Minu esimene VENDANGE!

DSC_3732

DSC_3841

DSC_3847

Möödunud nädalavahetusel tabas meid selline õnn, et meie head sõbrad Kristina ja Fabien võtsid meid kaasa tõelisele Prantsuse vendange´le (pr k viinamarja korjamine) Savoie Alpidesse. Ma enam ei mäletagi, kui mitu aastat oma elust olen ma aegajalt unistanud, et saaks ühel päris vendange´l osaleda ja nüüd sai siis see väike unistus teoks. Pildid räägivad niikuinii enda eest, aga lisan ikka mõned sõnad ka selgituseks juurde. Vabandan ka juba ette, et tänu ohtrale pildimaterjalile on tegu ühe lohepostitusega!

Saabusime Fabieni vanemate juurde Alpidesse veidi peale reede keskööd, selja taga üle 6 tunni sõitu vihmahallil kiirteel. Õhk oli isegi keset ööd hulga soojem kui Luxis ja veidi eemal pimedal külavaheteel hüppas terve hulk väikseid jäneseid. Fabieni ema Marilou pakkus kohalikke Savoie juustusid, oma kodu punast veini ja isa Jackie tehtud saia oma tehtud maasikamoosiga enne kui pikast sõidust väsinuna vooditesse kukkusime ja magama jäime.
Terve öö sadas, nii et hommikul oli selge, et vähemalt päeva esimeses pooles ei tule viinamarjade korjamisest midagi välja. Kui nüüd päriselt aus olla, siis mul polnud sellest väga kahju, sest pühapäevaks lubas suurepärast koriluseilma ja öine vihm andis meile võimaluse laupäeval pisut meid ümbritseva imeilusa loodusega tutvuda. Hommikusöögi ajal, mis prantsusepäraselt koosnes kohvist ja saiast moosiga, rääkis Fabien meile, kuidas prantslaste igapäevased söögikorrad on väga selgelt paika pandud ja valedel aegadel ning söögikordade vahel tavaliselt mingit näksimist ei toimu. Paar tundi peale hommikusööki, umbes 10-10.30 paiku, võetakse väike snäkk. See võib olla näiteks pisut juustu ja saia vms. Varsti peale keskpäeva on aeg lõunat süüa ja lõuna on prantslaste kõige olulisem söögikord. See koosneb alati, isegi väikses pereringis, mitmest käigust ja käike omavahel ei segata, st siis, et esimese käigu salatit ei kuhjata teise käigu prae kõrvale taldrikule. Lõuna algab tihtipeale salatiga, seejärel saabub lauda praad, millele järgneb juustukäik ning peale seda tuuakse lauale dessert. Peale lõunat võib teha väikse siesta ja uuesti tööle asuda. Umbes 17 paiku, süüakse natuke keeksi või küpsist vms. Ja õhtul 19-20 ajal istutakse taaskord kõik koos lauda, et nautida mitmekäigulist einet. Kohv joodud, astusime uduga kaetud aeda, et minna viinamarjaväljale vaatama, kuidas veinivaate ette valmistatakse. Enne autosse istumist nägime veel eemalt ühte jahimeest lähenemas, koer truult kõrval sibamas ja jahisaak, suur faasan, pea alaspidi käes rippumas. Ka meie perepea oli hommikul faasaneid koos koera ja sõpradega taga ajanud ning seni, kuni tema metsas oli, rääkis ema meile, et tegelikult on sealne faasanipüük omamoodi mäng. Nimelt kasvatab kohalik jahiselts aasta otsa faasaneid, et need siis õigel hetkel ümberkaudsetes metsades lahti lasta. Jahimeestele antakse märku, kui faasanid vabaduses on ja järgmisel varahommikul võtavadki mehed oma püssid õlale ja lähevad jahti pidama. Minu meelest päris naljakas suurte meest mäng. Aga veel enne kui jahimehed faasanite kallale asuvad, teeb ööpimeduses oma töö üks teine kohalik kütt - rebane. Nii et osa faasaneid läheb tema saagiks!
DSC_3555
Jahimees Jackie...
DSC_3949
... ja väike jahikoer Leo
DSC_3618
Vaade viinamarjaväljalt pilves päeval
DSC_3553
Sõbrad Mann ja Leo
DSC_3577
Maailma mahlaseimad virsikud otse puu otsast
DSC_3583
Aastaid näinud veinikelder
DSC_3584
Need väädid pannakse suure vaadi põhja sõelaks
   
