Ja jõudsimegi niikaugele, et andsime oma rolleri tagasi (issake kui hea, et me kõik rollerile mahtusime seekord, sest rolleri juhtimine on midagi, mille ma teen hädaga ära, aga mis tekitab minus stressi) ja rentisime auto. Kõik käis imelihtsalt, auto oli uus ja soodne. Asusime põhja poole teele. Teadsime küll, et kilomeetreid on vähe aga see võtab kaua aega, aga sellist sinkavonkadust me siiski ette ei näinud. Tulemus oli see, et Emmy magas pea terve tee (teda ähvardasid inka sõnad, mis olid õpivalmis pandud, muidugi tuleb siis magus uni peale) ja Henril läks suurest kurvitamisest ja sinkavonkatamisest süda pahaks. Ma pakkusin, et sõidan ise vahepeal, aga Henril oli vist liiga hästi meeles kui abitu ma külgkorviga mootorratta roolis olin ja ta arvas, et mõistlikum oleks kui ma roolist eemale hoiaks (vahemärkusena, et ma olen tegelikult väga ok autojuht, lihtsalt siin käib liiklus teistpidi). Igatahes kohale me jõudsime.
Ööbisime paar ööd The Quarter nimelises hotellis, mis asus mugavalt Pai kesklinna külje all. Muidu oli tegu igati ok majutusega, aga no ma ei saa aru kahest asjast - esiteks miks peab vannituba olema Tais alati nii pime (kuidas Tai naised endale meiki teevad? või ei teegi, sest nad on koguaeg jumekad ja tumedate kulmude-ripsmetega?) ja teiseks, miks Aasias ei ole kombeks pesta maja siseuksi seest poolt? See on minu vana hala ja ma hakkan end juba vaikselt veenma, et äkki Aasias usutakse, et uste pesemine seest poolt toob vaesuse majja või midagi sellist. Isegi luksuslikes majutusasutustes on siseuksed mustad. Mitte tore, kui me räägime WC ustest.
 |
| parim osa Quarter hotellist Pai nimelises linnas |
Oh aga Pai! Milline
vibe! Mul oli kahju, et minu hipi-Mann polnud meiega, sest talle oleks seal meedinud väga. Igal õhtul toimub Pai kesklinnas mõnus tänavaturg elava muusika, värviliste laternate, fusion toidu ja mõnusa meeleoluga.
Seda on muidugi väga keeruline siin sõnades edasi anda, ma võikski kirjeldama jääda neid nahkriietes pikajuukseliste meeste bände, kes tänava ääres ajatuid rockihitte esitavad või laheda väljanägemisega tatoo stuudioid või siis seda, kuidas Henri järsku ühte imekitsast värviliste tuledega kaunistatud pikka käiku nägi, millest hanereas läbi pugedes avanes selline maagiline vaatepilt - lõke, selle ümber hipiliku väljanägemisega külastajad, muusika, tähed öötaevas, väike aed, kohvik, värvilised mandalad, eriti ägedate käsitööehete poeke, mille leti taga istus kass... No vast saate natuke aimu, millise maagilise kohaga on tegu!
 |
| üks mõnus tatoo stuudio Pai tänavalt, kahjuks nautisime suu ammuli ja pilte palju ei teinud |
Järgmisel päeval sõitsime tunnikese mööda väikseid džunglivaheteid, et külastada kuulsaid Pai bambussildasid. Teed olid kitsad, vahepeal osaliselt vee poolt uhutud, järskude tõusude-langustega ja vahepeal pidime suisa metsapõlengust läbi sõitma. Muretsemiseks vist polnud põhjust, sest alanud oli põletamishooaeg ja taid tegelesid kulu põletamisega. Mismoodi nad seda kontrolli all hoidsid jäi meile arusaamatuks, aga loodus oli krõbekuiv ja kohalikud olid metsaalused põlema pannud, samas ühtegi suuremat põlengut kui väike riba me ei kohanud. Tegelikult on kulupõletamine siin keelatud, aga traditsioonid on traditsioonid.
