõrvale kaks kannu valget majaveini! :)
DSC_0222 DSC_0257 DSC_0224 DSC_0262 DSC_0264 DSC_0263 DSC_0285 DSC_0301 DSC_0294 DSC_0312 DSC_0300 DSC_0339 DSC_0336 DSC_0345 DSC_0350 DSC_0357


(Ülal vasakul küüslaugukaste skordalia, paremal pastrama ning grillitud kögiviljad halloumi juustuga; sammastega pilt on tehtud vana hamami varemetes; selliseid mahlakaid sidruneid täis puid oli praegu terve saar täis; taldrik külma oakastme ehk favaga; sardiinid ja kalmaarid; Mann Kosi kesklinnas asuva suure kindluslossi väravas; üks tore kohvikupidaja Kosist; Henri amfiteatris mõtlisklemas; hotelli esise köögiviljapoe kaup - elusad teod ja hooajaline metsikult kasvav roheline)


Kolmandal päeval oli meil plaan mõnda teist lähedalasuvat saart külastada. Aga hooajaväliselt polnud variante just palju - kas kl 6 sadamas olla või maksta katamaraani eest rohkem raha, kui meie lennukipiletid maksid (teisest küljest näitab see, kui häbiväärselt odava hinnaga saime kätte oma lennukipiletid). Otsustasime Manni soov täita ja hoopis randa minna. Tee peal peatusime ühes ilusas mereäärses tavernas, et tellida külma veini ja värskeid mereande. Restoranipidaja kutsus meid oma külmkambrisse vaatama, mida head tal sel päeval pakkuda on. Valisime kalmaarid ja sardiinid, mis ohtra sidruniga peagi lauda saabusid. Juurde soovitas ta favat - ubadest tehtud dipikastet oliiviõli ja rohelise sibulaga. Praesardiinid tuletasid meie praeräimi meelde, järgmine kord Eestis praeräimesid süües kasutan sama nippi - pigistan neile ohtralt värsket sidrunimahla. Kalmaarirõngad olid värskemast värsked, mitte sellised hamba all hüppavad kummirõngad, mis külmutatutega juhtuda võib. Plaanitud väike suupiste osutus suureks kõhutäieks, millest jätkus pea õhtuni. Vahepeal proovisime veel suuri valgeid ubasid tomatikastmes (gigandes) ja õhtul hilja maandusime oma hotelli lähedal ühes kohalikus tavernas (Taverna o Antonis, kui keegi kunagi minna tahab), mis oli täielik elamus omaette. Taustaks käis kõva Kreeka muusika ja iga laua taga istus enamasti üks üksik vanamees, ees pudel retsinat ja taldrik mõne mezega. Köögis pliidi taga tegutses samuti üks tore vana ja teenindaja oli veel üks samasugune. Iga mõne minuti järel liitus järjekordseid mehi - vanu, keskealisi ja noori. Mõned lobisesid omavahel, enamus aga vahtisid lihtsalt tühjusesse ja jõid oma jooki. Meie Manniga olime ainsad naisterahvad kogu tavernas. Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et härrad tulevadki tavernasse, et kodusest kärast ja jutuvadast eemale saada. See arusaam tekkis vist siis, kui minu naerupahvaku peale muusika kõvemaks pandi. Ma vist segasin meeste rahu ja naissoost eemalolekut. Võtsin siis üksjagu vaiksemaks. Kuigi kreeka salati hooaeg veel päris pole, tellisid mõned kohalikud seda siiski. Järgisime nende eeskuju ja kuulnud, et tomatid on Kreekas kasvanud, tellisime sama. Lisaks veel muidugi seda mahlast grillitud sealiha praekartulitega. Portsionid olid nii suured, et minu meelest oleks sellest terve armee söönuks saanud. Aga tavernas veedetakse mitu tundi mõnusalt õhtustades, nii et selle ajaga jõuab üksjagu nahka pista. Salat oli lihtsalt metsikult hea, kaste koosnes ainult oliiviõlist ja punest, kogu happelisus tuli tomatist ja paprikast, soolasus fetast ja oliividest. Täielik vitamiinipomm! Aa, kastmeks tellisime veel paksu Kreeka jogurtist tehtud tzatzikit (minu versiooni sellest kastmest leiad siit), mis oli maitsestatud väikse küüslauguga. Ohh, kõik viis keele lihtsalt alla. Hea, et kauemaks Kosile ei jäänud, oleksin vist kiiremas korras uued mõõtmed võtnud. Nii et meie saime Kreeka köögist täieliku elamuse. Õigemini Egeuse mere saarte omast, sest piirkonniti erinevad sealsed köögid üksjagu!