Viinamarjaväli asub järsul nõlval, mis tähendas, et meie linnavurlede siledatallalised tossud ei kõlvanud kuhugi - hommikuniiskes rohus oleksime lihtsalt mööda Alpe ühe mitte eriti lõbusa liu osaliseks saanud. Õnneks leidus garaažis kummikuid nii mulle kui Henrile, Mann oli aga nii kerge, et ei hakanud libisema. Vanas veinikeldris, mis asub viinamarjavälja ülemises otsas, asubki ühes ruumis üks hiiglaslik vaat, selle põhja pannakse viinamarjaväädid, et need toimiksid sõelana, ja nende peale kogutakse kokku kõik punased viinamarjad, mis me korjame. Hiigelvaadi kõrval on suur press, mille sisse lähevad kõik heledad viinamarjad, sest neist veini tegemiseks tuleb mahl neist kohe välja pressida. Kui kohale jõudsime, oli just lõpule jõudmas suure punaste viinamarjade vaadi veega täitmine, et puitu paisutada ja kontrollida, ega see läbi ei lase.

DSC_3598
Sellised tumedad iludused...
DSC_3595
... ja sellised heledad iludused
DSC_3619
Enne kui korilased peale lasti
DSC_3620
Sai veidi puud kergendatud
DSC_3621
Virsikusaak ja Fabien, nagu tõeline Prantsuse mees, baretiga
DSC_3590
Kollased virsikud
DSC_3626
Maitseme eelmise aasta märjukest
 
Enne lõunat jõudsime veel väikses Bonvillaret külas Kristina juhtimisel ekskursiooni teha. Minu meelest elas pea igas majas mõni meie võõrustajate sugulane, küll tädi, küll onu, küll vanaisa jne. Mulle meeldis eriti keset küla asuv suur ja uhke leivaahi, kus terve külatäie leiba saab küpsetada. Küla kõige kõvem saiaküpsetaja on juhuslikult Fabieni isa, kelle kätetööd meilgi proovida õnnestus. Lisaks suurele külaahjule kuulub väiksem leivaahi ka ühe korraliku majapidamise juurde. Pea iga majapidamise juurde kuulub ka suurtest palkidest imepisike ait, mis näeb välja nagu muinasjutu-nõiamaja. Kiriku juurde jõudnud, nägime järjekordseid jahimehi oma päevatööga lähenemas - seekord oli oma otsa leidnud metssiga, mitte just kuigi suur isend, jahimeeste enda jutu järgi 30kg tühjendatult.

DSC_3644
Majad-aiad on kõik ilusti kaunistatud
DSC_3648
Aiast võib võtta värskeid Kreeka pähkleid, millest peagi hakatakse õli pressima
DSC_3649
Kristus keset küla
DSC_3650
Kristina aitab meil küla leivaahju sisse piiluda
DSC_3659
Külameeste selle päeva sõjasaak
DSC_3665
Selle sügise saak
DSC_3662
Mõne nädala taguse külapeo kaunistused on veel üleval

Ja oligi aeg meie esimeseks Savoie lõunaks. Istusime laua taga lausa üheksakesi. Esimeseks käiguks oli vene salat ehk peedi, kartuli ja porgandi salat vinegretiga. Fabieni ema rääkis, et tema ema oli selle salati alati eelmisel päeval juba valmis teinud, siis öö läbi jahedas seista lasknud ja vahetult enne serveerimist veel omatehtud majoneesiga läbi seganud. Kujutan ette, et mõlemad variandid on ühtviisi maitsvad. Edasi saabus lauale traditsiooniline Prantsuse "ühepajatoit" ehk pot au feu, mis oli juba varahommikust saati, kui Fabieni ema oma puust korviga põllul käis ja sealt omakasvatatud porrusid, väikseid naereid, kartuleid ja porgandeid tõi, kiirkeedupotis koos veiselihaga keenud. Prantsuse keeles nimetatakse kiirkeetjat väga vahva nimega "cocotte minute", mida võiks tõlkida muuhulgas ka "minuti kanaks". Potti ei läinudki muud kui kontidega veiseliha, sibulad, mis olid pikitud nelkidega, köögiviljad ja sutsuke soola. Liha oli lõunaks mõnusalt pehmeks keenud ja kõik see kraam sobis suurepäraselt oma maja punase veiniga ja ohtra sinepiga. Seejärel oli käes aeg nautida ohtraid Savoie juustusid - kuulsaid Tommesid, Reblochoni, Beaufort´i jne, kaalsaseks ikka punane vein. Ja lõpetuseks, magustoiduks, veel meie kaasa toodud banaani, Kreeka pähkli ja šokolaadi keeks grenadilli võidega. Pärast sellist söömaaega ju lihtsalt on vaja väikest siestat, et leiba luusse lasta, või mis?