Pai bambussillad on väga maalilised. Need on sadu ja sadu meetreid pikad riisiterrasside kohale ehitatud sillad, et ei peaks jalgupidi riisipõllul vees ja mudas sumpama. Vihmaperioodil asendamatud, ma kujutan ette. Praegu kuivaga lihtsalt tore vaatepilt. Riis oli kahjuks ära koristatud ja põllud ei olnud üldse rohelised. Aga roheliste põldude jaoks peaks vihmaperioodil reisima ja see vist pole mägedes kuigi soe ja mõnus.
 |
| proovi leida bambussillad |
Päikseloojangu eel ronisime Pai kanjonisse. Tegu on sooja oranži värvi kanjoniga, mis ei näe sugugi välja nagu oleksid Tais. Pigem mõnes USA rahvuspargis vms. Kanjoni kõrgemad osad on väga kitsad ja neid katva liiva tõttu on suur oht libiseda. Mul hakkas pea ringi käima seal ukerdades igatahes. Tahes tahtmata tuli mõte, et huvitav kui tihti siit mõni huviline alla sajab. Loodan, et mitte väga tihti, aga kardan, et sealt on nii mõnigi kipsiga koju läinud. Kanjon on suurepärane koht päikseloojandu vaatamiseks ja paljud võtavad söögid-joogid kaasa ja tulevad juba varakult, et mitte ilma jääda kanjonisse paigutatud parimatest päikseloojangu vaatamise istepinkidest.
 |
| sellist kitsast maariba pidi peab kanjonis ringi liikuma |
Viimaseks ööks olime kutsutud pildistama ja filmima Reverie Siam nimelisse hotelli, mis oli just see, mida hotelli nimi tähendab - Siiami unistus. Piltide pealt näeb rohkem, seega ma ei hakka pikemalt seletama, aga kel Paisse asja, siis väga soovitan seda hotelli.
 |
| Reverie Siam pealtvaates |
 |
| 3 pilti Reverie Siamist |
Töö tehtud, oli aeg edasi liikuda. Järgmiseks peatuspaigaks olime Emilyle lubanud külastada elevante. Aga mitte selliseid elevante, keda turistide rõõmuks, raske metallraam seljas, ära kasutatakse, vaid rõõmsaid elevante. Sellised elavad Chai Lai Orchid nimelises kohas ja sinnapoole oma autonina seadsime.
Panime vaimu juba varakult valmis, sest ees ootas vähemalt 5 tunnine sinkavonka sõit mööda Põhja Tai kaugemaid teid. Pool tundi peale starti (Emmy juba magas, ikkagi minu laps) nägime järsku, et otse tee ääres purskab maa seest keevat vett. Olime sattunud kuumavee allika juurde. Vesi purskas metsiku jõuga maa seest välja, selle ümber olid veetud nöörid ja hoiatus, et keev vesi kõrvetab. Väga huvitav vaatepilt. Infotahvlilt lugesime, et kohalikud mõne aasta eest juhuslikult avastasid sellise fenomeni.
 |
| maa seest tuleb keevat vett |
Sõitsime edasi ja teid ääristasid täiesti otsatud maasikaväljad. Maasikad kasvavad sealkandis mäenõlvadel nagu viinamarjad. Ja maasikad on Põhja-Tais lihtsalt uskumatult magusad. Reeturlik tunne on seda öelda, aga isegi paremad kui Eesti suvised maasikad. Ostsime mõned kotid teeäärselt memmelt kaasa (tädi rõõmus nägu, kui ma temalt 3 kotti ära ostsin ja 10 bahti peale jätsin, oli lihtsalt hindamatu) ja kimasime edasi. Vahepeal tegime hunnitute vaadete jäädvustamiseks peatuseid, aga kõrguste vahed muidugi pildile kahjuks ei jää. Nalja sai ka - Emmy (üllatus, üllatus) magas ja meie tegime peatuse, et minna vaadet imetlema tee äärde. Vaatasime ja vaatasime ja mina hakkan siis Henrile fotokat andma, et ole hea, tee minust üks pilt siin, aga keda pole on Henri. Vaatan üle kaljunuki alla, hõigun aina kõvemini, astun natuke teeäärset teerada pidi ja õud tuleb peale. Kas nii kaovadki inimesed ära, et ühel hetkel on ja siis enam pole. Lõpuks otsustasin, et lähen igaks juhuks vaatan autosse. Seal ta istus ja imestas, et mida ma seal küll nii kaua imetlesin :). Aga üldiselt tundus, et kogu tee viis meid läbi erinevate hõimude alade, kuna teeääres koolist koju sibavad lapsed olid rahvariietes. Väga eksootiline!
