Taisse talve eest pakku - Phuketis ja Koh Yao Yail

Ja jõudsingi omadega algusesse tagasi, ehk siis natuke sellest, mida me oma seekordse Tai reisi esimestel paaril nädalal tegime :). Lugu on kirjutatud paari kuu eest, aga piltide lisamiseni jõudsin alles praegu!

Juba pikemat aega oli meil mõttes uudistada lähemalt Põhja Taid ja tutvuda siinse toidukultuuriga. Meie varasem kogemus Põhja-Taiga piirdus 3 päevase külastusega 14 aasta eest ja sellest ilmselgelt ei piisa. Ka puudusid siis meil igasugused eelteadmised toidumaailma osas. Eelmisel aastal oli Tai lukus ja pidime oma plaani edasi lükkama. Sel aastal otsustas Tai valitsus, et kui keegi on nõus terve tonni pabereid genereerima ja ennast ette-taha ära testima, siis võib need inimesed võibolla siiski siia sisse lasta. Niisiis võtsingi ette bürokraatia meistriklassi ja etterutates võin öelda, et läbisin selle küll mõningase närvikuluga, aga edukalt. 

Minu lemmikud - lõhnavad plumeeriad

Kui olin end reeglitega kurssi ajanud, broneerinud reeglipärased majutused ja lennud, teinud ära ka kindlustuse, siis turgatas mulle äkki pähe, et äkki on ka viisat vaja. Oligi! Jõudsin juba rõõmustada, et Tai Kuningriik on selleks otstarbeks valmis teinud veebilahenduse ja enam polegi vaja oma passi postiga Helsingi saatkonda saata nagu muiste, aga minu rõõm jäi üürikeseks, kui ma sain aru, et süsteem ei toimi mitte nii nagu ta peaks, vaid ütleb iga paari kliki peale üles. Lisaks tuli välja, et online lahenduse eripära on see, et lisaks passile on vaja esitada kõike alates sünnitunnistustest ja elektriarvetest kuni erinevate panga väljavõteteni konkreetsetel kuupäevadel ja erinevate piltideni endast. Dokumendijada ei näinud lõppevat, küll aga lõppesid väljad, kuhu neid üles laadida sai, nii pidin ühel hetkel jätkama ametnikuga kirjavahetust meili teel. Viisad sain kätte, aga järgmine katsumus ootas nurga taga. Nimelt plaanisin taotleda riiki sisenemiseks vajaliku Thailand Passi paar nädalat enne lendu, aga ühel hommikul nägin Instagrammis ühe Tais reisiva tüdruku Story´st, et Tai valitsus otsustas karantiinivaba Test & Go programmi omikroni tõttu kinni panna. Hakkasin palavikuliselt siis lubasid taotlema kuni veel sai ja peale mitmetunnist möllu õnnestuski paar tundi enne programmi sulgemist meie sisenemisload kätte saada. 

Enne ärasõitu saime oma negatiivsed testid kätte ja Phuketi lennujaamas maandudes saime oma dokumendiraamatut paar korda esitleda. Ah jaa, kuna me polnud ka Lõuna-Tais kunagi käinud, siis otsustasime esimesed 2 nädalat sealse eluga tutvuda. Oleme seda piirkonda alati liiga turistikaks pidanud, aga kuna hetkel on turiste vähe, siis tundus see suurepärane aeg see asi ära teha! Peale dokumendiooperit andsime taaskord testid ja sõitsime kohustusliku järeletulnud autoga hotelli, kus pidime oma toas istuma kuni tulemused kohale jõuavad. Õnneks on olemas toateenindus, seega saime oma esimesest tom yumi supi, yam talay mereanni salati ja pad pak ruam köögiviljavoki näljast siiski lahti! Hommikuks olid meie negatiivsed tulemused kohal ja meie hotellitoast väljas.