DSC_3671
Vene salat
DSC_3700
Pot au feu
DSC_3685
Kontidega liha pot au feu seest
DSC_3705
Ja kogu ilu taldrikul
DSC_3720
Savoie juustud
 
Ilm oli pealelõunaks juba üksjagu selginenud ja meie läksime veidi ümbrusega tutvuma. Kitsastel sinkavonka teedel läks auto tagaistmel isegi lühikese vahemaa puhul süda kergelt pahaks. Ega see Alpides elamine ikka naljaasi pole, ma pean ütlema. Jalutasime Alpi-aasadel ja mägijõe ääres ja imetlesime meid ümbritsevaid hiiglaslikke mägesid. Veel mitu päeva hiljem tuletasid mu valusad reielihased seda ilusat mägist laupäeva mulle meelde :). Lõpetuseks arvas Fabien, et enne kojusõitu võiks metsa seenile minna. Meile see mõte muidugi meeldis, eriti arvestades, et olime varem kohanud mitut inimest metsast ilusate puravikukottidega väljumas. Kõigile jagati jalutuskepid kätte ja asusime mäe otsa rühkima. Mida me aga ette ei kujutanud, oli see, et Alpides seenel käimine pole mingi jalutuskäik. Põhimõtteliselt tuleb kõlkuda ühe käega pea püstloodis mäekülje peal kasvavate puude tüvede küljes ja teise käega seeni haarata, kui midagi kõlbulikku silma jääb. Ühel hetkel leidsime meie, et asi läheb liialt ekstreemseks ja asusime koduteele. Fabien aga kogenud savoielasena arvas, et tema tuleb siiski koju läbi metsa ja vaatab, kas mõni seen ehk tee peale jääb. Suur oli meie üllatus, kui mõne aja pärast väljus ta metsast tõepoolest kotitäie hiiglaslike puravikega, ise Mowgly mängimisest pisut kriimustatud ja porine. Aga õnnelik! Meie ka, sest meid ootas ees õhtusöök, mille üks käik sisaldas endast ka äsja metsast väljunud puravikke.

DSC_3723
Siis kui päike välja tuleb
DSC_3725
Midagi eriti kohalikku - Genepi siirup, mida tehakse mingist pujust ja mis maitseb nagu arstirohi :)
DSC_3734
Kas pole võimas?
DSC_3744
Meie rõõmurull on loodusesse saanud
DSC_3745
Üks suuremat sorti ait
DSC_3776
Lehmad mägiaasal, kõigil kolisevad kellad kaelas
DSC_3794
Mägioja
DSC_3821
Nagu filmis
DSC_3825
Fabieni 10 minuti seenesaak
DSC_3804
Väike kiviraidur
 
Õhtusöögi eel hämmastas mind Fabieni ema, kes ühel hetkel ütles, et "oi, kell on juba 20, aga mina ei teagi veel, mis ma täna söögiks teen". See ei oleks muidugi midagi üllatumisväärset olnud, kui poole tunni pärast poleks laual taaskord mitmekäiguline õhtusöök auranud. Millise kergusega see kõik tundus tal käivat. Sissejuhatuseks toodi lauale suur pott pot au feu keetmise rammusat kondipuljongit, et sellele väikseid Beauforti tükke sisse lõigata ja supina süüa. Seejärel valmistas Fabien ise oma seenesaagist suurepärase omleti. Ja siis edasi jällegi juustud ning magustoiduks värske õunapüree. Hämmastav, kas pole!