 |
| Põhja-Tai maasikaväljad |
 |
| 5 tundi selliseid vaateid |
 |
| Sellist liiklusmärki just tihti ei näe |
Vahetult enne päikseloojangut jõudsimegi Chai Lai Orchidisse, mis on ühe abielupaari äge ettevõtmine - nad päästavad halvasti koheldud elevante ja õpetavad välja kohalikke Kareni hõimu noori, et neil oleks keeleoskus, töökogemus jne. Chai Lail on kaks asukohta - vanemad hütid asuvad mäe otsas, uuemad jõeorus. Meie elamine oli mäe otsas ja hea oli, sest meie kohvritega poleks üle kärestkulise jõe mööda kive just lihtsalt saanud. Emmy sõbrunes kohe kohalike koertega, kes pole päris kodukoerad, aga ka mitte päris hulkuvad, nad lihtsalt on tulnud ja neid koheldakse hästi ja kõht on neil täis. Nii armas suhtumine, kas pole? Siis tekkis Emmyl veel üks Korealasest sõbranna, kellega nad rõõmsalt inglise keeles suhtlesid. Ühel hetkel tormas Emmy meile tuppa ja ütles, et ma pean otsekohe tulema, et midagi väga erilist näha. Nimelt oli meie õuele laskunud kaks imeilusat papagoid, kes mitte ainult ei ilutsenud, vaid lasid Emmyl endale pai teha ja istusid inimestele õlale.
Esimesel ööl me väga ei maganud - bambusonnike on nagu telk, absoluutselt kõik on kuulda nagu see toimuks otse Sinu kõrval. Ühe koera jaoks oli meie maja all (maja oli ehitatud jalgadele) midagi väga huvitavat, nii et ta haukus seal pool ööd. Kõrvalteest üles sõitev roller kõlas nagu oleks ta just uksest sisse sõitnud. Järgmisel päeval selgus, et meile oli vale elamine antud ja me kolisime natuke vaiksemasse onni. Ju olime ka looduse häältega rohkem harjunud ja magasime väga hästi. Igal õhtul kella 17 paiku tulid elevandid külalistega kohtuma - neid saab seal siis sööta ja paitada ja kallistada. Hiiglama armas tegevus. Ja ühel hommikul tuleb elevant otse Sinu bambusonni Sind äratama. Vahetult enne ärasõitu tegime veel midagi, mida pole kunagi varem teinud - käisime metsikus jões elevantidega suplemas. Neile meeldib kuumal päeval külmas jõevees püherdada ja nii tore oli neile selles pritsimisega abiks olla. Mis mulle veel Chai Lai juures meeldib, on see, et elevandipojad saavad täpselt nii kaua kui nad tahavad oma ema juures olla. Neid ei viida minema, neid ei müüda maha.
