Päikselisest Kreekast

Lõpuks ometi saan mõned read Kreeka kohta kirja. Oh nii pagana ilus ja tore ja maitsev oli. Toiduhuvilistele luban, et reisiloole (mis sisaldab küll kõvasti ka toidujuttu) lisandub peagi ka üks või mitu Kreeka retsepti, aga seda paari päeva pärast. Esialgu siis silmailu ja virtuaalset kaasareisimist!

Eelmisel nädalavahetusel kasutasime ära oma suurepärast asukohta ja sõitsime Ryanairi abiga pikaks nädalavahetuseks Kreekasse, Kosi saarele. Meie teadmised oma sihtpunkti kohta piirdusid varem sellega, et Kos ei ole kuigi mägine, et siin käib metsikutes kogustes turiste ja et hooaeg pole veel alanud. Viimane meeldis meile asja juures eriti hästi.

Jõudsime peale 3,5 h pikkust lendu kohale, astusime lennujaamast välja ja jõudsime just mõtlema hakata mismoodi küll linna saada, kui meie ees seisis otse Kosi kesklinna viiv liinibuss. Eriti mugav ja eriti odav. Meie ainuke kaart oli jupike Google mapsist välja prinditud kesklinna. Selle järgi asusime siis praadiva päikse käes oma hotelli otsima. Umbes pool maad kõnnitud (mis ei ole sugugi pikk maa, sest väikses Kosi linnas polegi sellist asja, nagu pikk maa), jooksis ühest nurgapealsest lihapoest välja tõmmu tumedapäine kaunitar, kes teatas, et kui me hetke ootame, siis tema võib meid ära viia – tal olevat meist kahju olnud meid vaadates. Sissejuhatuseks hakkasime muidugi mõtlema, et ei tea mis kasu ta kavatseb meie ära viimisest saada. Lõpuks tuli välja, et ei mingit. Oligi lihtsalt hea inimene - pärit USA-st, 17 aastat tagasi kreeklasest mehega Kosile kolinud. Ütles, et esimesed 10 aastat oli raske, keeruline oli sisse elada. Nüüd olevat harjunud! Meenusid kohe paar raamatut, mille tegelased Kreeka paradiisisaartele oma unistusteelu üles hakkasid ehitama ja see, kui keeruline see kõik oli. Ja siis oli meie kord talle kaasa tunda!

Hotell osutus üllatavaks. Õnneks heas mõttes. Olles internetist 25 eurose ööhinnaga stuudiokorteri broneerinud ei oodanud ma sellelt küll midagi muud kui kohta, kus öösel sõba silmale saaks. Aga väljaspool hooaega reisimisel on nii mõnedki plussid. Saime endale suure toa hiigellaia voodiga, suure terrassi laua ja toolidega, köögi nõude, masinate ja pottide-pannidega, igati korralikud san ruumid, teleka, fööni, puhtuse, tasuta wifi, suure basseini (mis küll aastaajast tingituna ujumiseks liiga külm oli). Mis sa hing veel oskad tahta.

Esimesel päeval tutvusimegi Kosi linnaga. Temperatuuri oli veidi üle 20, aga päike päris terav. Terve Kosi linn on täis erinevaid antiikaja varemeid. Ilma ühegi teise turistita neis hulkumine osutus äärmiselt toredaks ettevõtmiseks. Eriti meeldis mulle pea 2000 aasta vanune amfiteater, kuhu tol ajal kogunesid Kreeka ja Aasia luuletajad-muusikud oma kohtumistel. Ja muidugi alustasime tutvumist Kreeka köögiga, mis oli üks reisi põhieesmärke. Esimeseks õhtusöögiks maandusime ühes Kosi kesklinna grillimajas ehk psistarias ja tellisime Kreeka köögile omaseid roogasid-jooke – kana- ja sealiha souvlakisid (grillitud lihavardaid), kana- ja sealiha gyrost (õhukesed vertikaalsel vardal grillitud lihaviilud, nagu Türgi döner kebabi liha), Henri tellis grillitud lambaliha (mis tal keele alla viis) ja kõrvale joogiks Kreeka kuulsat retsinat (mis on põhimõtteliselt Kreekale omasel viisil valmistatud valge või roosa vein). Lihaportsjonid olid lihtsalt üüratud, kõrval paks jogurtikaste, tomatid, kurgid, kapsa-porgandisalat, roosa sibula õhukesed viilud. Retsina jõime ka ära, aga tavaveinid meeldivad siiski rohkem.