DSC_3832
Siis kui öö laskub Alpidele
Järgmisel hommikul ärkasime vara, sest taevas oli pilvitu ja päiksekiired hakkasid Alpide tagant juba ilma üles kütma. Kiire kohv ja moosisai, tööriided selga ja põllule. Igaüks sai väiksed oksakäärid ja plastist ämbri ning "oma vao". Töö käib nii, et igaüks korjab oma vao (või siis rea, vagu on nagu imelik viinamarjaheki kohta öelda :) võimalikult tühjaks, aga jälgib poole silmaga ka naabri rida, juhuks, kui midagi on seal kahe silma vahele jäänud. Terve kobar tuleb ära lõigata ja kõige täiega ämbrisse panna. Ma pean ütlema, et vaatamata tõsiasjale, et viinamarjaväli asus tõeliselt järsu kallaku peal, oli tegemist mõnusa tööga, sai naabritega lobiseda, päike paistis ja meeleolu oli hea. Natuke häirisid muretut olekut herilased, kes veel viimast püüdsid võtta ja olid end mõne viinamarja sisse hommikueinele sättinud. Üldiselt meil vedas, sest just selleks aastaks oli soetatud selline väike roomikutel sõitev mootorkäru, mis kõik korjatud viinamarjad mööda mäenõlva üles vaadini sõidutas. Tänu sellele masinale saime korjata ülevalt alla, varasematel aastatel pidi korjama alt üles minnes, sest nii säästeti neid mehi, kes suurtesse plastanumatesse kokku kogutud viinamarjad seljas tünnini pidid vedama. Umbes kella 10 paiku võeti klaasike eelmise aasta valget veini ja söödi Fabieni ema küpsetatud pisikesi saiakesi kõrvale. Peale seda jätkus tööd veel paariks tunnikeseks. Samal ajal toimetas ema väsimatult väikses köögis, mis veinikeldri teisele korrusele ehitatud on, et talgulistele lõunat valmistada. Selleks ajaks, kui viimased viinamarjad hiiglaslikku vaati kukkusid, oligi laud kaetud. Sissejuhatuseks eelmise päeva Vene salat, millesse selleks päevaks oli lisatud keedetud rohelisi ube. Seejärel keedukartulid, soolatud seaküljest keedetud liharoog ja traditsioonilised Savoie vorstid, diot´id. Need on sealihavorstid, mis kõigepealt pannakse köögilakke rippuma ja kuivama, ning seejärel säilitatakse kaetuna üleni toiduõliga. Kui on soov neid valmistada, siis võetakse nad õlist välja, kuivatatakse pisut, keedetakse või küpsetatakse ja serveeritakse koos sinepiga. Kõik maitses suurepäraselt! Peale seda tugevat praadi asuti taaskord maitsvate juustude kallale ja magustoiduks pakuti sealtsamast viinamarjavälja kõrvalt puu otsast äsja korjatud maailma kõige mahlasemaid-magusamaid punaseid virsikuid. Lõpetuseks tehti veel tass kohvi ja mehed avasid purgi hapukirsse, mis olid hulga aega kanges marc´is (kujutan ette, et see peaks olema midagi brändi taolist) seisnud. Ja oh issake, kui kange alkoholisisaldusega need kirsid olid. Tõeline meeste magustoit, sest naisi niidaks see kraam vist küll loogu! :)
DSC_3835
Vaade viinamarjaväljalt päikselise ilmaga
DSC_3837
Sügisvärvides viinamarjad
DSC_3847
Värskelt korjatud
DSC_3853
Kohe viiakse see suur kausitäis vaati
DSC_3859
Veinikeldri-hoone
DSC_3864
Uus punane abiline viinamarjade vedamisel
DSC_3867
Nobedaid näppe oodates
DSC_3869
Vaati minek

DSC_3874
Tööhoos talgulised

DSC_3885
Isa, poeg ja viinamarjad :)
DSC_3893
Tumeda viinamarja vaat täitub
DSC_3894
Heleda viinamarja press hakkab juba tööd lõpetama selleks korraks
DSC_3901
Vendange
DSC_3903
Väsimatu Marilou
DSC_3918
Kütus sai otsa :), appi tuli vana hea kondimootor
DSC_3930
Ongi asi ühelpool
DSC_3933
Veel viimane võimalus sõber Leod kallistada


DSC_3943
Puhkehetkel


Aga meil oligi aeg hüvasti jätta imeilusa Savoie ja oma supertoredate võõrustajatega, sest ees ootas 6-tunnine kodutee. Hiiglasuured tänud teile, Kristina ja Fabien, et meid kaasa võtsite, ning Marilou ja Jackie, et meid vastu võtsite. Saime ikka tõelise elamuse küll. 