 |
| lõbustan elevante |
 |
| Vaatega pannkoogid Chai Lai Orchid´is |
 |
| Emmy uus sõber kaisutab teda |
 |
| Ilusad ja julged külalised |
 |
| Elevant tahab vägisi tuppa tulla :) |
Jätsime elevantidega hüvasti ja sõitsime sõbrapäevaks Rosario Oasise nimelisse hotelli, kuhu olime taaskord kutsutud pildistama ja videoid tegema. Tegu on täiesti muinasjutulise kohaga Chiang Mai külje all erkroheliste riisiväljade keskel. Riisipõllud kuuluvad hotellile ja seal kasvatatud kleepuv riis jõuab ka hotelli restorani lauale. Hotelli teemaks on lilled ja lilli on tõepoolest seal igal sammul. Muus osas näete vast ise piltidelt, aga millest ma küll rääkida tahan, on see, kuidas meie Emmy hotellis vastu võeti. Kohe algusest võtsid kaks hotelli juhtivat naist Emmy omale kampa - kutsusid ta kaasa oma toimetusi tegema ja rääkisid maast ja ilmast. Ise leidsid, et küll neil on Emmyga lõbus ja tore. Ma ei jõua ära imestada seda taide lustlikkust. Ausalt, ma ise ei viitsi võõraste lastega tundide viisi pulli teha, aga paljud taid viitsivad. Eile näiteks (tegelikult kirjutan ma teile hetkel kuskilt Tai ja Qatari vahelt õhtust) käisime ühes massaažikohas ja seal oli valge kass. Emmy ütles kohe, et kui temal on võimalus valge kassiga mängida, siis temal pole mingit massaaži vaja. Ja salongiomanik mängis Emmy ja kassiga terve selle tunni, ise muudkui lõkerdades ja lustides. Tõi välja kassi kleite, et Emmy saaks valida, millist kassile selga panna ja mänguasju ja mida kõike. Ja oli nii õnnelik ja rahul ise peale tunniajast lõbutsemist. Aga igatahes, kui me Rosario hotellist lahkusime, siis ütlesid Emmy uued sõbrannad, et toogu me vahel Emmy päevaks nende juurde tööle, et nad hakkavad tema järgi muidu igatsema. Ahjaa, kõike pullim oli see, et ühel neist oli tegelikult viimane päev vaba päev, aga ta vahetas selle ära, et hommikul saaks veel meie Emmyga kohtuda. Ja sellel naisel oli endal kodus umbes sama vanad lapsed. Imetlusväärne, ma ütlen!
 |
| Chiang Mai ümbruse lilleväljadel |
Kui me aga oma Baan Thip nimelisse villasse kohale jõudsime, siis esimesel hetkel tabas mind kerge šokk. Asi oli selles, et piltidelt nägi see koht välja absoluutselt imeline. Ja kui ma siis koerte valju haukumise saatel umber 10 minutit enne õiget aega väravast sisse astusin, avanes mulle täiesti kaootiline vaatepilt - maja ümbruses tegutses umbes 10 inimest, õu oli täis igasugust kilakola, terrassil rippusid kuivavad pesud, tekid ja padjad, mitte midagi ei tundunud selline, nagu piltidelt.
Õnneks oli asi selles, et nad olid suure maja koristamisega ajahätta jäänud ja peagi oli kõik ilus ja korras. Aga esimese hooga käis mul peast mõte läbi, et kas meile on tünga tehtud ja ilusate piltide abil mingi jube kolikamber renditud.
Nüüd oli aeg hinge tõmmata ja hetke nautida. Kui oled mõnda ega täiesti rutiinivaba elu elanud, siis tundub rutiin maailma parim asi, kas pole? Oi, kuidas ma seda nautisin! Ärkasin hilisel hommikul, kui õues veel liiga palav pole, jõin oma pool liitrit vett ja tegin terrassil troopiliste häälte saatel ära oma hommikuse jooga. Äratasin teised ja valmistasin hommikusöögi - hiiglaslik liud ananassi, arbuusi ja papaiaga; avokaado röstsai ja praemuna, tomatisalat ja suur tass kohvi piimaga. Puuviljade nautimiseks kolisime õue, kus meiega liitus üks kahest villas elavast Siiami kassist, nimeks Jolie (pr keeles ilus) või Charlie, ei saanudki aru. Meilide vastamise ja muu asjaliku tegevuse järel kolisme basseini äärde, et natuke päikest saada ja ujuda. Meie Emmy sai nende kahe kuuga selliseks profiks ujujaks, et ei jõua ära imestada. Esiteks ujus ta ükskord suhteliselt järjest 60 basseinipikkust (vast 15m basseinis) ja teiseks ujub ta nüüd hea tahtmise korral veel all 15m jutti ilma välja tulemata. Jälle natuke õppimist ja tööd ja siis saabus päeva parim aeg - päikseloojangu ajal annab kuumus järele ja õhk on täiesti perfektne. Siis tegime kohvi ja vahel ka kokteili (leiutasin isegi Tai pärase varianti pina coladast - ananassi mahl, kohalik Sang Som rumm, passioni viljaliha ja kookospiim + jää) ja nautisime elu terrassil. Ja kui pimedaks läks, võis linna peale asjatama minna, sest oht ära sulada oli möödas.