(Pildikesi Kosi linnast, alumises reas vasakul hiigelports gyrost ja souvlakit, rohekollase sildiga pudelis retsina)

Fakt, et hooaeg veel avatud polnud, tuli ka restoranide puhul meile ainult kasuks. Esiteks ei olnud tavalised turistirestoranid veel avatud, lahti olid need, mis aasta läbi ka kohalikke teenindavad. Teiseks oli restoranipidajatel aega ja jõudu meiega tegeleda, jube armas oli, kui härra tellimust võttes ütles: "ärge seda tellige, selle hooaeg ei ole praegu käimas" või "ma arvan, et peaksite midagi oma tellitud asjadest välja jätma, kuna te ei jõua kõike seda ära süüa!". Ja portsjonid olid lihtsalt üüratud. Kreeklastel on eriti arenenud suupistetekultuur (meze). Samuti nagu hispaanlastel on tapas ja itaallastel antipasti. Aga Kreeka mezeportsionid on suupiste jaoks hiiglaslikud, mina saaksin vabalt ühest kõhu täis. Ja ka toit restoranides oli odav, ma ütleks, et kindlasti odavam, kui Eesti restoranides, rääkimata Luksemburgi omadest.

Teise päeva hommikuks katsime laua päikse kätte oma hotellitoa terrassile. Varusime selleks valget kohalikku veini (ikkagi puhkus ju! Nii tore hommikusöögi kõrvale veini juua), Kosi saare spets juustu krassotyrit, värskeid kohalikke apelsine (apelsini- ja sidrunipuud kubisesid üle saare lihavatest viljadest), vastasmaja pagari juurest värsket saia (pagariärid ehk fournos on Kreekas metsikult populaarsed, mina oleks vist maakera suurune, kui ma nii palju küpsetisi sööks, nagu nemad), filotaignarulle oliivitäidisega, seesamiseemnetega kaetud pirukaid feta ja kartuliga, singi-juustu pirukaid, kreemisaia… nagu näha, pingutasime üle ja kõige sellega me muidugi hakkama ei saanud. Krassotyri on mahe kitsejuust, mida säilitatakse soolase vee ja punase veini valmistamise jääkide segus. Väidetavalt sai selle juustu tootmine alguse kunagi ammu ammu, kui oliiviõli puudu oli ja juustu oli vaja mingit moodi säilitada. Siis leiutatigi selline "veinijuust", mis sai väga populaarseks. Pealt on ta roosa ja seest lumivalge. Mina kitsejuustu ei armasta, aga Kreeka kitsepiima juustud on nii mahedad, et sõin hea meelega. Feta puhul polnud üldse aru saada, et tegu kitsejuustuga on. Pirukad olid päris head, aga vajasid veidi harjumist, tervet hommikuks ära süüa ei jõudnud.

(ülal vasakul Kosi juust krassotyri, filorull oliivitäidisega, ülejäänud pildid mägedest)

Teiseks päevaks rentisime endale auto, et ülejäänud väiksele saarele (Kos on 40 km pikk ja 8 km lai ning seal elab kõigest 30 000 inimest) pilk peale heita. Autorent läks libedalt nagu kõik muu, ei küsitud meilt krediitkaardi numbrit ega midagi. Lõpetuseks lisas rendifirma esindaja, et jätku me õhtul auto maja ette ja võti juhi istme juurde mati alla, küll tema selle siis sealt ära võtab. Esimese peatuse tegime bentsujaamas, kus meile tõttas vastu ülikonnas pisike vuntsidega kreeklasest vanamees ja tankis, palju vaja. Andis siis tšeki ja mina hakkasin vaatama, mis sellel kirjas on. Niikui vana nägi, et ma tšekki uurin, hakkas ta meid jaamast minema ajama, et muidu ei mahu teised tankima. Asi oli selles, et ta tegi seda kõige tavalisemalt kreeklaste sulitempu - tankis 20 euro eest, aga tšeki väljastas 0,20 euro peale. Hoopis vähem makse maksta! Aga me tegime talle seda rõõmu ja lasime jalga.

(Pilte ülevalt mäe otsas asuvatest lossivaremetest)

Rallisime oma pisikese Fiatimuhuga mööda kitsaid mägiteid päris mitu tundi. Henri oleks aina kõrgemale mägedesse aina kitsamatele teedele edasi läinud, aga mina keeldusin ühel hetkel seda offroad üritust kaasa tegemast. Õnneks ta halastas mulle. Ronisime ühe mäe tippu ehitatud Palio Pili 1000 aasta vanuse lossi varemetesse, kust avanesid uskumatud vaated. Kõik mäeküljed olid täis õitsvaid aasalilli, kakraid, margareetasid, moone jne, ja õhk lõhnas kevadiselt magusalt. Jälle pidime endale tunnistama, et asi poleks pooltki nii äge, kui meiega koos matkaks turistide hordid. Meri on Kosi ümber täpselt niisugune akvamariinsinine, nagu postkaartidel näha on. Enne olime sellist merd näinud vaid Samoal ja Austraalias Suurel Vallrahul. Mann käis korra isegi tagumikuni meres ära, aga ikka pagana külm oli. Sõitsime saare risti-põiki läbi ja otsisime kohta, kus lõunatada. Aga väljaspool kahte suuremad linna oli kõik välja surnud. Õnneks oli saar väike ja saime enne nälga suremist Kosi linna tagasi. Leidsime endale ilusa kreekakeelse nimega restorani vanalinnas, ühel kitsal munakivitänaval. Seekord tellisime pastramad, mis on kuivatatud loomaliha vürtsidest ja ürtidest koore all. Selles restoranis valmistati seda vasikalihast ja õhukesed lihaviilud lihtsalt sulasid suus. Lauale saabus värske sai, musta oliivi kreem, suured erivärvilised oliivid. Suur taldrikutäis traditsioonilist kastet skordaliat – küüslaugust ja kartulitest, mis sobis kõigi muude roogade juurde suurepäraselt. Henri tellis grillitud sealiha, mis oli tõepoolest supermahlane ja mina grillitud köögivilju ning halloumi juustu. Aa, Mann jätkas endiselt kanasouvlaki lainel. Grillitud suikõrvitsad, paprikad, seened, tomatid ja pommud olid minu elu parimad! Kõrvale kaks kannu valget majaveini! :)