Selline ilus inimtühi ja õiterohke rand oli meil Panwa neemel

Taile tüüpilised pika ninaga paadid

Panwa päikseloojang

Esiplaanil minu lemmik Tai hommikusöök - riisipuder ehk Khao tom (maitsestatud kalakastme, ingveri, laimi, tšilli, küüslaugu jne)

Sõbrad krabid teevad jälgi

Sellise õie leidsin rannalt

Esimesed päevad veetsime päris Phuketi lõunatipus Panwa neemel My Beach Hotel nimelises hotellis. Enamus hotelle olid seal kinni, seega saime randa nautida. Rentisime rolleri ja kolasime Phuketi linnas, käisime natuke ööturgudel, testisime Lõuna-Tai toite ja nautisime igatsetud Tai massaaži. 

Kuigi Phuket on suhteliselt väike saar (see on Tai suurim saar, pikkusega 48km ja laiusega 21km), siis võtab seal autoga liiklemine uskumatult kaua aega. Teid pole palju ja need on käänulised. Kui läbisime järjekordset paarikümmet kilomeetrit 45 minutit, siis ütles autojuht, et tavalisel ajal kui turiste on palju, võtab selle maa läbimine lausa topelt kaua ega. Küll on tore, et me saime Phuketi üle vaadata praegu, kui turiste praktiliselt pole!

Edasi liikusime (kuri)kuulsasse Patongi, mis on tegelikult imeilusa rannaga kuurortlinn, aga tavaolukorras turistidest nii pungil, et midagi hullu. Ma arvan, et tavalisel turismirikkal ajal me oleksime võibolla Patongi üldse vahele jätnud või siis sealt ühel õhtul läbi sõitnud. Esimese öö olime Tinggly kinkekaardi eest saadud majutuses Diamond Cliff Resort hotellis, mis oli kunagi äärmiselt võimas olnud, aga nüüdseks oli kahjuks natuke väsinud. Hotelli ümbritsev troopiline aed oli aga ajaga äärmiselt võimsaks kasvanud ja päikseloojangut oli ka nõlvalt imeline vaadata.

Patongi päikseloojangud on sellised

Loojangu ajal on mõnus rannal õhtustada

Leppisime kokku, et kohe esimesel õhtul lähme Patongiga tutvuma, kuna järgmisel päeval andsime oma viimase testi ja kunagi ei või ette teada, mis selle tulemus võib olla. Ma isegi vaatasin meile igaks juhuks ühe väga soodsa hotelli välja juhuks kui me kaheks nädalaks karantiini peaksime jääma. Mina olin tegelikult kohe päris mures, sest paar päeva enne viimast testi keset seda, kui üks tugev väike Tai naine minu kanget kaela lahti püüdis mudida hakkas mul järsku kurgus kriipima ja see ei tahtnud sugugi järele anda. Vahepeal tundus, et jään päris haigeks. Aga ok, uudistaisme siis Patongi. Mis mulle selle juures väga meeldib, on ilusa valge liiva ja selge sinise veega rand, mida ääristab lai promenaad. Lai mugav kõnnitee on Aasias paras haruldus. Praegu oleks Patongi promenaadil saanud nii jooksmas käia kui kaksikute käru lükata. Tippajal on see vist aga inimesi paksult täis. Käisime läbi ka kuulsast Bangla nimelisest meelelahutustänavast, aga Emilyle see lärm üldse ei meeldinud ja ega me ise ka üleliia ei fännanud. Naljakas nähtus Bangla ümbruses, mida ma varem tähele pole pannud kuskil, olid baaride ja ööklubide vahel asuvad tulistamis putkad. Kas pole veider idee - lähed baari, jood hunniku kokteile ja siis lähed ja lased ühe valangu automaadist seinale. Aga ju on kliente!

Patongi rannast ümber kaljunurga järgmises lahesopis asub tõeline paradiisirand - Freedom Beach (vabaduse rand). Ühel päikselisel ja kuumal lõunal võtsime ette väikse matka, et see üles leida. Põhjus, miks turistid pole Freedom Beachi ära suutnud rikkuda peitub selles, et sinna ei saa ligi muidu kui tuleb sõita rolleriga mäetippu ja jätta roller sinna. Siis tuleb võtta jalad selga ja 20 minutit läbi džungli mäest alla matkata. Preemiaks on türkiissinise selge veega valged liivarannad. Täielik paradiis. Suurel Freedom Beachil on inimesi ka (enamus neist vist tegelikult saabunud selleks renditud paadiga vett pidi), aga suure ranna kõrval on pisike peidus rand, kus praktiliselt inimesi pole ja kus meile eriti meeldis! Pealelõunases kuumuses püstloodis läbi džungli tagasi matkamine on trenni eest, aga müts, päiksekreem ja pudel vett tasub kindlasti kaasa võtta.