 |
| Pealelõunane õnn orhideede ja basseiniga |
 |
| Üks meie maja kahest Siiami kassist, naudib lõunauinakut |
 |
| Hommikusöök Tai moodi |
Peagi pidin palvikuliselt hakkama tegelema Manni saabumisega, sest see saaga ei tahtnud kuidagi lõppeda. Manni saabumine tähendas, et hakkasime uuesti asjalikuks, sest koolivaheaega tuli võimalikult hästi ära kasutada.
Mann on meil nii tubli reisija, et tuli omal käel (ja veel positiivse koroonatesti ja läbipõdemise sertifikaadiga) Bangkokki, ööbis seal esimese öö hotellis, et teha ära esimene kohustuslik test (mis osutus õnneks negatiivseks) ja sõitis siis uuesti lennujaama, et jõuda Chiang Mai lennule. Seal me ootasime teda juba pikisilmi. Teate kui hea tunne on, kui perekond on jälle koos. Selline õige tunne, et nii just peabki olema.
Mannile sai siis ööturge ja ägedaid söögikohti ja kohvikuid jms tutvustatud. Olime kogu selle Chiang Mai aja pannud kõrva taha kohti, kuhu me Manniga kindlasti minna tahaks. Mann on meil suur Jaapani huviline ja on omal käel Jaapani juba paar aastat Jaapani keelt edukalt õppinud (viimase aasta lisaks ka koolis) ja siis käisime temaga ühes ägedas udon nuudlite kohas, kus tehakse käsitsi nuudleid, ja hankisime talle lahedaid hipi riideid ja ehteid ja igaks päevaks jäi ka natuke D-vitamiini kogumist ja puhkamist päikse käes.
Minu sünnipäeval, õigemini päev enne, kuna mu sünnipäeva sel aasta kalendris polnud, olime kutsutud ühte väga erilisse kohta päeva veetma ja pildistama - Four Seasons Chiang Mai resorti, mis on tõeline troopiline paradiis. Veetsime mõnusa päeva basseini ääres, nautisime seni vist küll parimat Pealelõuna Teed, mida proovinud oleme (teemaks oli šokolaad, isegi soolased ampsud sisaldasid kakaod) ja uudistasime mõningaid toredaid tegevusi, mida seal pakutakse. Emmy nimelt osales traditsioonilise sinise indigovärviga batiktehnikas kanga värvimise töötoas. Talle väga meeldis ja tulemus oli ka äge! Ka Four Seasons kasvatab oma maadel kleepuvat riisi, aga nemad jagavad saagi heategevuseks abivajajatele laiali. Lisaks on võtnud nad oma südameasjaks tutvustada külalistele Tai kultuuri - koha peal on keraamika töötuba, saab riisi istutada, vesipühvlite eest hoolitseda, lihtsamaid kohalikke roogasid valmistada jne.