DSC_0201

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Oooo, kui mõnus!... Elasin kaasa ja rändasin koos teiega. Õnneks oli kõht enne täis, nii et lugeda andis. Tore, et sain teada jälle midagi uut - minu päev on korda läinud. Kreeklased paistavad väga lahedad olevat, Rehepappide moodi.
Tervitused Kahupealt
Anonüümne ütles …
hästi armas postitus - tahaks sinna, tahaks kõike seda head sööki saada! aga tahtsin öelda, et portsjon, mitte portsion :)
Mari ütles …
Kõik on lihtsalt nii ilus ja nii isuäratav!
Tervitab Mari
Juc ütles …
Kahupea, tore, kui reisida said. Varsti saad päriselt ka :). Kreeklased tundusid tõepoolest supertoredad. Neist raamatutest ei ole päris sellist muljet just jäänud. Kas pole?
Anonüümne, seda head sööki tahaks isegi veel :). Ja suur tänu parandamast, parandan jutu sees ka ära. Küll on tore, kui keegi nii tähelepanelikult loeb!
Mari, aitäh! Sinu jutt, mis sa mulle saatsid oli ka nii isuäratav, et ostaks kohe piletid Kariibidele :). Kohe lausa patt, et ainult mina seda lugeda saan! Aga eks ma kirjutan Sulle vastu ka ja peagi juba kohtume!
Liina ütles …
Juc, ma vaatasin ka seda portsionit ja arvasin, et küllap see su pidevast välismaal elamisest tingitud :-) Varem või hiljem hakkab kakskeelne suhtlus tunda andma, aga egas selles midagi häbeneda ole.
Aga jutt ja pildid on küll sellised, et võtavad jalust nõrgaks - mis päike, mis värvid! Ma siin just kõigun kahevahel, et kas sügisest reisi planeerida Kreekasse või Portugali. Tundub et... :-)
Juc ütles …
Liina, kuidas teil küll nii teravad silmad on. Paneme jah kõik usina prantsuse keele õppimise arvele, nii on ilusam :). Aga tegelikult tuleb ikka vahel kirjavigu sisse, äsja avastasin terve hulga keelereegleid, mis minu keskkooli lõpetamisest on pahupidi pööratud. Olen täitsa kindel, et neid on veel ja veel :). Mine jah Kreekasse! Portugalis vist käisid ka mitte väga ammu? Ma siin ise jahin just Portugali pileteid, loodetavasti saan nad ikka kätte!
Piret ütles …
Ah, mis mõnus nädalalõpp! Pildid on nii ilusad ja suu jookseb vett. Tekkis kohe tahtmine jalad selga võtta ja kohale põrutada:) Tundsin lugedes maitset, lõhna ja päikese kõrvetamist.
Anne ütles …
Aitäh supertoreda risielamuse eest! See sihtpunkt ja aeg olid teil tõesti marudalt valitud. Ja fotod! Mmmmmmmmmmmmmm!!!!!

Minge veel kuhugi!