Kõik pildid raskesti ligipääsetavalt Vabaduse rannalt

Pärast esimest ööd kolisime otse Patongi rannal asuvasse Four Points hotelli ja see oli küll täielik õnnistus. Tutt-uus, imetoreda lasteklubiga, kus Emmy iga vaba hetke tahtis veeta (Emmy võlus igal pool, kus lastetuba oli, lapsehoidja nii ära, et nad ainult temaga tegelesidki, nüüd on Emmyl Tais sõbrannad Bape ja Song), ülivägeva hommikusöögi ja minu suureks rõõmuks rannaklubiga. 

Patongi järel ootas meid midagi risti vastupidist - sõitsime kolmeks päevaks Koh Yao Yai saarele (tõlkes tähendab see Suur pikk saar), kus elu käib umbes nii nagu mujal Tais paarikümne aasta eest. Saar on 30km pikk ja pikliku kujuga. Issake kui äge oli võimsa looduse keskele sattuda. Kõigest pooletunnise kiirpaadi tee kaugusel Phuketist ja järsku oled ümbritsetud rahust ja vaikusest, või õigemini üldse mitte vaikusest, sest putukad ja linnud tegid ümberringi kohe päris kõva häält. Kui oma hotelli, Koh Yao Yai Village Resorti, kohale jõudsime, siis ehmatas meid päris ära kõrvulukustav vile, nagu elektriliinid piniseksid. Aga tuli välja, et tegu on lihtsalt kohalike putukatega. Kohe sealsamas nägime uhket hornbilli ja mingit erilist oravat toimetamas, ühel ööl kohtasime tee ääres haruldast Tüseloori, kes muidu on ohus seetõttu, et Kagu-Aasia rahvad peavad teda müütiliseks olendiks ja kasutavad teda erinevates rituaalides. Ja sellepärast, et ta on nii nunnu ja teda röövpüütakse. Muide, ta on ainus primaat, kes võib olla mürgine! Järgmisel päeval jällegi jalutas üle tee hiiglaslik Aasia monitor sisalik või varaan või kes ta ongi. Kui ma just väga lähedalt maoga ei kohtu, siis on ikka hiiglama äge looduses loomi näha. Saarel on täiesti uskumatult suur tõus ja mõõn, nii et kui hommikul oli meri otse meie toa ukse ees, siis pealelõunal oli see nii kaugele läinud, et poleks viitsinud mereni jalutatagi. 

Koh Yao Yai Village Resort ülaltvaates

Koh Yao Yai saare vaated meenutasid pisut Vietnami Halongi lahte

Meie troopilisse džunglisse uputatud hotell

Tai juures on selline tore asi nagu hea ja soodne massaaž. Ja kellel meist arvutiinimestest poleks vaja head massaaži. Ühel päeval läksime siis hotelli lähedal külas asuvasse massaažikohta (tegelikult lihtsalt massaažilaudadega bambusmajakesse, kus tõmmati batikkangast kardinad ette ja pandi ventilaator jahutuseks tööle). Minu selga mudinud tädi kutsus teisegi massööri vaatama, kui halb olukord on. Kui me ära hakkasime minema, siis tuli omanik ise minu juurde ja ütles, et asi on paha, sellised pinges seljasooned tekitavad peavalusid (mis on kahjuks tõsi) ja mulle oleks vaja ekstra seljamassaaži teha. Järgmisel päeval võttsiki ta siis mind korralikult ette. Vahepeal pidi silme eest mustaks minema, aga tunda oli, et ta teadis väga hästi, mida tegi. Nüüd olen ikka püüdnud iga paari päeva järel oma seljasooni mudida lasta, massöörid ütlevad, et kui arvutiga töötan, siis tuleks igal nädalal üks sessioon tegelikult ka edaspidi läbi teha. Massaažiga seoses meenus veel üks lahe seik - ühel õhtul läksime massaaži ja mul pea valutas. Massöörile ma seda ei öelnud. Massaaži ajal vajutas massöör mulle kuskile kulmude sisemises otsas olevatele punktidele, mis oli nii valus, et karju appi. Aga peavalu haihtus. Pärast küsisin temalt ka, et mis punktid need olid ja ta ütleski, et peavalu ära võtmiseks. Kuidas ta aru sai, et mu pea valutab, see oli müstika!