DSC_3938

Kommentaarid

Tuuli ütles …
VÕRRATU! Ei oskagi kohe midagi muud öelda. Olete õnnega koos, et nii ehedast kogemusest osa saite!
Frieda ütles …
Ma ei oska ka muud öelda kui et - fantastiline!
Juc ütles …
Aitäh teile, Tuuli ja Frieda! Oli tõesti üks tõeliselt ehe nädalalõpp, paremat poleks osanud tahtagi!
Kairi ütles …
Väga, väga vahva jutt ja pildid..! Tekkis kohe ehe pildisisseminek :P
Juc ütles …
Suur aitäh, Kairi! Nii tore, et saan niimoodi teid kõiki omamoodi kaasa võtta :)
ilse ütles …
Jah... tundub, et paradiis on siiski olemas:) Just sinna tahaks isegi jõuda !
Inx ütles …
Lugemisest - vaatamisest ülivõrdes emotsioon ja mul on siiralt hea meel, et sellised imelised kogemused teie perele osaks saavad. Tühja sest, et mina saan seda vaid neti vahendusel imetleda. Ikkagi on teie pärast nii hea meel :)
Minu lemmikpilt on pretsedenditult ülevalt kuues, lummav vaade pilvise ilmaga ....ja kõik ülejäänud pildid on samuti super!
Kalle ütles …
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Silja Luide ütles …
tõesti, Juta, IMEILUS! Sa kohe oskad lugusid nii emotsionaalselt ja huvitavalt edasi anda, et selline tunne on, nagu oleks ise seal teiega olnud. ja need tõeliselt ilusad pildid veel juurde- võikski imelema jääda! ausalt, ma juba eile õhtul ahhetasin, aga ei hakanud igaks juhuks südaöösel unise peaga midagi kommenteerima, sest ma teadisn, et nikuinii tahan neid veel uuesti vaatma tulla :)
ja ikka tundub täiesti uskumatu, et needsamad prantslased kiitsid minu retsepti järgi tehtud granadillivõiet - aitäh Sulle veelkord!!!
Kalle ütles …
Whoa, amazing! Muiudugi on see piirkond hingemattev, aga Sa oskad oma piltide ja jutuga selle õhkkonna nii hästi lugejale/vaatajale tuua, et mul tekkis kohe isu seal elada ja hakkasin õhinal kinnisvarapakkumisi vaatama;)

Unknown ütles …
Muide käisin just praegu sinu loos ka viinamarju korjamas ja osalesin mõnusatel söögikordadel. Mulle meeldis. :)
Juta, sa kirjutad nii mõnusalt ja vahetult.
Tervitusi teile!
Juc ütles …
Ilse, mul võttis ka kuidagi pikalt seda unistamist, aga näe, teoks sai. Nii et ikka tasub unistada :)
Inx, suur aitäh nii ilusate emotsioonide eest. Muide, Sa pole esimene, kelle lemmikuks just see pilvise ilmaga kirik on saanud! Ju selles siis tõesti on midagi :)
Silja, suur aitäh ka Sulle oma ilusate emotsioonide edastamise eest. Mul nii hea meel, et sain natuke sellist tunnet tekitada, et ise kohal olid. Natuke olid ju ka, grenadilli võide näol ;)!
Kalle, suur aitäh kiidusõnade eest. Kui emotsioon on vägev, siis on lihtne see hea energia oma jutu sisse põimida. Ja eks pildid teevad oma töö. Aga muidugi vali üks ilus kinnisvata sinna välja, sõpradelgi oleks lahe seal külas käia :).
Kerli, tore, et ka said meiega viinamarju korjama tulla ja maitsvaid lõunaid jagada. Ja suur aitäh ka kiituse eest, päev läheb niimoodi aina ilusamaks :). Tervitame!
Eva ja CO ütles …
Oi, kuidas ma armastan neid sinu reisilugusid! Vaatad pilte ja loed ja pärast on tunne, et oleksid justkui ise seal kohal olnud. Ma lausa tundsin lõhnu ja maitseid ja seenel käigust jäid jalad ka kangeks :) Super!