Kallistused,
Anne
Reelika ütles …
Väga mõnus lugemine ja väga ilusad pildid. Ja no muidugi need söögid ... Väga mõnus!!!
Juc ütles …
Piret, aitäh! Mul nii hea meel, et natukenegi seda päikest ja neid maitseid tunda oli!
Anne, pole tänu väärt, aitäh kaasa reisimast! :) Püüame soovitust kuulda võtta ja veel kuhugi minna. Järgmisel nädalal näiteks Londonisse! Tervitused teile!
Reelika, suur aitäh kiidusõnade eest. Tore, kui saime mõnusat ajaviidet pakkuda!
Liina ütles …
Jaa, rääkides neist kirjavigadest, siis meil oli ju FB-s tohutu arutelu, et kas Kreeka pähkel või kreeka pähkel? Tulemus - nii ja naa.
Ja lõpuks loeb ikkagi emotsioon, mitte grammatika :-)
Portugalis sai jah käidud 2 a tagasi, aga nüüd tahaks koos mehega minna ja temaga samu kohti nautida. Või ikkagi Kreeka?
Juc ütles …
Issake, ma ei suuda uskuda, et sellest on juba kaks aastat, kui teie värvika reisi lugusid su blogist lugesin. Aga see Kreeka või kreeka pähkel ja hiina või Hiina köök on just üks neist asjadest, mis mind üllatas! :)
Biancat ütles …
Hei, Juc ja Co! Mina kohe leidsin ennast mötisklemast et kas maailm ikka ongi nii ilus ja wonderful vöi on see nii et kui Raudnaskid kusagil käivad siis on alati köik viimase peal ilus, maitsev ja tore. No lihtsalt uskumatu kui palju vörratuid elamusi nii sydamele, silmale ja suule oleme saanud kogeda läbi teie reisielamuste. Eelpool on juba köik kiidusönad ära öeldud, aga omalt poole ka et minge veel kuhugi! See oli nii vahvasti öeldud. Igatahes mina asusin kohe Kosi suunas odavaid pileteid jahtima, aga kahjuks siit otsereite pole ja Soomest ilma ymberistumiseta ei saa. Aga ära sael käia tahaks kindlasti, ja just hooajavälisel ajal. Tänud veelkord ja head Londonit ja pulmatuju ;)
Eva ja CO ütles …
Küll on ilusad pildid ja isuäratav jutt! Kos on ühe mu siinse tuttava lemmik sihtpunkt, kus ta käib igal kevadel. Nüüd ma saan aru küll, miks. See hooajaväline reisimine on tõesti hea. Me tulime just Hispaaniast ja leidsime täpselt sama. Igal pool oli mõnusalt vähe rahvast ja ilm oli ka parajalt soe ja mitte liiga palav. Ainuke miinus ongi vist see, et meri on veel jahe.
Järgmiseks nädalaks lubatakse meile ka imeilusat ilma! Hurraa! Juba kolmapäeval näeme! Robi ootab Manni juba isegi rohkem, kui oma sünnipäeva :) Mann ongi justkui tema sünnipäevakink!