(Ülal vasakul küüslaugukaste skordalia, paremal pastrama ning grillitud kögiviljad halloumi juustuga; sammastega pilt on tehtud vana hamami varemetes; selliseid mahlakaid sidruneid täis puid oli praegu terve saar täis; taldrik külma oakastme ehk favaga; sardiinid ja kalmaarid; Mann Kosi kesklinnas asuva suure kindluslossi väravas; üks tore kohvikupidaja Kosist; Henri amfiteatris mõtlisklemas; hotelli esise köögiviljapoe kaup - elusad teod ja hooajaline metsikult kasvav roheline)

Kolmandal päeval oli meil plaan mõnda teist lähedalasuvat saart külastada. Aga hooajaväliselt polnud variante just palju - kas kl 6 sadamas olla või maksta katamaraani eest rohkem raha, kui meie lennukipiletid maksid (teisest küljest näitab see, kui häbiväärselt odava hinnaga saime kätte oma lennukipiletid). Otsustasime Manni soov täita ja hoopis randa minna. Tee peal peatusime ühes ilusas mereäärses tavernas, et tellida külma veini ja värskeid mereande. Restoranipidaja kutsus meid oma külmkambrisse vaatama, mida head tal sel päeval pakkuda on. Valisime kalmaarid ja sardiinid, mis ohtra sidruniga peagi lauda saabusid. Juurde soovitas ta favat - ubadest tehtud dipikastet oliiviõli ja rohelise sibulaga. Praesardiinid tuletasid meie praeräimi meelde, järgmine kord Eestis praeräimesid süües kasutan sama nippi - pigistan neile ohtralt värsket sidrunimahla. Kalmaarirõngad olid värskemast värsked, mitte sellised hamba all hüppavad kummirõngad, mis külmutatutega juhtuda võib. Plaanitud väike suupiste osutus suureks kõhutäieks, millest jätkus pea õhtuni. Vahepeal proovisime veel suuri valgeid ubasid tomatikastmes (gigandes) ja õhtul hilja maandusime oma hotelli lähedal ühes kohalikus tavernas (Taverna o Antonis, kui keegi kunagi minna tahab), mis oli täielik elamus omaette. Taustaks käis kõva Kreeka muusika ja iga laua taga istus enamasti üks üksik vanamees, ees pudel retsinat ja taldrik mõne mezega. Köögis pliidi taga tegutses samuti üks tore vana ja teenindaja oli veel üks samasugune. Iga mõne minuti järel liitus järjekordseid mehi - vanu, keskealisi ja noori. Mõned lobisesid omavahel, enamus aga vahtisid lihtsalt tühjusesse ja jõid oma jooki. Meie Manniga olime ainsad naisterahvad kogu tavernas. Mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et härrad tulevadki tavernasse, et kodusest kärast ja jutuvadast eemale saada. See arusaam tekkis vist siis, kui minu naerupahvaku peale muusika kõvemaks pandi. Ma vist segasin meeste rahu ja naissoost eemalolekut. Võtsin siis üksjagu vaiksemaks. Kuigi kreeka salati hooaeg veel päris pole, tellisid mõned kohalikud seda siiski. Järgisime nende eeskuju ja kuulnud, et tomatid on Kreekas kasvanud, tellisime sama. Lisaks veel muidugi seda mahlast grillitud sealiha praekartulitega. Portsionid olid nii suured, et minu meelest oleks sellest terve armee söönuks saanud. Aga tavernas veedetakse mitu tundi mõnusalt õhtustades, nii et selle ajaga jõuab üksjagu nahka pista. Salat oli lihtsalt metsikult hea, kaste koosnes ainult oliiviõlist ja punest, kogu happelisus tuli tomatist ja paprikast, soolasus fetast ja oliividest. Täielik vitamiinipomm! Aa, kastmeks tellisime veel paksu Kreeka jogurtist tehtud tzatzikit (minu versiooni sellest kastmest leiad siit), mis oli maitsestatud väikse küüslauguga. Ohh, kõik viis keele lihtsalt alla. Hea, et kauemaks Kosile ei jäänud, oleksin vist kiiremas korras uued mõõtmed võtnud. Nii et meie saime Kreeka köögist täieliku elamuse. Õigemini Egeuse mere saarte omast, sest piirkonniti erinevad sealsed köögid üksjagu!