Sel suvel Põhjakal

Sellest, mis mind täpsemalt eelmisel nädalal Põhjakale viis, sai juba eelmises postituses kirjutatud. Lisan seekord siis ka pisut pildimaterjali.
Esmaspäeval sai toimetatud köögipoolel:
DSC_1085
Prantsusepärane rabarbrivorm külma piimaga minu sulest
DSC_1062
ja Tai moodi grillitud veiseliha salat
DSC_1087
Kohapeal valmistatav koriandrileib
DSC_1093
õuel

DSC_1092
peagi valmiv kanala

DSC_1097
valmiv suupistevaagen
DSC_1113
burgerit ootavad pastinaagitsipsid
DSC_1116
suvine värvidemäng praeräimetaldrikul
DSC_1089
vaikelu küüslauguga
DSC_1101
kitsejuust, mida isegi kitsejuustupõlgurid söövad (nt mina)
DSC_1103
puupliidil valmivad metsseaburgerid
DSC_1068
Põhjaka tähendab alati eriti head seltskonda
DSC_1107
Eesti värk - võid ja rabarbrimorssi
DSC_1114
Burgeri valmistamise täppisteadus
            
Ja reedel vanadesse varemetesse ürdiaia keskele püsti pandud "välirestoranis" elu nauditud:

DSC_1272
Mann Põhjaka õue suurel kiigel

DSC_1281
Rabarbrimorss vanas head piimapudelis
DSC_1283
Astelpajunaps, näost näha, et mulle meeldib
DSC_1317
Põhjaka interpreteering minu grillitud veiseliha salatist
DSC_1278
ja veelkord astelpaju naps
DSC_1324
mõeldes väikestele külalistele
DSC_1292
 meie blondie
DSC_1323
kohvivahu kunst :)

Kommentaarid

Kairi ütles …
Absoluutselt vaimustavad pildid, nagu alati!!! :) Millal võõraid maid lähete jälle vallutama? :p
26. juuni 2012, kell 16:09
Juc ütles …
Aitäh, prl Smilla! Sa vist ei pea võõra maa all Luxi silmas? :) Suve veedame ikka Eestis, aga sügisel äkki õnnestub Hispaaniasse minna. No eks näis, meil käivad need mõtted väga äkki! :)
26. juuni 2012, kell 19:50
Kairi ütles …
Heh-- Lux ju kodukant teil :D Ma ikka mõtlesin jah midagi kaugemat... nii, nii tore oli omal ajal Su pikka reisijuttu lugeda. Aga aastast reisi ilmselt töö ja Manni kooli kõrvalt ette ei võta :)
Hispaania on ka väga ilus, jään siis ootama pilte ja juttu ;)
26. juuni 2012, kell 23:16
Juc ütles …
Prl Smilla, me võtaks hea meelega ette - sellise suuremat sorti autoga, kuhu Manni kooliraamatud mahuks ja sellise suuremat sorti rahakotiga, millega saaks endale elamisi rentida nädalate kaupa, sest muidu ei tuleks sellest Manni kodukoolitamisest midagi välja :). No ja siis tuleks Euroopaga piirduda enamasti, aga siin on ju ka metsikult palju põnevat veel näha. Nii et kui keegi sponsoreerida soovib, siis meie oleme hakkamas :)
27. juuni 2012, kell 14:18
Eva ja CO ütles …
Supersupersuper! Nii tore ja meeleolukas postitus! Sõnu polegi vaja! Oleksin justkui ise kohal olnud. Tundsin lõhnu ja maitseid! Aitäh!

Eva-U
27. juuni 2012, kell 21:03
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Toskaana - La vita e bella

Kujutis
Enne reisi olin kindel, et ennekõike jääb mulle Itaaliast meelde Itaalia köök. Tegelikult see päris nii ei olnud! Esimene ja kõige meelierutavam on hoopis Toskaana võimas loodus. Ma olin ju näinud imeilusaid pilte küpressialleedest, mäekünkaküladest ja sirgetest joontest viinamarjapõllul. Aga olin samas alati arvanud, et need vaated on üksikud õnnelikud leiud. Toskaana ongi päriselt selline - ükskõik kuhu vaatad on imelised vaated oliivisaludele, lambakarjadele, viinamarjaväludele, küpressidele, piiniatele, ajahambast puretud hoonetele, soojades toonides küladele, lähemalt vaadates näed lopsakaid sügavsiniseid ja helerohelisi viinamarjakobaraid, valminud viigimarju, priskeid granaatõunu ja tunned metsikult kasvavate ürtide lõhnasid. Eriti meeldib mulle Lõuna-Toskaana, sest minu jaoks on sellised hiiglaslikud metsaga kaetud tumedad mäed, nagu Põhja-Toskaanas, alati veidi kõhedad tundunud. Toskaana looduse ilule lisas kaalu ka uskumatu kogemus, kui sõitsime tagasi Rooma poole – laskusim...
Loe edasi »