 |
| Four Seasonsi troopiline aed |
 |
| Hotell keset rohelust |
 |
| Pealelõuna Tee šõu |
 |
| Šokolaadi teemaline Pealelõuna Tee |
 |
| Emmy sai oma kunstiteose valmis |
 |
| Bassein riisiväljade vahel Fours Seasonsis |
Peale minu sünnat oli Mannil vaja teha teine kohustuslik test (nüüdseks seda nõuet enam pole ja juulist saab väidetavalt üldse ilma piiranguteta Taisse). Selleks oli vaja broneerida hirmus kallis hotell ja siis hommikul ise haiglas testimas käia ja siis kl 14 hotelli kobida ja seal kuni testi tulemuseni muneda. Meie käisime Manniga testil ära ja siis Henri helistas hotelli, et äkki ikka ei peaks tulema. Uskumatul kombel saigi ta hotelliga kaubale (mis on tegelikult ka loogiline, kes ei tahaks teenida palju raha ilma, et keegi tuleks ja värskelt koristatud toa sassi ajaks). Testi tulemus pidi tulema samal õhtul, aga kui järgmiseks hommikuks tulemust polnud, siis helistasime. Test oli kuhugi kadunud ja tulemus saabus alles päeva hiljem. Mis tähendab, et kui Mann oleks hotelli läinud, siis oleks ta seal istunud oma nädalasest reisist 2 päeva! Vedas kuubis! Tulemus oli ka negatiivne!
Seejärel oli meil plaan teha teoks juba pikalt plaanitud mõte matkata natuke Chiang Mai kõrval mägedes asuval Munga rajal. Rada on 6km pikk ja lõpeb ühes uhkes templis. Aga kui me nägime, et õues on üle 36 kraadi, siis otsustasime minna võimalikult hilja ja matkata ainult 2 km kuni ühe mahajäetud templini ja siis tagasi. Kuumus ei andnud kuidagi järele ja kui me lõpuks raja algusesse jõudsime, siis hakkas päike juba loojuma. Üks tore härrasmees teatas meid nähes, et üldiselt ei ole väga hea mõte pimedas matkama minna. Asusime teele ja kuigi internetist võis lugeda, et esimesed 2km on lapsemäng, siis tegelikult oli alguses tegu väga järsu tõusu ja lahtiste kividega. Mõne aja pärast näis, et tuleks vist siiski varem ots ringi keerata, kui me ei taha kottpimedas matkarajal olla ja nii saigi tehtud. Aga pimedus tuli nagu keegi oleks meile järsku koti pähe tõmmanud, seega tagasi ukerdasime telefoni taskulampide valgel. Ei olnud mõistlik, seda kindlasti mitte!
Ja siis oli meil plaanis veel kokakool. Ma vist juba kirjutasin, et meie maja omanikud on kokad. Ja nad peavad Chiang Mais Garden to Table nimelist kokakooli. Meil oli soov saada osavaks mõnede oma lemmikute Tai roogade valmistamises ja nii kohtusime Mo´ga tema ja ta ema kokakoolis, et valmistada austrikastmes vokitud köögivilju, klaasnuudli salatit ja Tai grillkana selle traditsioonilise kastmega. Kõigepealt läksime turule ja esimene asi, mis mulle silma hakkas, oli see, et kui meil 36 kraadi juures higi voolas ojadena, siis Mo nägi välja täpselt nagu oleks äsja duši alt tulnud - värske ja kaunis. Ma olen seda päris palju raamatutest lugenud, et asiaadid lihtsalt ei higista. Õnnelikud inimesed! Aga turul proovisme ühte huvitavat maguskartuli maitselist puuvilja, mille inglise keelset nime isegi Mo ei teadnud. Ja Mo räägib väga hästi inglise keelt, sest esiteks on ta lõpetanud eriti prestiižika Kopenhageni Ärikooli ja teiseks on tal juba mitu aastat sakslasest peika, kellega nad räägivad inglise keelt. Siis ostsime kõike vajalikku ja prooviks veel kahte huvitavat salatit - banaaniõie salatit ja tamarindi lehe salatit. Mõlemad olid päris head. Tamarindi oma oli hapukas ja meenutas Tai versiooni meie Toome salatist (tamarindi vili lisab toitudele puuviljast hapukust, aga tuleb välja, et ka selle noored lehed on hapud). Mo soovitusel tegime alguses näksimiseks valmis ka frititud taimsed kevadrullid (mille täidis oli nii hea, et ma oleks seda salatina võinud süüa). Ja siis riburada pidi kõik meie soovitud road. Oli tõeliselt tore! Väga soovitan, kui keegi Chiang Maisse satub.