Kõvast kallistades,
Eva-U
Juc ütles …
Oi aitäh, Katrin! Ja mina jäin kohe Sinu ilusa kommentaari peale mõtlema, et kuidas selle maailma iluga siis asjad on. Ma mõtlen, et ta ongi nii ilus, maitsev ja võrratu, kui ise kõiges positiivset näed. Pessimist oleks samas reisis võinud ainult halba näha - varemetevahel muru niitmata, tänavad täis hulkuvaid kasse, pooled restoranid kinni... Suhtumine teeb maailma ilusaks! :) Mina arvan, et minu blogi loevad samasuguse suhtumisega inimesed, nagu meie! Nii et teile kõigile võin kinnitada, et ongi nii võrratu see maailm! See oli tõesti Annel vahvalt öeldud, et minge veel kuhugi! Veel paar päeva ja juba Londonis oma kallil õeperel külas ja õepojal sünnipäeval. Miks sa mulle, Katrin, pulmatuju soovid? Kas tead midagi, mida mina ei tea :)? Aga Kreeka saarte osas ma mõtlen, et kui Kosi head lendu pole, siis võiks ju mõnele teisele saarele minna - Santorinile nt? Loodan, et leiad hea pakkumise!
Eva, nii armsalt ütlesid, et Robile ongi Mainn nagu kingitus. Mann ka ei jõua juba ära oodata. Mina jälle ootan veel enne mõningaid teie reisi pilte, kindlasti sama ilusad ja isuäratavad. Minu meelest ka on selline veidi üle 20 ja lõunamaa päike parim reisiilm (kui just mereisu pole). Tervitused teile ja peatse kohtumiseni!
Biancat ütles …
Hei, Juc ja Co! Tundub juba et eesti keeles jääb puudu ülivõrdelisi sõnu millega teie reisielamusi kiita saaks!No igatahes peale reisijutu läbilugemist asusin koheselt otsima soodsaid lennupileteid Kosi suunas. Kahjuks siit Põhjast nii lihtsalt, ilma ümberistumiseta ei pääse. Aga hea tahte korral saab ka veidi keerulisemalt ja plaan on kindlasti ka ise sinna kord pääseda ja seda imelist kanti kogeda. Ma kohe nagu vahel hakkan mõtlema et kas maailm ikka ongi na kaunis nagu ta alati teie reisipiltidel on, või pruugib ainult Raudnaskitel kuhugi rännata ja oma kuldse imagoga kõik üle puistata ja kauniks muuta! No küllap on, eks endagi reisifotodelt seda ilu näha ole. Igatahes, fotod on võrratud ja jutt vääriks asukohta kusagil reisibüroo reklaamis. Nagu eelseisvatest kommentaaridestki näen, paljud võtsid Kosi oma reisiplaani.Nii et taas kord tänud võimaluse eest koos teiega virtualselt reisida ja iga kommentaari lõppu paneksin selle lause mis eelpoolgi kirjas - minge veel kuhugi!Niisiis toredat lustimist Londonis ja lõbusat pulmatrallile kaasaelamist!
Biancat ütles …
Oi Juta, nüüd sattusin küll liiga hoogu! Kirjutasin töö juures kommentaari aga tundus et see ei läinud läbi, ja kuna ikka nii tahtsin sulle teada anda kui väga ma su kirjutisi naudin, tegin nüüd kodu arvutist teise. No topelt ei kärise, näen et mõlemad on kohale jõudnud. Aga pulmatuju - no ikka kuninglikku laulatust pean silmas! London ju elab praegu selles sündmuses.Kõike kaunist!
Marju ütles …
Mm, mis mõnusad värvilised pildid! Tunnistan, et tegi seest kohe kadedaks - esiteks tahaks isegi seda mõnusat päikest, sooja ja kohalikku toitu nautida. Teiseks tahaks isegi seal mõne põhjalikuma fotojalutuskäigu ette võtta.. Oehhh.. unistada on hea, aitäh ainese eest, Juc! :)
Juc ütles …
Marju, seal oli tõesti jube lahe sellist fotojalutuskäiku teha (hea sõna Sul! :), iga nurga peal oleks võinud pildistada. See nende trio - päiksevalgus, lumivalge ja erksinine on ikka väga atraktiivne. Unistama ikka peab, unistustel on komme täide minna! :)
Juc ütles …
Katrin, aitäh ka teistkordse kauni kommentaari eest. Mul endal ka kordi niimoodi juhtunud, et topelt ja uues sõnastuses :). Aga see on jälle ka naljakas, et ma kuningliku pulma peale ei tulnud, väga egoistlik minust, mõtlesin ainult omaenda reisieesmärkide peale! Pulmast endast jääme ilma, lahkume mõned päevad varem, aga melust saame kindlasti osa!

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Päikeseline brownie toorjuustuga blogi esimese sünnipäeva puhul

Kodumaine klassika - mulgipuder pruunistatud sibula ja suitsupeekoniga