Kuidas me Aladdini muinasjuttu sattusime ehk lugusid Fezist Marokost

Kujutis
Teate mis? Me polnudki enne mitte kunagi veel Marokos käinud. Meie plaanides aga oli Maroko juba ammutest aegadest. Samas kuna meil oli selline kummaline sisetunne, et Maroko võib meile meeldida, aga võib ka mitte, siis nii see plaan seal plaanide seas aastate viisi edasi tukkuski. Meil oli õigus, mõnes mõttes oli Maroko väga äge ja meil on hiiglama hea meel, et me seal (ära) käisime, aga mõnes mõttes on meil ka väga hea meel, et me veetsime Marokos vaid neli ööd ja mitte rohkem. Miks, see selgub asjade käigus.  Sihtkohaks oli meil ette võetud Fez, mis asub sisemaal Atlase mägede vahel. Fez on olnud ajalooliselt ka Maroko pealinnaks, ühtlasi on tegu kultuuri, käsitöö, kunsti ja usu keskusega. Lisaks asub Fezis vist lausa maailma suurim medina, kus on ligi 10 000 pisikest tänavat. Medina on siis see ajalooline linnakeskus Araabia linnades, kus on nii kitsad tänavad, et autod sinna ei mahu ja tänase päevani veavad asju muulad ja eeslid (mis tähendab, et medinas kõndides on alati...
Loe edasi »

Nädalavahetuse maiuspala, Osso buco

Kujutis
Sel ajal, kui nii mõnedki teised Eesti toidubogijad Tallinnas Solarise keskuses oma erakorralist kohvikut "Blogi" pidasid ja nii mõnedki teised nende küpsetisi maitsesid, pistsin mina siin paartuhat kilomeetrit lõuna pool parajasti ahju potitäie osso bucot. Mõnes mõttes sain niimoodi samuti maitsta veidi tänast "Blogi" kohviku repertuaari. Väga kaudselt ainult, kuna oma osso bucco retsepti võtsin ühe täna üles astunud toidublogija, Liina, suurepärasest kulinaarsest ajaveebist Aglio e Olio . Olin selle retsepti ausaltöeldes enda jaoks juba ammu ammu välja valinud. Liina kohe oskab oma mahlaka sõnavara ja jutustamisoskusega isu tekitada. Ja tulemuses ma pettuma ei pidanud. Seni, kuni liha ahjus valmis, külastasime Luxembourgi linna ajaloomuuseumit, et veidi paremini oma uuest elukeskkonnast ja selle kujunemisest aru saada. Oli päris huvitav, küll need ümberkaudsed kuningad on ikka ahnelt seda väikest Luxembourgi endale krabanud korda mööda. Jalutuskäik kevadehõnguses ...
Loe edasi »

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Kujutis
Minul oli möödunud nädalavahetusel selline õnn, et mu kallid vanemad olid kohe mitu päeva meil siin Luksemburgis külas. Ja seda toredam oli emadepäev, kui oma ema siinsamas kallistada oli. Kuna mõned päevad peale emadepäeva sõitsid nad jälle Eestimaale tagasi, siis leidsin, et lilli pole mõtet kinkida - tegin lilleks hoopis ühe rabarberikoogi. Olin seda kooki juba varem proovida saanud, kui mõne aja eest üks hea kolleeg selle teise hea kolleegi sünnipäevapeole kaasa võttis. Aitäh, Tiina, retsepti jagamast. Sellest sai nüüd ametlikult meie pere kõige lemmikum rabarberikook, mis tõukas hooga troonilt eelmise lemmiku, selle siin . Eks temaga seda jahmerdamist pisut on, aga asi on seda kõike kuhjaga väärt. Selles koogis on kõike - krõbe põhi, hapukad rabarberid, kreemine vanillikreemikiht ja õhuline munavalgevahukiht. Taigna jaoks läheb vaja: 200 gr jahu 50 gr suhkrut suts soola 100 gr külma võid 1 munakollane 1 spl maitsestamata jogurtit Kreemikihi jaoks: ca 700 gr tükkideks ...
Loe edasi »

Kreeka saartel - Santorini

Kujutis
Kes on lugenud minu kahte eelmist postitust Mykonosest ja Parosest teab, et istusime taaskord praamile ja jõudsime piltilusale Santorinile! Ettevaatust, kuna tegemist on äärmiselt fotogeenilise kohaga, siis on postituses rikkalikult fotosid! :) Kui aus olla, siis ma natuke isegi kartsin Santorinile minekut. Kartsin pettuda. Mõtlesin, et kindlasti on tegu mingi täieliku turistilõksuga. Õnneks polnud mu hirmul alust. Või õigemini, võibolla oleks olnud ka, kui oleksime reisinud Santorinile südasuvel, mitte maikuus. Sest südasuvel on Santorini nii inimesi täis, et päiskeloojangu vaatamiseks on tänavalgi raske kohta leida. Meie saime Santorinit nautida uhkes privaatsuses ja saime täieliku elamuse! Aga alustame algusest! Esiteks sõitis praam Paroselt Santorinile hirmus kaua ja küll mul oli hea meel, et olin omale soojad riided kaasa võtnud. Praamid on nii jääkülmaks konditsioneeritud, et ilma paksude riieteta saaks raudselt köha ja nohu kaasa! Ronisime siis praamilt maha ja hakkasime transpo...
Loe edasi »