 |
| Imearmas Mo, meie õpetaja ja majaomanik |
 |
| Garden to Table kokakoolis |
 |
| Kokakool |
Ja oligi aeg end kokku pakkida ja Bangkoki sõita. Algne plaan oli selline, et sõidame sama lennuga Bangkokki, siis jääb Mann sinna hotelli üheks ööks ja meie sõidame kohe otse edasi Phuketi, sest meie tagasilennupilet oli sealt. Ja peale 1 ööd pidime me siis sealt jälle koju sõitma. Plaanidel aga on komme pea peale pööratud saada ja algas see sellega, et ma avastasin, et kuna Qatar Airways jättis ühe lennu ära, siis meid on pandud lennule, mille puhul peaksime veetma 8 tundi keset ööd Qatari lennujaamas. Ja kõige soodsam variant seal natukenegi normaalselt magada oli ligi 300 eurot. Ei kõlanud just imeliselt. Tund aega kõnelusi erinevate Qatar Airwaysi ametnikega ja meie lennuplaan sai muudetud - uue plaani järgi pidime välja lendama Bangkokist ja seda päev hiljem kui algselt plaanitud. Meil hea meel, et saame koos Manniga ühe ööpäeva Bangkokki nautida. Mann uuris kõvastu Bangkoki ja seda, kuhu ta kõik seal oma paari päeva jooksul minna tahaks, ja ütles, et ööbiksime Sukhumviti piirkonnas. Leidsime endale soodsa, aga ilusa ja uue The Quarter nimelise hotelli. Manni ärasõidu päeva hommikul, kui Mann küsis, kas ma mäletan, mis kell tema lend täpselt läheb, hakkasin meilist vaatama ja ennäe imet - Lufthansa oli ka tema lennu ära jätnud. Tund aega vestlust Lufthansaga (väga toreda Frediga, kellega vestlus lõppes sellega, et ta muutis Manni lennu valesti ära, ja seejärel väga kurja India aktsendiga prouaga, kelle peale ma täiesti närvi läksin, mida minuga üldiselt ei juhtu teenindajate puhul) ja ka Manni lend sai muudetud. Ka temal tekkis üks Bangkoki päev lisaks ja nii saime olude sunnil lausa 2 päeva koos Bangkokki nautida. Praegu, kui ma seda postitust siin lennukis kirjutan, peaks Manni lennu väljumiseni olema veel 25 minutit. Ma väga loodan, et ta on ilusti lennuki peal ja tal on kõik väga hästi. Ema süda ikka muretseb.
 |
| Päike loojub Bangkoki taha |
 |
| Ja öö saabus |
 |
| City tuled |
 |
| Mann kiikab Bangkoki peale |
Bangkok on ikka äge. Seal on elu. Palju. Nii palju, et peale mõnda päeva Bangkokis oleks vaja puhata ja hingata. Kuna oleme varem Bangkokis korduvalt käinud (ma väga soovitan Punase Risti maošõud neile, kes Bangkokki satuvad), siis nautisime melu - käisime kohvikutes ja katusebaarides, sõime veel viimaseid Tai roogasid ja nautisime massaaži. Lemmikuks katusebaariks osutus Above Eleven, kus on Nikkei köök (ehk Jaapani ja Peruu segu) ja super DJ-d ja mega vaated üle Bangkoki! Kes plaanib minna, siis broneerige laud ette ja pidage meeles, et plätude, shortside ja kohvritega ei pruugi sisse saada!
Nüüd jääb veel tagantjärgi postitada lugu meie esimestest nädalatest Lõuna-Tais ja saabki seekordne reis ühelepoole! Püsige terved!
Kommentaarid
Tervitused Kahupealt