Laem Haad paradiisirand - minna tasub umber lõuna paiku, sest õhtul on meri mõõna tõttu väga kaugele liikunud

Aga saarel sai meil nalja ka. Rentisime endale rolleri nagu ikka - Emmy istub ees, Henri keskel juhib ja mina kõige taga. Sõitsime siis Laem Haad paradiisiranda vaatama, mis oli ca 5 minutise sõidu kaugusel. Vahetult enne randa jõudmist läks tagarehv katki. Helistasime rendifirmasse ja nemad tulid ning vahetasid rolleri ära uue vastu. Seekord saime sõita oma 20 minutit, kui juhtus sama lugu. Seekord me otsustasime, et ju me kolm valget hiiglast oleme väikeste saarerollerite jaoks liiga rasked ja vahetasime rolleri külgkorviga rolleri vastu. Sellega sõitmine oli paras huumor, sest see logises ja kolises ja ma hoidsin ühe käega pidevalt kiivrist ja teisega rollerist kinni, ise naerust kõver. Küll me võisime koomiline ekipaaž olla. Henrile 100 pluss punkti selle minu meelest juhitamatu aparaadiga sõitmise eest - proovisin ise ka ja oleks kohe vastu puud kihutanud :). 

Täiesti petlik pilt, sest tegelikult olin ma täiesti võimetu seda külgkorvikat juhtima

Niimoodi saab Tais oma motikale kütust osta - teeäärest ja rummipudelist

Ekipaaž poseerib  mulle

Huvitav kogemus oli meie jaoks ka saarel pangas käimine. Nimelt tahtsime raha vahetada, aga seoses turismi väljasuremisega olid saare kaks rahavahetust juba ammu uksed sulgenud ja ainus võimalus oli saare keskosas asuv pank. Kimasime oma logiseva külgkorvikaga kohale. Plätud tuli jätta panga ukse taha. See oli päris naljakas mõte mulle - kujutasin ette, kuidas me kõik oma talvesaapad Swedbanki ukse taha rivistaksime ja sokkis pangakontorisse ilmuks :). Sees oli palju rahvast ja lõbus meeleolu, nagu Taidele kombeks. Seni kuni panganeiu minu passist üritas välja lugeda mõnda sõna, mis võiks riiginimena näida (lõpuks pidin ma siiski teda aitama, sest Estonia ei öenud talle midagi), toodi Emilyle külmikust pulgakommi ja kingituseks panga logoga rahakassa! Kas pole mitte nunnu!

Koh Yao Yail leidsime ka imelise söögikoha Baan Rim Nam. Tegu oli puidust kõrgetele taladele mere kohale ja mangroovide vahele ehitatud väikse hinnatud mereanni restoraniga. Kuna see on kalapüügipaatidest ja homaarifarmidest ümbritsetud, siis saab seal värskemat mereandi kui kuskil mujal. Plätud tuli jällegi värava taha jätta, et siis üle silla restorani minna. Teenindus oli hiiglama armas ja toidud nii head, et tulime siia ka järgmisel päeval tagasi. Kindlasti väärt külastamist kui keegi peaks Koh Yao Taile sattuma. 

Ja oligi aeg sättida end Põhja-Tai poole teele. Viimaseks ööks sõitsime lennujaama juurde väiksesse hotelli, et hommikul vara lennukile jõuda. Õhtul proovisime kohalikku moehullust - boba teed, mille müügikohti on siin lugematult ja mis maitsevad jube hästi. Eriti pruuni suhkru mullidega piimaga tee!

Minu lemmik boba tee

Haisvate ubadega krevetid - ülimaitsev, aga veider järelmaitse jäi päevadeks suhu :)

Niimoodi on ilus massaaži alustada - jalgade koorimisega