Rõõmsate tervitustega,
Eva-U
Juc ütles …
Eva, nii tore. Varsti saan loodetavasti jälle ühe reisiloo SUlle pakkuda :). Huvitav, kas Sul ka reielihased homme valusad on suurest mägironimisest Alpides :). Tervitame vastuuuu!
Anonüümne ütles …
Hiiglasuured tänud ka sulle, Juc, et mind ka kaasa võtsite! Oli ikka elamus küll!
Kahupea
Anonüümne ütles …
Uskumatu! Milline võimalus saada osa sellisest vahvast ühistööst ja näha kohalikku elu lähedalt ja olla ise paar päeva osa sellest. Suur tänu põneva postituse eest. Ma ei saa märkimata jätta, et küllap mängib mu vaimustunud ridade neelamisel rolli tõsiasi, et saabusin mõni päev tagasi Lõuna-Prantsusmaalt.Nii ehedalt on meeles need käänulised teed, väikesed ristoranted, viinamarjaväljad, päevalillepõllud, mägikülad jne jne, te teate, millest ma räägin. Veelkord tänan, et oma pilte ja juttu jagasite! H Saaremaalt
Juc ütles …
Kahupea, Sulle oleks seal meeldinud... Tore, et natukenegi kaasas said olla, vähemalt virtuaalselt.
H., peale tervet maailma on Prantsusmaa ja eriti L-Prantsusmaa ikka üks minu suuri lemmikuid. Nii et ma kujutan ette, millised mälestused Sul äsjasest sõidust on. Mul hea meel, et saime neid mälestusi siin veidi värskendada oma muljetega :)
Mari-Liis ütles …
Ohh, Juta, kui kaunis. Iga pilt räägib loo! Tulen just Toskanast Vignamaggio veinimõisast. Ise küll kahjuks viinamarjakorjamistalgutel osaleda ei saanud, aga muus osas on emotsioonid üsna sarnased sinu omadega. Maailm on tõesti ilus:)))
Juc ütles …
Mari-Liis, vaatasin seda pilti, kus Sa viinamarjaraksus olid ja tundsin ka kohe äratundmisrõõmu! :) Sul on täiesti õigus, maailm on ilus!
Piret ütles …
Imeilus! Ma võtsin kohe aega ja nautisin seda postitust pikalt. Tänud, et lasid meil ka osa saada. Tundsin lõhna ja maitset, isegi mäeveerel kõõlusin vist:)
Anonüümne ütles …
Tundub, et teil oli üks väga mõnus ja prantsuspäraselt hõrk nädalavahetus. Sellise isuäratava jutu ja fotode peale läksime siin Tsiilis restorani ning maitsesime 2400m kõrgusel asuval Atacama soolaväljal kasvatatud viinamarjadest tehtud veini.
Unknown ütles …
Tundub, et te läksite värava tagant mööda ehk järgmine kord kutsuks külla ning maitseks parimaid Prantsuse toite ja Savoie juuste:)
Ma kahjuks ei leidnud su email kusagilt, et kutsuda.
Juc ütles …
Piret, suur aitäh ilusate sõnade eest. Mul on ütlemata hea meel, et said meie reisist mõnusalt osa võtta.
Anonüümne, see kõlab küll ühe põneva veinina. Kas maitse oli teistsugune ka kuidagi tänu neile soolaväljadele?
Haidi Hinnov, sellest on nüüd küll kahju. Järgmine kord võiks tõesti selle vea parandada :). minu aadress on jutaraudnask@hot.ee
Anonüümne ütles …
Sirli olen:) Vein ei olnud üldse soolane, vaid hoopis mõnusalt mahe ja meeldiva maitsega.
Juc ütles …
Oi tere Sirli! Ma muidugi ei saanud aru, et see Sina olid! Nüüd olete vist juba omadega Argentinas? VÕi on mul vanad andmed? Ja see on ka tore, et vein soolane ei olnud, see ei kõla kuigi isuäratavalt :)

Populaarsed postitused sellest blogist

Eestimaine eksootika ehk suvi Saaremaal

Küüslaugukrevetid koorekastmes Henri moodi

Kõige parem rabarberikook läbi aegade

Päikeseline brownie toorjuustuga blogi esimese sünnipäeva puhul

Kodumaine klassika - mulgipuder pruunistatud sibula ja suitsupeekoniga